Vaino Vahingu päevaraamat (2021)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Rainer Sarnetiga

Olete öelnud, et Vaino Vahingu puhul võlus teid tema originaalsus. Mida see teie jaoks tähendab?

Esiteks see, et ta kirjutas otse elust maha, mis tähendab, et tema sündmustikud, dialoogid ja karakterid ei ole konstrueeritud, need on päris. Ta kirjutas elulistest asjadest, armastusest, suhetest, naistest. Teiseks, et need olid vabas vormis kirjutatud. Ta ei konstrueerinud oma lugusid, ei vaadanud, et seal oleks mingi dramaturgiline kaar.

Kohati jääbki arusaamatuks, mis asja ta ajab. Kas ta tahab naerma ajada, on see tragöödia või tahab ta mõtlema panna? See on minu arust hea kunsti tunnus, et sa ei taju ära kunstniku kavatsust, aga mingil ajal hakkab see toimima ja ajabki naerma või nutma. /---/

Miks valisite filmi alusmaterjaliks Vahingu päevaraamatud?

Mulle on huvitav iga materjal, mis räägib loomingust või loominguvaevadest. Paljud on rääkinud, et kõrgkoolides peaks olema aine “Loomingu psühholoogia”. Mida teha siis, kui tekivad loomingulised kriisid, kahtlused, reaktsioonid kriitikale? Kõik see, mida koolis ei õpetata, aga millega inimene väga valuliselt kokku puutub. Ning sellest Vahingu “Päevaraamatud” ju ka räägivad. Kuidas looja teeb valikuid igapäevaeluteenistuse ja muusa teenimise vahel? Kui inimene keskendub ainult loomingule, muutub elu, ja eriti alguses on see väga raske, sest sul on kogu aeg sisemised kahtlused ja välises elukorralduses läheb ka raskemaks.

Teid kui teist loojat huvitasid eelkõige Vahingu siseheitlused?

Mis üldse on looming, mis on kunst? Mind huvitasid loomulikult ka inimsuhted. Algselt ei olnud päevaraamatud ju avaldamiseks mõeldud, nii et ta kirjutaski väga vahetult päevikuvormis, pärisnimedega. Loomulikult on sellises vahetus kirjelduses oma jõud. Aga siis, nagu ta eessõnaski kirjutab, läks kõik müügiks ja päevaraamatud avaldati.

Mille alusel te etüüdid välja valisite?

​Materjali on kahe päevaraamatu peale kokku päris palju. Esmalt oli minu jaoks tähtis, et oleks mingisugune draama-alge või sündmus, mida saaks mängida ja lavastada. Samas panin palju sisse ka pihtimuslikku teksti, lapsepõlvemälestusi. Muidugi tegin stsenaariumisse ka arenguloo, kus igale teemale vastas mingi konkreetne lavastus. Oleks ju võinud lavastuslikku osa veel rohkem teha, aga ma ei tahtnud lihtsalt illustreerida päevaraamatut, vaid panna sinna juurde ikkagi reaalsete inimeste kommentaarid ja intervjuud. Mõte oli valida raamatutest materjali, mis astuks juba tehtud intervjuudega dialoogi.

Lavastatud lõikude stilistika on hästi minimalistlik, isegi hermeetiline, meenutades paljuski 60ndate uut lainet kinos. Miks selline valik?

Tegevus ju toimub suuresti kuuekümnendatel. Ja tahtsin, et see oleks tinglik. Mitte reaalne korter, vaid nagu mänguplats, stuudio või teatrilava, kuhu inimene läheb ja hakkab mängima. On üks sein, üks uks ja see ongi etendamise koht. Ning mõte, et kõrvale teha ka making of, näidata publikule, kuidas lavastusprotsess käib, oli ka kohe algul plaanis.

Eks ma võtsin eeskuju ka kuuekümnendate filmidest ja teatrilavastustest. Fassbinderi “Katzelmacherist” on näiteks pärit ainult vastu seina, nurkadeta kadreering. Ja muidugi vaatasin poola avagardistist lavastaja Jerzy Grotowski katkendeid Youtube’ist. Tema tegelikult mõjutas ju Tartu teatriuuendajaid Hermaküla ja Toomingat. Need karjed ja mahakukkumised olidki suures osas Grotowski ja ka tolle aja Vanemuise stiil. Selline kuuekümnendate firmamärk.

/---/

Kuidas protsess käis, kas teie saabusite proovi valmis stsenaariumiga või hakkasite koos näitlejatega leiutama?

Mul oli stsenaarium valmis, saime ükspäev kokku, tegime väikse jutuajamise kõigiga koos ja käisime need stseenid kergelt läbi. Ja siis filmisime kõik viie päevaga üles. Ei olnud suurt protsessi.

Väga mängleva kergusega sai kõik ära tehtud. Pärast oli kõigil hea tuju. Nimetasime neid lõike omavahel sooritusteks, mis tähendabki seda, pole vaja liigselt põdeda või läbi elada või kes teab mis eellugusid otsida. See on sooritus, umbes nagu üle lombi hüppamine.

Kas see oli algusest peale niimoodi mõeldud, et erinevad näitlejad mängivad Vahingut?

Jah, sest ma ei tahtnud teha isikulugu. Praegu PÖFFilgi kerkis üles teema päris- või mittepäris-Rannapist. Ükski film, olgu või dokumentaal, ei saa kunagi kujutada inimest sellisena, nagu ta on n-ö reaalselt. See on ikkagi kunst.

Minu jaoks ei olnud oluline, kes on Unt või keegi teine. Võib-olla päevikut lugedes on see põnev, aga filmis tahtsin sellest hoiduda. Tahtsin, et oleks puhtus. Inimeste vahel toimuvad kontseptuaalsed stseenid, Spiel’id.

Ja muidugi see, et Vahingut ennast oli nii palju filmitud, tegi ka mu töö palju huvitavamaks. Kindlasti on tal oma karisma. Algul ma panin pildirea kokku ainult lavastatud stseenidest, aga kohe, kui lisasin vahele veel Vahingu enda nägu, tuli hoopis teine energia sisse. Hakkas palju mõnusamalt tööle.
/---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7390847/rainer-sarnet-mulle-on-huvitav-iga-materjal-mis-raagib-loomingust-voi-loominguvaevadest
Kübar, E. (2021). Vaino Vahing otsis igavest armastust. Postimees, 22. nov, lk 17.

Arvamusi filmist

Janar Ala: „Läksin filmi vaatama ei tea kust (vahest pealkirjast) pähe imbunud eeldusega, et dramatiseeritud ongi „Päevaraamatuid“. Ei olnud. Oli, nagu tegelikult lubatigi, lavastuslik dokumentaalfilm Vaino Vahingust, ehk et räägiti Vahingust asjatundlikku juttu, aga ka lavastati katkendeid tema teostest.

Vahing oli ametilt psühhiaater ja nagu ütleb filmis tema sõber Jüri Arrak, sai tast psühhiaater eelkõige selle tõttu, et teda huvitasid abstraktsed asjad, näiteks, mis toimub inimese peas. Vahingu psühholoogilist portreed ega ka profiili Sarnet meile eriti ei paku – õnneks. Sarnet erinevalt Vahingust pole psühhiaater, vaid kunstnik ja ta teeb filmi nagu kunstnik, ehk siis jätab inimese müsteeriumiks.

Korraks hakatakse rääkima lapsepõlvest, suhetest vanematega ja läheduse puudumisest, aga see läheb kiiresti mööda. Teema on oluline, aga sel on ilmselt suured võimalused pisarat silmanurka vedada, ja kui juba pisar on silmanurgas, siis ei pruugi sealt enam saada hästi edasi minna.

Sarnetit huvitab metafüüsiline Vahing. Ka religioosne Vahing huvitab. On ju üks Vahingu kuulsaid soove, et naine talle laste asemel piibli kingiks. Jeesusegagi jõudis Vahing ennast võrrelda. Mida edasi, seda enam Sarnet filmis Vahingut kristlikus võtmes loeb ja tõlgendab. Kusagil ju ometi peab olema Lunastus. Kas on, seda ma ei saa küll ära rääkida, oleks ebaprofessionaalne.

Sarnet on teinud filmi koos vana Von Krahli trupiga ja neid seovad nii tööalased kui isiklikud pikaajalised sidemed. Tundub, et kõigil oli kõigiga klapp ja teatakse, mida tehakse. Hea režissöör, head näitlejad, neilt pole põhjust vähemat oodata. Teatraalsus on olnud üks Sarneti loomingu märksõnu ja kuna Vahingki oli teatraal ning Spiel’id vist teatriga lähedalt seotud, siis ei ole tal põhjust sellest nüüd ka loobuda. Tundub, et Vahingu (nahk)kinnas on Sarneti kätte just täpselt paras.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7390860/vaino-vahingu-kristuse-poos
Ala, J. (2021). Vaino Vahingu Kristuse-poos. Postimees, 22. nov, lk 17.

Karlo Funk: “Vaino Vahingu päevaraamat” kasutab dokitegemise tavapäraseid võtteid nii palju, kui peategelase maailmapilt seda võimaldab. Tuttavast kultuuriportree formaadist eristab seda taotlus jõuda mitte lihtsalt ühe loova isiku - kirjanikuni -, vaid selle seisundi keskmesse, mille ta lõi. Ühel teljel jooksevad ootuspäraselt intervjuud ja meenutused, biograafiline lugu. Selle kõrval, mälestustega kohati lõikudes, kulgevad stseenid Vahingu “Päevaraamatust” ja teistest tekstidest. Kunagise Von Krahli teatri trupi näitlejad kehastuvad ümber eri tegelaskujudeks ja Vahingu alter ego'deks. Neis lavastatud stseenides jätkuvad Vahingule ainuomased psühholoogilised mängud inimestega. Aegamisi joonistub välja keerukas muster, mis sidus erinevaid Eesti kunstivaldkondi 60-70ndatel ning on ajakohane ka täna. Liikudes teatri, kirjanduse, teaduse ja paiguti ka filmi valdkondades, suheldes kunstnike ja muusikutega, lisas Vahing tollasesse kultuuri ilmselt midagi universaalset ja kirjandusvälist. Nii teatri- kui filmitegemise kogemusega Sarnet püüab jälile saada, mis see oli: inimese tõelise mina otsimine piirsituatsioonides, tung või trauma, Jung või fauna.

Film ei võta oma ülesannet muidugi ka surmtõsiselt - aeg ja Vahing ise on lisanud eksistentsiaalsetele küsimustele piisavalt mänguruumi. /---/

Eesti dokfilmis on kultuuritegelase portreest arendatud välja omaette formaat, mida iseloomustab pisut väärikas, ebamugavatest olukordadest hoiduv mõtteruum ja filmikeel. Kultuuriportree on algusest peale mõeldud jäädvustama mõnd piisavalt olulist isikut, kelle positsiooni tuleks edaspidi hoida varjus tungide ja tormide eest. Vahing oli oluline ja just vastuoluline – kirjanik, kes liikus ametliku tunnustuse ja omaaegse kontrakultuuri piirimail. See olulisus kujunes teadlikus vastuolus argise, nn väikekodanliku ja igapäevasega. Nii algab ka film tavatu ja igasuguse sotsiaalse filtrita pöördumisega vaataja poole: “Ma tahaksin teiega vahekorda astuda”.

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95900783/ma-tahaksin-teiega-vahekorda-astuda
Funk, K. (2022). Tung või trauma, Jung või fauna. Eesti Ekspress: Areen, 16. veebr, lk 59.

Loe ka:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/pill-tuleb-pika-spiili-peale/
Tegova, K. (2022). Pill tuleb pika spiili peale. Sirp, 18. veebr, lk 22.

Filmis kasutatud materjalide allikate nimistu.

Videomaterjalid
Võsakurat (1976). Režissöör Peeter Simm.
Tuulte pesa (1979). Režissöör Olav Neuland.
Lõppematu päev (1971). Režissöör Virve Aruoja, Jaan Tooming.
Põrgupõhja uus Vanapagan (1977). Režissöör Jaan Tooming.
Minu Tartu (1980). Režissöör Toomas Lepp.
Idée fixe (1983). Režissöör Indrek Kangur.
Õhtutund kirjanikuga (1987). Režissöör Aime Kala.
Tondiöömajaline (1997). Režissöör Indrek Kangur.

Vaino Vahingu raamatud:
Kaunimad jutud (1995),
Machiavelli kirjad tütrele (1990),
Näitleja (1976),
Päevaraamat I (2006),
Päevaraamat II (2007).

Fotod:
Eesti Kirjandusmuuseum,
Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum,
Ele Süvalepa arhiiv,
Julia Laffranque'i arhiiv,
Jüri Tensoni arhiiv,
Mati Undi arhiiv.