Leonhard Lapin. Protsess (2020)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Margit Mutsoga

Kuidas sa portreteeritava valid?
Leonhard Lapin ei olnud mul üldse esimene valik. Esimese hooga pakkusin portreteeritavaks teist Tallinna kooli arhitekti Vilen Künnaput. Lapinit poleks ise julgenud pakkuda. Tunnen teda küll hästi, aga ta tundus justkui mulle liiga suur tükk – temas on eri osi nii palju. Kui ma arhitektuuri jagan, usun, üle keskmise taseme, siis kunsti valdkonnas ei tunne ma ennast nii kindlalt.

Arhitektide liidus aga leiti, et filmi võiks teha nii Lapinist kui ka Künnapust. See käivitas kohe mõtte, et võiks teha kaks paralleelselt kulgevat filmi kahest ühe põlvkonna arhitektist. Ühe lapsepõlv möödub Tallinnas, teisel Lõuna-Eestis, nad astuvad ERKIsse, liiguvad samu radu, on sõbrad ka pärast kooli, kuid vanemas eas eemalduvad, lähevad kumbki oma rada. Vilen loobus viimasel hetkel filmist ja nii läksime edasi vaid Lapiniga. Saime filmile ka ERRi ja fimiinstituudi portreefilmi tellimuse, mis tähendas ühtlasi senisest suuremat vastutust ja lühemat tähtaega. Korraga tundus, et oleme sattunud mängima kõrgemasse liigasse.

Intervjuu täistekst:
Arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas — Sirp
Karro-Kalberg, M. (2020). Arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas [intervjuu Margit Mutsoga]. Sirp, 13. nov, lk 32–34.

Filmist meedias

Hendrik Alla: „Kuna režissöör Mutso on arhitekt, siis on ootuspärane, et lõviosa filmist pühendub just tema arhitektuuriloomingule ja -ideedele. Mis on väga tore. Lapini ja tema kaaslaste, «noorteks vihasteks arhitektideks» hüütud rühmitus (sinna kuulusid veel näiteks Vilen Künnapu, Ain Padrik, Jüri Okas jt) tõi Eesti arhitektuurimõtlemisse jõuliselt postmodernismi. Seda suunda on Jüri Kuuskemaa Tallinna Karja tänava lillepoe näitel (Vilen Künnapu, 1983) ka mostpudernismiks pilganud.

Kuid tagasi Lapini juurde. Film seab endale ülesande anda ülevaade arhitekti elukäigust, ning kaapab päris sügavalt, alustades vanavanematest, et seletada, kuidas Räpinas sündinud mees endale üldse sellise toreda perekonnanime (lapin – pr k küülik) sai. Kohustuslikud lapsepõlvemälestused said läbi Räpina kooli pinginaabri Lembit Ulfsaki suu läbi ja algab põhiline: õpingud ERKIs ning kõik see vahva möll, mis 1960–1970ndatel Eesti poolpõrandaaluses kunstielus toimus.

Majad on võimsamad kui joonistused, eskiisid ja ajakirjad. Filmi parim osa on see, kui kaamera käib (vahel ka koos Lapini endaga) tema projekteeritud elamute ümber ning nendesse ka sisse poeb. Esiteks on alati huvitav võõrast aknast sisse piiluda ja teiseks avastas minusugune arhitektuuridiletant selliseid Lapini loodud pärleid, millest enne aimugi ei olnud. Loomulikult on videodrooni (operaator Tarvo Tammeoks) leiutamine arhitektuurifilmi tegijale tõeline õnnistus, kuid siin ei ole lendava kaameraga ka liiale mindud, nagu teinekord juhtub loodusfilmides.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7100675/avangardist-ja-surrealist-sirutab-filmis-tiibu
Alla, H. (2020). Avangardist ja sürrealist sirutab filmis tiibu. Postimees, 3. nov, lk 20.

Maris Kerge: „Autori käekirjale vastavalt on film tihedalt läbi monteeritud, inforohke, tempokas. Kronoloogilises jutustuses on rikkalikult kasutatud arhiivimaterjali ja nüüdisaegseid ülesvõtteid. Me kuuleme intervjuusid ning Ülle Kaljuste selgitavat taustateksti, läheme kaasa meeleoluga, mille autori valitud muusika ette annab. Kas see filmitekk pole aga liialt tihedalt läbi tepitud? „Protsess“ jätab vaatajale ahta omaruumi. Kõik on lõpuni selgitatud ja režissöörihinnangu saanud. Leonhard Lapini enda valikul moodustatud hoonete jada abil on tema arhitektuuripraktika laitmatuks poleeritud ning filmist puuduvad nende loomisajale, 1990. aastatele paratamatud ja iseloomulikud vinduma jäänud ehitusprotsess-majad.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/filmireaalsuse-igiliikur/
Kerge, M. (2020). Filmireaalsuse igiliikur. Sirp, 13. nov, lk 34.

Filmis kasutatud teoste nimekiri:

Leonhard Lapin, „Jänku suudlus“, 1970.
Leonhard Lapin, „Op-kompositsioon II“, 1967.
Leonhard Lapin, „Benno Bladrikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus Pelegria“, 1970.
Jüri Okas, „Weekend“, 1972, fragmendid filmist.
Albert Trapeež , „Grupp avangardiste“.
Sirje Lapin, „Natüürmort peegliga. Autoportree Venusena“, 1979.
Leonhard Lapin, „Autoportree Venusena“, 1982.
Kazimir Malevitši arhitektoonid.
Toomas Rein ja Andres Ringo,  Pärnu KEKi elamurajoon, 1975.
Arhitektoonid Pärnu KEKi elamu Kuldne Kodu ees, projekteeritud 1975.
A.-H. Looveer, K.-M. Looveer, T. Kaljundi, L. Lapin, J. Okas, A. Pähn, Tallinna Olümpiaspordikeskuse võistlustöö, 1973.
Avo-Himm Looveer, arhitekt.
Avo-Himm Looveer, Tallinna Olümpiaspordikeskuse jahtklubi, 1974.
„Multiplitseerit inimene“ Eesti Riiklikus Noorsooteatris, 1980.
Leonhard Lapin, „Monument Tallinnale“, 1976.
Leonhard Lapin, „Tallinna uus siluett“, 1978.
Ain Padrik, „Ekshibitsioneeriv ehituskehand“, 1978.
Toomas Rein, „Ab ovo“, 1982.
Jaan Ollik, „Kompositsioon“, 1977.
Jüri Okas, „Nimeta“, 1984.
Leonhard Lapin, „Tallinna uus siluett“, 1978.
Villa Peri Tartus, projekteeritud 1980.
Villa Heljula Võrus, projekteeritud 1976.
Villa Valeri II Laagris, projekteeritud 1977.
Villa Valeri I Laagris, projekteeritud 1976.
Villa Piller Sauel, projekteeritud 1981.
Villa Kolk II Tartus, projekteeritud 1986.
Aruküla mõisa rekonstruktsioon, projekteeritud 1983–1985.
Toomas Rein, Valgevene kolhoosi Rassvet lasteaed, projekteeritud 1981.
Leonhard Lapin ja Toomas Rein, Valgevene kolhoosi Rassvet kultuuripark, projekteeritud 1982.
Leonhard Lapin, „Monument Tallinnale“, 1976.
Leonhard Lapin, „Rongid“, 2003.
Leonhard Lapin ja Enn Laansoo, installatsioon „Urania“ Groningenis, 1990.
Leonhard Lapin, arhitektoon „Puu“ Espoos, 1990.
Leonhard Lapin ja Kristel Jaanus, Vabaduse kell.
Ökovilla Saaremaal, projekteeritud 2006.
Leonhard Lapin ja Maie Penjam, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, projekteeritud 1997.
Laulasmaa suvila juurdeehitus, projekteeritud 2001.
Villem Seidra suvila Laulasmaal, projekteeritud 1950.
Villa Kõresaar Pranglil, projekteeritud 1996.
Leonhard Lapin ja Toomas Rein, Kihnu rahvamaja, projekteeritud 2000.
Villa Vaher Kuressaares, projekteeritud 2008.
Leonhard Lapin, Leisi laululava Saaremaal, projekteeritud 1977.
Leonhard Lapin, Punane Pompei Viimsis, projekteeritud 1976.
Leonhard Lapin, toidutare Merihobu dekoratiivseinad, projekteeritud 1991–1993.
Leonhard Lapin, „Talve murdumine – Lembit Ulfsakile“, 2020.

Filmis on kasutatud on ERRi ja Rahvusarhiivi filmiarhiivi filmimaterjali.

Filmis on kasutatud järgmisi näitusekatalooge:

„Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1885“, koostanud Andres Kurg ja Mari Laanemets (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2008);
„Leonhard Lapin. Arhitektuur lõpmatuseni“, 2007, koostanud Mait Väljas (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007);
„Leonhard Lapin. Tühjus ja ruum 1967–2017“, koostanud Sirje Helme (Kumu, 2018);

Kasutatud on materjale kogudest:

Kumu Leonhard Lapini fond,

Leonhard Lapini arhiiv,

Eesti Arhitektuurimuuseum,

Eesti Kunstimuuseum,

Eesti Ajaloomuuseum,

Rahvusarhiiv,

Kristel Jaanuse,

Ülevi Eljandi,

Mari Kurismaa,

Madis Tuuderi,

Heino Mäelti,

Chris Molleri,

Jüri Okka,

Arvo Tälli,

Peep Pillaku ja Avo-Himm Looveere fotokogu.

Filmis kasutaud fotode autorid:
Jüri Okas, Jaan Klõšeiko, Mari Kaljuste, Konstantin Kuzmin, Arne Maasik, Tõnu Tormis, Peeter Sirge, Georgi Tsvetkov, Jaan Rõõmus, Kalju Suur, Madis Tuuder, Chris Moller, Kristel Jaanus, Leonhard Lapin, Salomon Rosenfeld, Peeter Kraas, Arvo Täll ja Eve Kask.