Nähtamatu võitlus (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Rainer Sarnetiga

„Nähtamatus võitluses“ on justkui kombineerumatu segu kummalisi elemente, nagu kung fu, Black Sabbath, Nõukogude aeg, õigeusk, mis aga filmis siiski kõik loo teenistusse rakendatakse. Kuidas need osised filmiks said? Kas need on ka sind oluliselt mõjutanud?

Kõik algas sellest, et sõber oli haiglas ja ma viisin talle kingituseks raamatu „Mitte sellest maailmast“. Seal on tõesti­sündinud lood kahest õigeusu mungast, kes mõlemad varakult surid. See oli mul selline musta huumori kink, oleme mõlemad dekadentsi fännid. Sõber andis aga idee: tee munkadest film. Ühesõnaga, tegi mulle vastukingituse. Sealt see algas.

Mulle jäi sealt raamatust silma ühe noore munga isa Rafaeli lugu. Ta tegutses 1970. aastatel Nõukogude Liidus Petseri kloostris. Hakkasin seda aega uurima ja selgus, et paljud noored vene mungad olid enne olnud hipid. Selles on ka mingi vastupanu materialistlikule maailmale ja ka õigeusu munkadel on pikad juuksed, nad kannavad musti riideid, katakombides on pealuud. Võiks öelda, et mulle tundus see maailm üpris rock’n’roll. Sealt tuli mõte kasutada Black Sabbathi muusikat ja alustada peategelase liikumist justkui mingi mässuga. Tema käivitavaks jõuks on väline coolness, nagu noortel ikka. Uurides isa Rafaeli elu, selgus, et ta oli sõjaväes olnud Hiina piiri ääres ning tema sõjaväeosa olid rünnanud Hiina bandiidid ja tema üksi jäi elama. Sealt tekkis idee tuua sisse kung fu, millega Rafael sõjaväes kokku puutus, sellest ka soov seda õppida. Nii nagu religioon, olid ka võitluskunstid Nõukogude Liidus keelatud. Nii et see on justkui kahekordne mäss. Sattusin ka ühe veebisaidi Death to the World peale (deathtotheworld.com), mida peab endisest punkarist õigeusu munk. Seal on lause, et viimane tõeline mäss on klooster. Nii et kung fu’d, Black Sabbathit ja kloostrit ühendab selles filmis mäss.

Black Sabbathiga puutusin oma kooli­ajal kokku tänu oma tädipojale, kel olid kõik Sabbathi plaadid ja ta muud ei kuulanudki. Ta proovis ise kirjutada samasuguseid luuletusi, kus on põrgud, deemonid ja vanad kalmistud. Filmi tehes küsisin ka õigeusu preestrilt, kas Sabbathi muusikat on okei selles kontekstis kasutada, ja ta vastas, et Ozzy laulab ju samadest religioossetest asjadest, et Ozzy on usklik mees.

Film tundub rääkivat raskusest ja isegi vastutusest olla inimene. Kas oled selle arvamusega nõus? On see miski, millega sa ise vaeva näed?

See film räägib autentsusest: ole see, kes sa oled. Minu peategelane on loll ja läheb kloostrisse valedel põhjustel, kuid ta on oma lolluses ehe, mis on väga oluline igasuguse arengu jaoks. Võlts ei arene. Mingi lapselik avatud vaim peab olema. Evangeeliumis rõhutatakse lapse seisust, et me oleme Jumala lapsed. Suhe Jumalaga on nagu lapse suhe: lapsele antakse andeks ja teda armastatakse. Sellise lapseliku vaimu leidmine ja hoidmine oli väga oluline filmi tegemise ajal. Ka kirjutamise ajal. Ma proovisin nii palju kui võimalik intellektuaalset täiskasvanu mängimist endas välja lülitada, ja nii ka Rafaelis. Avastasin, et minu kümneaastane poeg on selle filmi fänn, ka produtsendi Katrin Kissa poeg. Mingi lapselik vaim tuligi sellesse filmi.

Ma ei näe väga palju vaeva, vähemalt teadlikult küll mitte, et inimene olla. Nagu kirikuisad ütlevad: kristluses peab kõik käima kergelt, loomulikult, ilma pingutuseta. Ka õigeid asju ei saa teha kohe ja praegu. Oma jõuga ei suudagi me kõike teha. Aga mis inimesele võimatu, see on võimalik Jumalale. See ongi lapse­seisus. /---/

Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/puha-absurd/
Priimägi, T. (2023). Püha absurd. Sirp, 25. aug, lk 4–5.

Vaata: 

Rainer Sarneti nähtamatu võitlus, Secret Film Club, 2023. Jupiter, https://jupiter.err.ee/1609166786/rainer-sarneti-nahtamatu-voitlus