Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes (2020)

Vene režissööri Lilija Vjugina dokumentaalfilm on eesti kunstnikust Ülo Soosterist, keda ei võtnud omaks ei kodumaa ega ka kauge Venemaa, kuhu ta olude sunnil oma eluteel sattus. 1924. aastal Hiiumaal Pendi talus sündinud Sooster alustas oma õpinguid Tartus Pallases 1943. Mõned aastad hiljem, 1949. aastal mõisteti ta nõukogudevastase tegevuse eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal, naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid. Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema stiilis. Ülo Sooster suri 1970. aastal oma ateljees Moskvas 46-aastasena ning tema surma põhjus on senini teadmata.
Film on üles võetud neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere. Film on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno Sooster.