Avaleht » Filmiliigid

Pingeväljade aednik (2021)

Dokumentaalfilm Kestus: 60:00

Huviinfo

Filmist meedias

"Kui Joosep Matjus Mehis Heinsaarele helistas, oli kirjaniku telefon välja lülitatud. Ka meilile saabus vastus alles mitme nädala pärast. Lõpuks said mehed, üllatamapanevalt sarnased nii välimuselt kui hingelaadilt, Tartus Werneri kohvikus kokku. „Teeme filmi,“ ütles Joosep. „Einoh, teeme muidugi,“ arvas Mehis." /---/

Loe edasi:
https://leht.postimees.ee/7174486/jumalat-voiks-oodata-samamoodi-kui-hiirt
Kübar, E. (2021). Oodata jumalat samuti kui hiirt. Postimees, 8. veebr, lk 19.

Intervjuu Katri Rannastu ja Joosep Matjusega „Pingeväljade aednikust“ ja muust:
https://leht.postimees.ee/7357332/rannastu-ja-matjus-filmitegijana-ara-elada-on-suur-kunst
Karnau, A. (2021). Rannastu ja Matjus: filmitegijana ära elada on suur kunst. Postimees Nädal, 9. okt, lk 12–14.

Margus Mikomägi: „Mahajäetud aed. Sammaldunud hooldamata õunapuud. Taamal hüljatud talu. Elav tuli. Esimesed sõnad, mida ütleb habetunud mees oma parimates aastates: “Elu on igal ajal müsteerium.” Sellel mehel on komme kallata kuuma vett plekk-kruusi kõrgelt, voolamist vaadates ja küllap ka kätes seda tajudes.

Kas ma tahaks selle mehega tuttavaks saada? Väikekodanlikku heaolu nautivaid eestlasi võib filmis nähtavaid rännakuid tegev mees peletada. Kes meist ikka armastaks istuda mahajäetud bensiinijaamas ja vaadata seda ümbritsevat keskkonda. Mina pole oma elatud elu sleppi muutudes unustanud, sellepärast saan vastata: “Jah, muidugi tahaks.” Mees filmis on kirjanik Mehis Heinsaar. Mulle meeldis filmist peegelduv niivõrd, et tahtsin selle kummalise mehe luuletusi lugeda. Lugesin ja avastasin, et film annab kõige muu hulgas üsna täpselt edasi seda poeetilist maailma, mida kirjanik argipäevades näeb ning luuletusteks ja novellideks vormib.

Joosep Matjus oskab samuti kaoses ilu näha. Oskab nähtut kaamera abil nii edasi anda, et see mõjub ja puudutab. Kaos looduses võib olla kord. Küllap ta just sellepärast võttiski kätte ja kõndis koos Mehis Heinsaarega mööda kirjaniku inspiratsiooni radasid. Need on ju enamasti enesega üksi olemise käigud. Ka siis, kui minnakse külla. Või istumised majade pööninguaknail. Või ümbritseva maailma vaatamine katuseharjadel.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/94636545/film-annab-usna-tapselt-edasi-seda-poeetilist-maailma-mida-mehis-heinsaar-luuletusteks-vormib
Mikomägi, M. (2021). Film annab üsna täpselt edasi seda poeetilist maailma, mida Mehis Heinsaar luuletusteks vormib. Maaleht, 23. sept.

Hasso Krull: „„Pingeväljade aednik“ liigubki lakkamatult kuskil varjatuse ja varjamatuse piiril. Kuigi Mehis Heinsaare loomingust on juttu vaid ääri-veeri, on see siia ometi haaratud, puudutades kõike nähtavat ja isegi nähtamatut. Heinsaare novellidele on ju omane see, et midagi väga olulist jääb alati välja ütlemata, see jääb saladuseks isegi siis, kui loos peituv intriig leiab lahenduse ja dramaatiline pinge langeb. „Elu on igal ajal müsteerium,“ ütleb Mehis kohe filmi alguses. „Elad sa kõige paremal ajal või kõige igavamal ajal või kõige halvemal ajal, igal ajal on elu absoluutne ja täielik müsteerium.“ See pealtnäha lihtne mõtteavaldus annab tegelikult võtme, kuidas film on seotud kõigega, mida Mehis Heinsaar on kirjutanud – mitte metonüümiliselt, nagu portreefilmi puhul võiks eeldada, vaid sünekdohhi kaudu. Kõik, mida filmis hoomame, ja kõik, mida Heinsaare raamatutest loeme, on seotud ühe müsteeriumiga, mida võib nimetada ka eluks, aga mille peamine tunnus on ikkagi tõsiasi, et oluline osa sellest jääb alati varjatuks, ligipääsmatuks, kättesaamatuks, ükskõik kui osavalt seda ka ei kujutataks või kui targalt selle üle ka ei arutletaks. Nõnda ei olegi „Pingeväljade aednik“ päriselt portreefilm, sest Mehis on siin ise osa millestki, mille avaramat tähendust ta ei suuda hõlmata, sest seda ei suudagi hõlmata ükski konkreetne isik, tekst ega objekt. Kuid ilma hõlmamata suudab ta sellele ometi viidata ja sünekdohhi kaudu ongi kogu müsteerium nüüd täielikult kohal, nii palju, kui see üldse saab kusagil kohal olla.

Kõike seda arvestades on täitsa loomulik, et Mehis filmis väga palju ei räägigi. Enamasti ütleb ta ainult nii palju kui parasjagu tarvis ja kunagi ei seleta see kõike, aga annab jälle kätte ühe niidi­otsa, mille kaudu võib edasi minna, isegi midagi avastada.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/voib-olla-maailm-ongi-uks-aed/
Krull, H. (2021). Võib-olla maailm ongi üks aed. Sirp, 8. okt, lk 8–9.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm