Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes (2020)

Film kunstnikust, kes mõjutas kõiki, kellega ta kokku puutus

Režissöör Lilija Vjugina dokumentaalfilm „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ annab ülevaatliku, südamliku ja huvitava pildi mehest, keda on muu hulgas nimetatud ka Eesti esimeseks sürrealistlikuks kunstnikuks. 25. oktoobril möödub Soosteri surmast täpselt 50 aastat.

Loe lähemalt: https://leht.postimees.ee/7091586/film-kunstnikust-kes-mojutas-koiki-kellega-ta-kokku-puutus
Raud, J. (2020). Film kunstnikust, kes mõjutas kõiki, kellega ta kokku puutus. Postimees, 22. okt, lk 18.

Dokumentaalfilm Ülo Soosterist näitab, kuidas vastu tahtmist võõrsile elama sattumine võib avada võimalusi, mida muidu ettegi ei kujutaks.“

Loe arvustust:
https://epl.delfi.ee/kultuur/mis-sai-eesti-ainsast-surrealistlikust-kunstnikust?id=91470880
Tark, I. (2020). Mis sai eesti ainsast sürrealistlikust kunstnikust? [„Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“]. Eesti Päevaleht, 28. okt, lk 12–13.

Kuigi film pole ilmselgelt orienteeritud hardcore-kunstipublikule, tekib siiski tunne, et puudu jääb Soosteri kunstist endast. Intervjueeritavate sõnad on suured, töid kirjeldatakse, kui „ennenägematuid“ ja „metafüüsilisi“, ent nende mänguline kvaliteet (Lidia Sooster kirjutab ülalmainitud raamatus, kuidas Ülo olevat ühe kala maalinud Brežnevi, teise Hruštšovi ja kolmanda Suslovi näoga) jääb puudulikuks. Ühtlasi oleks võinud tugevamalt esile tuua Soosteri tegemisi abstraktsiooniga, tema huvi action painting’u vastu ja selgemalt näidata kunstniku arenguteekonda kuuekümnendatel. Soosteri kaliibriga kunstniku puhul ei tohiks see jätta külmaks või olla mõistetamatu ka kunstikaugele vaatajale.

Loe arvustust:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/palju-kunstnikku-ja-vahe-kunsti/
Metsamärt, A. (2020). Palju kunstnikku ja vähe kunsti. Sirp, 30. okt, lk 16–17.

Reet Varblane: „Ei taha olla ülekohtune, kuid ega Lilja Vjugina film „Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes” just väga palju seni tundmatut materjali ega seisukohti ei pakkunud: Ülo Sooster on rahvusvahelise kaliibriga kunstnik, ta kuulub nii Moskva kui ka Eesti kunsti; Ülo Sooster on võimas kunstnik, aga ta on ka tüüpiline modernist. See kõik ei ole just uudis. Kuid viis, kuidas režissöör seda lugu jutustab, milliseid katkestusi, kordusi, üleminekuid jne ta on sinna sisse toonud, annab ka vaatajale sootuks avarama arusaama mitte ainult geniaalse kunstniku loomingust ja elust, vaid ka sellest, kuidas temast edaspidi rääkida. Igal juhul on see film poolteist tundi huvitavat vaatamist.“

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/2459
Varblane, R. (2021). Postmodernistlik pilk modernistlikule geeniusele . Teater. Muusika. Kino, märts, lk 97–102.

Filmis kasutatud Ülo Soosteri tööd ja nende hoidlad:

Eesti Kunstimuuseumist:
Abstraktsioon. 1963.
Autoportree mütsiga. 1954.
Autoportree piibu ja käega. 1954.
Autoportree piibuga. 1954.
Autoportree pintsliga. 1954.
Autoportree. Dateerimata.
Ava müüris. 1961.
Hobune ja mees. 1957.
Huuled. 1964.
Kadakad sirelilillal foonil. 1963.
Kadakad. 1967.
Kadakatest mets. 1962.
Kala. 1959.
Kevadine autoportree. U 1956-1960.
Kompositsioon sinisel. 1961.
Kompositsioon. 1962.
Lamajad. 1969.
Lamavad vangid. U 1950-1954.
Mehe pea (Piero della Francesca). 1958-1959.
Mõranenud muna. 1967.
Neljaks jaotatud muna. U 1968-1970.
Pea. 1967.
Punane vorm. 1962.
Vormid. 1962.
Vormid. 1963.
Ülo Soosteri tööd Tartu Kunstimuuseumist ja Hiiumaa Muuseumist.
Ülo Soosteri maal „Inimene, kes kuivatab tuule käes rätikut” (1958)
on hoiul Tartu Kunstimuuseumis.

Eesti kunstnike tööd Eesti Kunstimuuseumist:

Jüri Arrak
Kahekõne. 1970

Valve Janov
Kollaaž IV. 1960
Must segadus. 1960

Leonhard Lapin
Kosmiline masin. 1975
Vaade Toompeale. 1999-2000

Malle Leis
Lilled X. 1972

Olav Maran
Ilus jalutuskäik. 1964
Sajandi grimasse. 1965

Raul Meel
Hei-hoi. 1972

Valdur Ohakas
Natüürmort samovariga. 1966
Katkine käsikivi. 1970

Henn Roode
Rannamotiivi arendus. 1968

Lembit Saarts
Kompositsioon. 1965
Uustulnuka üllatus. 1974

Heldur Viires
Keelutsoon. 1968
The Flying Objects. 1987

Mare Vint
Lossipargis. 1975

Tõnis Vint
Akt hommikumantlis. 1973
Fotod Eesti Kunstimuuseumist:

Andrei Solovei. Ülo Sooster. 1967

Jaan Klõšeiko. Ülo Sooster. U 1967-1969
Jaan Klõšeiko. Ülo Sooster. U 1965

Filmis kasutatud foto- ja videomaterjalide kogud:

Boriss Žutovski, Annika Kald, Galina Metelitšenko-Soboleva, Grigori Perkel, Soosterite pere.
Fotode autorid: Boriss Žutovski, Jaan Klõšeiko, Aleksandr Ustinov, David Serh, Andrei Solovei, Ülo Sooster, Vladimir Jankilevski.

Filmis on kasutatud katkendeid järgmistest filmidest ja kroonikakogumikest:

„Kaheksas löök“. Režissöörid R. Gikov ja L. Stepanova. Dokumentaalfilmide Keskstuudio, 1944;

animafilm „Klaasharmoonika“. Režissöör A. Hržanovski. Sojuzmultfilm, 1968;

 „Laulutaat. Gustav Ernesaks”. Režissöör. A. Kivirähk. Eesti Telefilm, 1970;

„Oktoobriparaad ja demonstratsioon”. ETV, 1959;

„Eestimaa“. Režissöör V. Beljajev. Leningradi Kinokroonika Stuudio ja Kinokroonika Eesti Stuudio, 1941;

„Kevadpäev kodumaal“. Režissöör V. Parvel. Tallinna Kinostuudio, 1948;

ringvaade „Nõukogude Eesti“ nr 8, 1944. Režissöör E. Ballod. Leningradi Kinokroonika Stuudio;

ringvaade „Nõukogude Eesti“ nr 22, 1954. Režissöör V. Parvel. Tallinna Kinostuudio.

Film Ülo Soosterist

1942. aastal Hiiumaal Pendi talus sündinud Sooster alustas oma õpinguid Tartus Pallases 1943. Mõned aastad hiljem, 1949. aastal mõisteti ta nõukogudevastase tegevuse eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal, naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid. Ta osales Moskva Maneeži kuulsal avangardistide näitusel 1962. aastal, mida külastas ka Nikita Hruštšov. Mitme kunstniku tööd tekitasid Hruštšovis nõutust, teiste hulgas Soosteri omad. Kompartei peasekretär nõudis kunstnike tegevuse keelamist, kasutades seejuures üsna vängeid sõnu moodsa kunsti ja selle loojate aadressil.

Sooster korraldas ka Krassini tänaval kuulsaid “teisipäevi”, kuhu kogunes Moskva põrandaalune seltskond.  Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema omapärases stiilis. Ülo Sooster suri 1970. aastal oma ateljees Moskvas vaid 46-aastasena ning tema surma põhjus on senini jäänud mõistatuseks. Ta elu oli dramaatiline, intensiivne ja täis vastuolusid, tema mõju Eesti ja Vene kunstielule on märkimisväärne, tema kunstipärand intrigeeriv ja hindamatu.

Film on üles võetud neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere. Film on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno Sooster.
Allikas: pressiteade 1.10.20.