Rauaniit (2020)

Filmist meedias

Maris Kerge: „„Rauaniit” on režissöör Maria Aua vaatlev dokumentaalfilm endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Eesti Kunstiakadeemiaks. Rauaniidi kujul linal lahti rulluvaga annab Maria Aua vaatajale suure vabaduse. Me ei näe selles filmis standardvõtteid: nt (verbaalset) juhtmotiivi filmi alguses, mille kaudu kehtestatakse autoripositsioon ja antakse publiku mõttele suund, või sündmusi liigendavaid vahepealkirju, millega tekitatakse loole turvaline-toestav skelett. (Tõsi, seda kõnekamad on oma temaatilises lihtsuses ja keelevalikus paar ehitusmeestevahelist dialoogi, mida meil lastakse pealt kuulda.) Teiseks on selgepiiriliselt vormistamata laiem ruumiline kontekst, see, kus vaadeldav hoone üldse asub. /---/

Katsed selle hoo juures kohe esimesel korral „Rauaniidi” montaažiloogikat järgida ebaõnnestuvad ja ma sõidan rajalt välja. Kordusvaatamisel avaneb, kui peen ja puslelikult täpse tükkidevahelise haakuvusega Aua pildirida tegelikult on. Mingil põhjusel avab autor vaatajale väga detailselt hoone ajaloo — mustvalgetest kaadritest selgub, et hoone on olnud kasutusel naistööjõul põhineva vabrikuna —, vihjates selle uuele, „kunsti kodu” rollile vaid ühe plaaniga, milles näeme Jaan Koorti ja Eduard Viiralti bareljeefe.  Filmi lõpuosas kohtame tabavat montaažileidu, see tempokas ja tegevuste vahel hüplev lõik elustab väga täpselt ehituse valmimise eelse rööprähklemise.  Mõnusat melanhoolset humoorikust lisavad juba valminud ruumi diivanile ununenud ehitaja nokkmüts ja ust lahti hoidma sätitud kirves. Teisel ringil taipan ka, et „Rauaniit” on arhitektuurifilm vaid tinglikult. Ennekõike on see kujundlik teos ühiskonna hierarhilisuse paratamatusest. Me võime teha mis tahes katseid inimesi liita, kokku tuua, aga mingi osa neist jääb alati tegutsema erinevatele tasanditele, teistsugusesse aega.“ /---/

Katke intervjuust filmi autori Maria Auaga

MARIS KERGE (M. K.): Kui meenutad algust, selle filmi idee sündi, siis mis sind esmalt köitis, mis see punkt oli, kust sa peale hakkasid? Kas sealt, kui oli selgeks saanud, et sukavabriku maja tuleb, või kui võitlus EKA vana krundi pärast alles käis?

MARIA AUA (M. A.): Tegelikult tahtsin seda filmi teha juba BFMis õppides — ma lõpetasin 2016. aastal. Juba siis mõtlesin, et see on hea teema ja et miks keegi sellest filmi pole teinud.

Kui filmiga alustasin, siis oli, jah, juba teada, et EKA on oma krundist ilma jäänud. Ta loobus sellest aastal 2013 ja aastal 2014 korraldati uus arhitektuurikonkurss, uue sukavabriku maja peale. See kõik oli siis hästi värske, see teema oli õhus. EKA osakonnad olid igal pool üle linna laiali ja tunne, et kool on killustunud, oli väga tugev ja see oli ka füüsiliselt reaalne olukord.

M. K.: Kas sa hakkasid vaikselt filmima või proovisid asja kohe ametlikult ära vormistada — võtsid Rihoga [Riho Västrik – toim] ühendust, tegid rahastustaotlused? Kuidas see n-ö päris algus selles mõttes läks?

M. A.: Riho tegelikult ise kirjutas mulle. Võttis ühendust ja ütles, et kui sul on ideid, siis Vesilind on valmis arendusse võtma. Rääkisin talle sellest mõttest ja talle meeldis. Kuna Riho on õppejõud, on ta huvitatud, et tema õpilased saaksid jalad alla. Ma arvan, et tal on missioon aidata. Ma pole
ainus tema õpilane, kellele ta on hiljem produtsent olnud.

Protsessi Riho ei sekkunud. Rääkisin talle alguses, et tahan EKA maja saagast filmi teha. Selle ideega läksime ka arendusse, aga mingil hetkel plaan muutus, kahel põhjusel. Esiteks, ehitusplats ja sealne tegevus oli filmimise mõttes huvitav. Töömehed — see on kuidagi ehe värk. Teine põhjus oli see, et EKA maja saaga oli nii ilmselge. Kõik teavad, mis juhtus. Mõtlesin siis, et tahan teha sellise filmi, mida ei osata oodata. /---/

Loe edasi:
https://www.temuki.ee/archives/2461
Kerge, M. (2021). Hooned ja inimesed [filmist „Rauaniit“, intervjuu filmi autori Maria Auaga]. Teater. Muusika. Kino, märts, lk 103–107.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid

Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiivist:
Nõukogude Eesti nr.27, Tallinnfilm, 1947;
Nõukogude Eesti nr.34, Tallinnfilm AS, 1948;
Nõukogude Eesti nr.10, Tallinnfilm AS, 1949;
Nõukogude Eesti nr.36, Tallinnfilm AS, 1955;
Nõukogude Eesti nr.8, Tallinnfilm AS, 1957.

Eesti Arhitektuurimuuseumi foto EAM Fk 5280.