Sellest saab meie suvi (2022)

Põlvkonnaportree teine vaatus

„Sellest saab meie suvi” on järg 2010. aasta filmile „Aeg on siin“, kus Marje Tõemäe (tollal Jurtšenko) võttis portreteerida Eestimaa eri nurkades elavat nelja kooliminejat last ning aega ja maailma nende ümber.

Katkeid intervjuust Marje Tõemäega:

Kuivõrd te olite enne uue filmi tegemist kursis, kuidas on teie tegelastel elus läinud? Teadsite nende tegemistest?

Olin enam-vähem teadlik, mida nad teevad. Kasvõi peegelduste kaudu sotsiaalmeedias. Tähtpäevadel oleme üksteisele kõike head ja paremat soovinud. Ütleme siis, et kaudne kontakt oli meil olemas. Samas, sügavuti ja sisemiselt ei teadnud ma neist liiga palju – sotsiaalmeedia on siiski vaid peegeldus. Seega ma läksin ikka suure uudishimuga seda filmi tegema.

Mis teid teie filmi kangelaste arengus kõige enam üllatas?

Võib-olla see, et kui sa oled laps, siis oled sa justkui avatud kogu maailmale. Ses mõttes, et pole sugugi selge, mis sinust kujunema hakkab. Nüüd on nad kõik läinud mõneti kitsama tee peale, minu meelest suhteliselt selgelt oma elus valikuid teinud. Ja on väga huvitav jälgida, kuidas inimene ikkagi suunatakse või suundub ise võimalikult laialt heinamaalt aina kitsamale teerajale. Aga samas on ju lootus, et kunagi vanemaks jäädes oled inimesena jällegi avatud natuke avaramale maailmale… Tegelikult tahtsin ma väga aru saada oma kangelaste karakteri arengust. Mis nad mõtlevad ja kuidas seda maailma tajuvad? Seda ma läksingi oma filmis otsima.

/---/

Kas on tõenäoline, et umbes 12 aasta pärast, kui teie kangelased on umbes 33-aastased, teete uue filmi?

Eks aeg näitab, mis tuleb. Kindlasti kusagil tagataskus võiks see mõte ju olla. Ütleme siis, et kui nad ise on nõus ja… kui kõik märgid ütlevad, et seda filmi peaks tegema, siis võiks teha küll.

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7474026/unistamine-peab-jaama-inimeste-voimaluseksRanne, R. (2022). Unistamine peab jääma inimeste võimaluseks. Postimees, 11. märts, lk 16.

Filmist meedias

Pilleriin Raudam: „Kindlat perioodi jäädvustavate filmide väärtus enamasti kasvab ajas. Film on seda võõram ja intrigeerivam, mida kaugem on see meile ajas. Praegune koroona ja muude pingeliste situatsioonidega elu on tuttav. Reaalsus, milles elavad neli noort peategelast, on ka meie elu nüüd ja praegu. BBC lõi aastatuhandevahetuse ajal teleprojekti „Meie aja laps“ („Child of Our Time“, 2000–), mis on jälginud kahekümne viie 2000. aastal sündinud lapse kasvamist imikueast kuni täiskasvanuks saamiseni. Sari, mille võtted vältasid 20 aastat, otsib vastust kuulsale küsimusele, kas sünnitakse sellistena nagu ollakse või kasvatatakse inimesed sellisteks. Esialgu iga-aastane seriaal, mis lõigati viimaks kokku ka kompaktseks filmiks, äratab huvi aususe ja ootamatustega. /---/

„Sellest saab meie suvi“ võiks olla „Meie aja lapse“ Eesti versioon, kuid Tõemäe film on üles ehitatud episoodidele. Filmile tüüpilist struktuuri siit ei leia. Me ei saa vihjeid, miks kasvasid need neli noort sellisteks. Me ei õpi neid märkimisväärselt tundma. Me leiame nad praeguses ajahetkes ning jälgime, kuidas nad liiguvad gümnaasiumi lõpetamise poole. Episoodilisus tingib olukorra, kus tegelastele on raske kaasa tunda, kuna nende teekond, tahtmised ja hirmud jäävad meist üsna kaugele.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/ehk-isegi-liialt-tuttavlik-eesti-elu-kinoekraanil/
Raudam, P. (2022). (Ehk isegi liialt) tuttavlik Eesti elu kinoekraanil. Sirp, 25. märts, lk 32.