Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Päris Rannap (2021)

Huviinfo

Arvamusi filmist

Rein Rannap: „Film pole ju tehtud mulle kui portreteeritavale, vaid ikkagi laiale publikule. Mida rohkem seda vaatan, seda kummalisem tundub materjali valik ja kuidas see on kokku lõigatud – hästi tihedalt ja kontrastselt. Filmisime tohutult palju, pea 50 tundi, ja arhiivimaterjaligi on tohutult. Kuid ikkagi on välja otsitud kummalised ja kentsakad kaadrid.“

Kaidi Klein, režissöör: „Reinul oli filmist oma nägemus, ta oleks tahtnud eluloofilmi, kus on reas tema muusikalised saavutused. Ta on küll geniaalne muusik ja helilooja ning hindan tohutult tema talenti, aga mind on elu Reinuga kokku viinud juba „Eesti otsib superstaari“ saadete ajast ja mida rohkem teda tundma sain, seda rohkem hakkas mind huvitama persoon geniaalse muusiku taga. Sain aru, et kui ta esineb, annab intervjuusid või teda filmitakse, läheb ta mingisse rolli – ta näitab ennast avalikkusele täpselt sellisena, nagu ta seda parajasti soovib. Aga meie soov oli tõmmata maestrolt mask eest ja näidata inimest maski taga.“

Aleksander Ots, režissöör: „Suutsime Kaidiga võidelda nende hetkede eest, mis tundusid meile filmis olulised ja kus me polnud nõus taganema. Võib-olla ongi parem, et mõned asjad välja jäid, sest nüüd on film tore tervik.“

Saagim, A. (2021). Rein Rannap: mind on läbi elu traumeerinud, et ma ei ole saanud ema tunnustust ja heakskiitu [intervjuu Rein Rannapiga filmi „Päris Rannap“ puhul; lisatud režissööride jt kommentaarid]. Õhtuleht, 17. nov, lk 10–11.

Kärt Kelder, kriitik: „Dokumentaalfilm on vaheldusrikkalt üles ehitatud ja peale Rannapi igapäevategevuste on oma koht jäetud ka kõrvalseisjate, näiteks muusikute, aga ka perekonna, kommentaaridele. Üks oluline kommenteerija, Rannapi ema Ines, ilmneb ainult aastatetaguses lühiintervjuus, kuid tema mõtteid noore pianisti ja helilooja tegemiste ning teoste kohta saame teada ema päevikute kaudu, mille ta jõudis pojale enne surma üle anda.

Just ema sissekannetest tuleb esile Rannapi soov raame painutada, aga ka tema rangem kasvatus ja igatsus vanemate tunnustuse järele. Eks tahaks isegi kuulda isalt-emalt häid sõnu, kui kõigest nelja-viieaastaselt oma esimese klaveripala välja mõtleks. Eriti meeldejääv on seik, kus Rannap loeb ette ema loetelu tema kui noore pianisti saavutustest ning Rannapi hääl katkeb, kui ta jõuab lauseosani „ja palju muud tähtsusetut”, millele järgneb hiljem kommentaar: „Kuidas ta võib, jaksab mind sõimata ikka.”

Mida kaadrid edasi, seda rohkem tundub linateosel olevat paralleele Elton Johni elul põhineva mängufilmiga „Rocketman”. Suhted emaga, intiimne ja ekstravagantne klaveri mängimise viis, rujalik rock’n’roll, mis jäi Nõukogude Liidus siiski muidugi Elton Johni eluga võrreldes tagasihoidlikumaks hulluseks. Õnneks või kahjuks, sest näib, et just välismaine tuntus ja tunnustus on see, mida Rannap soovib. Siit ilmselt ka „ainult very very local”, nagu ta filmi alguses ütleb."

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/95142497/arvustus-eesti-oma-elton-john
Kelder, K. (2021). Eesti oma Elton John. Eesti Päevaleht, 17. nov, lk 12.

Silver Õun: „Alates esilinastusest PÖFFil on Aleksander Otsa ja Kaidi Kleini portreefilm „Päris Rannap“ paraja hulga meediatolmu üles kihutanud. Fraasid nagu „maski eest rebimine“, mille filmitegijad algul turunduslikul eesmärgil välja olid käinud, on haagitud meediaruuporite ette, mis laulavad valjuhääli, ja filmi sõnum kipub jääma fassaadi varju. Osaliselt on märgata olnud ka filmitegijate endi väsimust meedia ühekülgsest huvist.„Päris Rannap“ on kõike muud kui suur paraadportree, ent paradoksaalsel kombel on filmi kajastus mõjunud plakatlikumalt kui film ise. Milles siis asi?“ /---/

Loe edasi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/siin-ja-sealpool-fassaadi/
Õun, S. (2021). Siin- ja sealpool fassaadi. Sirp, 3. dets, lk 26.

Igor Garšnek: „Montaaž on üsna tihe ning kaadrid ja stseenid vahelduvad kiiresti. See annab linateosele kui tervikule juurde sisemist dünaamikat ja pakub vaatajale kogu aeg pildiliselt midagi uut. Õnneks ei lähe montaaž liiga närviliseks, mis võib pikapeale vaatajat väsitama hakata. Samas jäi siinkirjutajale mulje, et filmi ligi pooleteisetunnist pikkust arvestades võinuks mõningaid tüüpstseene (näiteks ansambliproovi kaadreid) filmis ka vähem olla. Sest kordamine pole mitte alati tarkuse ema. Teine asi on aga see, et kiire montaaž annab filmile juurde küll pildilist dünaamikat, kuid muusikalõikudes võib hakata muusikalist fraasiloogikat lõhkuma. See on umbes sama nagu siis, kui keegi loeb Juhan Liivi luuletust „Tulin linnast lumesa-…” ja tuleb katkestus. „Päris Rannapi” näol pole tegemist küll muusikafilmiga, aga muusikalist motiiviloogikat võiks montaaži käigus siiski pisut jälgida. Muidu muutub see vähenegi muusika lihtsalt müraks.

Filmis kõlanud muusikast veel. Iseenesest on väga hea, et filmi tegijad ei läinud Rannapi muusikat eksponeerides äraleierdatud klišeede õnge à la „Must ronk” või „Tule minuga sööklasse”. Selle asemel võis kuulda lühikesi katkendeid Rannapi kantaadist „Kuu”; samuti mõjusid ergastavalt Tõnis Mägi ja lõik „Õhtunägemusest”. See rõhutas, et omal ajal on Rein Rannap kirjutanud populaarsete šlaagrite kõrval ka palju süvitsi minevat, kunstilises mõttes väga head muusikat. /---/

Lõpetuseks üks asi veel. Nii pika doki puhul oleks filmi tegijatelt eeldanud ka n-ö autoripositsiooni avaldumist — et kus on nende nägemuses loo kunstiline raskuskese. Seal peitunuks vastus sellele kõige olulisemale küsimusele, miks kõnealust filmi tervelt neli aastat üldse tehti. Siinkirjutajale tundub, et „Päris Rannapis” seda selget ja ühe lausega sõnastatavat point’i nagu polnudki, film jooksis kinolinal nagu „pildikesi Paunverest”. Aga mis siis. Tegijaid võib selle atraktiivse dokumentaalfilmi valmimise puhul kindlasti õnnitleda ja iseloomustada kogu ettevõtmist vanasõnaga „Kaua tehtud, kaunikene”.”

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/3798
Garšnek, I. (2022). Kuidas portreteerida Rannapit? Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 77–79.