Epitaaf (2021)

Ave Taavet: „Kolmanda näitena nüüdisaegsest eesti eksperimentaalanimast tahaksin lähemalt vaadelda Silvia Lorenzi fotofilmi „Epitaaf”, mis avab „femitsiidi”¹ sünget mõistet. Filmi meeskonda kuulusid veel fotoajakirjanduse taustaga Péter Kollányi ja mitmete säravate dokumentaalfilmide montaaži kallal töötanud Jette-Krõõt Keedus. Tulemuseks on konkreetse ja abstraktse, unenäolise ja dokumentaalse piirimail liikuv linateos, mis suundub tumedusest valguse poole, Tallinna hallidelt linnatänavatelt Vahemere rannikule.

„Epitaaf” paneb vaataja korduvalt ebamugavust tundma. Ebamugavad kujutised ei libise ekraanil lihtsalt mööda, vaid sunnivad end vaatama. Vägivaldse mehe pilk vaheldub uudishimuliku ja ükskõikse tänavapubliku ja hiljem rändava hinge uitava maailmaga. Ajalised tasandid ei ole filmis selgelt eristatud, samuti mitte kujundlik ja konkreetne. Üsna dokumentaalsest femitsiidi stseenist edasi liikudes näeme kalmistut, kirikuvaremeid, liiva ja musta (põrgu)koera, aga ka mälestuspilte naise ja mehe suhetest.

Sarnaselt eespool käsitletud filmidega on ka „Epitaafi” keskmes teekond ja transformatsioon. Kui Karl Kaiseli „Kõverdama” kaardistas maastike muutumist ja kadu ning Francesco Rosso „Värav” viis vaataja spirituaalsele rännakule, siis „Epitaaf” jälgib kehast lahkunud hinge teekonda ajas.

Andreas W on fotofilmist kirjutades kasutanud psühholoogiast pärinevat „kronesteesia” mõistet, inimesele ainuomast võimet kujutluslikult ajas edasi-tagasi liikuda, võrrelda oma varasemaid minapilte ja kujutada ette tulevikku². Foto on „peatatud aeg”, vaid vaataja aju tegeleb kogu aeg fotofilmi kaadrite vaheliste tühimike täitmisega. Selline vaatamiskogemus on lähedasem dialoogiga, milles autori ja publiku positsioonid on võrdsustatud. Silvia Lorenzi „Epitaafi” esmakordsel vaatamisel tabasin ka ennast tavapärasest aktiivsemalt nähtut pidevalt ümber mõtestamas, järjestusse asetamas ja (re)konstrueerimas. Teos võimaldab interaktiivset vaatamist ja erinevate loopõimikute moodustamist.

Ühest võtit toimuva mõtestamiseks ei paku ka filmi helikujundus. Harjumuspärasest aeglasem pildikeel lubab esile tõusta diegeetilistel helidel: hingeldamine, sammud, hingetus, keha vastu keha ja liha vastu liha surumise heli, siis jällegi vaikus ja metsakeskkonna loomulik rahu. Ainsaks hääleks, mida kaadri tagant kuuleme, on vana naise vabavooluline jutustus. Jääb selgusetuks, kas tegu on filmi peategelase ema, õe või sõbrannaga… kas jutt käib üldse temast? Laused on ühtaegu isiklikud ja umbmäärased, sisust tähtsam on tonaalsus: kahetsus, meenutamine, soojus.

„Animistil” nähtud eesti eksperimentaalfilmid ei alahinnanud oma publikut, vaatajale jäeti mõtte- ja tõlgendusruumi, vähesega suudeti öelda palju. Temaatilisele mitmekesisusele (looduskeskkonna häving, vaimsed rännakud, femitsiid) vaatamata oli kõigis kolmes teoses olemas tugev dokumentaalne kihistus, mis ankurdas filmid selgelt praeguse aja ja ekraanivälise maailmaga. Tehniliselt pakkusid nad huvitavat pingevälja füüsilisuse (guašimaal, analoogfoto, looduslike materjalide kaasamine) ja digitaalsete võimaluste vahel. Ehkki narratiivsed ja klassikalisemates tehnikates teostatud animafilmid võivad olla publikusõbralikumad ja teatud mõttes menukamad, usun, et värsked hoovused tõusevad esile just filmikunsti perifeersematel aladel, kus on rohkem katsetamisrõõmu ja väljendusvabadust.“

¹ Femitsiid — soopõhine vihakuritegu, naiste või tüdrukute tahtlik tapmine nende soolise kuuluvuse pärast.

² Andreas W 2011. Inimene kronesteetilise kaameraga. — Sirp 21. X.

Taavet, A. (2023). Maastikud ja meeleseisundid [festivalil „Animist“ linastunud lühianimatsioonidest: Karl Kaiseli „Kõverdama” (2022), Francesco Rosso „Värav” (2022) ja Silvia Lorenzi „Epitaaf” (2021)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 99–103, ill.