Maakohus (2020)

Autor oma filmist

Katke intervjuust Eeva Mägiga

Ütlesin, et dokid „Lembri Uudu” ja „Süda Sõrve sääres” on tehtud maagilise realismi vaimus. Sinu lühifilm „Maakohus” käib aga minu arvates teistsugust rada. Realistlikku (kohtuprotsessil vaidlevad vanemad lapse hooldusõiguse üle) ei tembita ega kirjeldata ebamaise, vaid hoopis absurdi kaudu. Kohtupidamine käib küll viljapõllul ja isa tuleb kohale kombainiga, aga see nihestatus seletatakse samas ka ära. Kohtuistungit tuleb pidada põllul, kuna ema elab seal lähedal metsas (ja linna ei tule), isa tuleb kombainiga, kuna ei taha vilja niisama maha tallata jne. Küsin nii: kuidas sa leidsid „Maakohtu” ainese? Ja veel: kui erinev on sinu jaoks mängufilmide maailm ja selle vahendid dokkide tegemisest?

„Maakohus” on ainus film, mis on otseselt inspireeritud vandeadvokaadi tööst. Tegelesin aastaid lahutustega ja laste hooldusõiguse teemadega. Kohtus istudes oli tihti tunne, et see kõik on täiesti ebavajalik ja absurdne — miks inimesed ei võiks lihtsalt tulla mõistusele, teineteisele andestada ja ära leppida? Aga seda ei suudeta ja nii käiakse lõputult kohut, esitatakse täiesti absurdseid tõendeid. Tahtsingi selle nihestuse ja absurdi kaudu edasi anda, mis tegelikult selliste vaidluste puhul sageli toimub. /---/

Tomberg, D. (2022). Persona grata: Eeva Mägi. Teater. Muusika. Muusika, nr 2, lk 121–128.