Rauaniit (2020)

Maria Aua vaatlev dokumentaalfilm on endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Kunstiakadeemiaks. Hoone muundumise protsess sünnib ehitusmeeste isetu ja raske kehalise töö tulemusena. Värskelt valminud kaasaegses majas toimub glamuurne avapidu, ruumid täituvad uutmoodi rahvaga, ehitusmehi nende hulgas ei ole.
Midagi lõhutakse, lammutatakse, kopa elajalikud lõuad haukavad seina ja kõlab põrgulik puurimine. Miski hävitatakse igaveseks. Kulgemine läbi vana vabriku räämas ruumide on võimalik nüüd vaid mälukambrites, kus elavad eelmiste põlvkondade eesrindlikud töölised nagu viirastused.
Lammutusest järele jäänud majaosadest hakatakse rajama uut ja kaasaegset betoonehitist. Ehitusplats täitub masinate ja töölistega, kraanade ja tellingutega, torude ja tõrvajatega. Hoone siseruumide poolikute seinte ja hämarate koridoride vahel käib lõputu toksimine, lihvimine ja krohvimine, mingid anonüümsed varjud toimetavad seal. Kostuvad masinate helid ja töömeeste vestlused muudavad hoone elavaks. Tööprotsessis sünnivad ruumid, arhitektuur ja vorm. Valgus toob esile hoone tahud ja tööliste portreed. Näeme inimesi, kellega oleme sarnased, viibime koos ühes ruumis nagu iseenda peegliga.
Maja valmimine on võitlus ja eneseületus, kehaline töö, vastuhakk mateeriale. Pingutusele järgneb lõdvestus, et siis taas keskenduda.
Kauaoodatud hoone on viimaks valmis. Ehitusmehed on siin töö lõpetanud. Maapealne paradiis on teostatud. Toimub suur ja uhke pidu. Ruumid täituvad uute inimestega, majas valitseb nüüd hoopis teine atmosfäär. Kuid kas tööline, kelle töö vilju rahvas nautida saab, tunneb end sinna enam kuuluvat?