Avaleht » Filmiliigid

Ankeet (2020)

Dokumentaalfilm Kestus: 90:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Katkeid vestlusest režisssöör Aljona Suržikovaga

„Kui koolis käisime, siis olid pea igaühel sellised raamatukesed. Omamoodi võistlus oli seegi, kellel on kõige huvitavamad küsimused. Lemmikmuusika ja lemmikloom ei olnud nii põnevad, pidid olema ikka isiklikumad ja filosoofilisemad küsimused,” meenutab režissöör. „Andsime sellised vihikud täitmiseks sõpradele ja inimestele, kes olid meie ümber.” Aljona Suržikova mees, kes on ühtlasi tema filmide operaator, oli sellal samuti üks tema klassikaaslastest. Ka temal olid sellised vihikud. „Millalgi kolides leidsime need üles ja hakkasime arutama, et oleks huvitav teada, mida mõtlevad need inimesed praegu,” sõnab ta. /---/

Klassitäiest kunagistest lastest, nüüdsetest täiskasvanutest mahtus filmi vaid käputäis, ent inimesi, kelle lugudele ta mõtleb, oli oluliselt enam. Näiteks klassikaaslane, kes elab Austraalias ja enam vene keelt peaaegu ei räägigi. „Kirjutasin talle vene keeles, ta vastas inglise keeles,” muigab Suržikova. Või koolis tema pinginaabriks olnud nõid Nastja, kes oli tegelasena filmi esimestes versioonides sees, ent viimaks eraldiseisva teemaliini tõttu välja jäi (ent samal teemal eeldatavasti valmivas sarjas siiski tegelaseks on). Samuti jäid filmist välja paar inimest, kelle lood olid küll huvitavad, ent omavahel väga sarnased.

Kõige rohkem kahju oli aga ühest inimesest, keda Suržikova tõepoolest filmi tahtis, ent kes seal osalemast keeldus. Selleks on tema mees. „Ta ei olnud lihtsalt nõus! Ja ka minu enda lugu läks palju lühemaks, sest see on temaga nii paljus põimunud.” /---/

Artikli täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/dokumentalist-kui-saadame-uhe-grupi-rootsi-ja-teise-venemaale-kes-siis-eestisse-jaab?id=91689127
Virro, K. (2020). Dokumentalist: kui saadame ühe grupi Rootsi ja teise Venemaale, kes siis Eestisse jääb? Eesti Päevaleht, 18. nov, lk 10–11.

Arvamusi filmist

Teet Korsten: „Vähe sellest, et režissöör leidis oma „nõukogude Facebooki“ – tal on filmis kasutada ka klassikaaslase isa Rostislav Troškovi VHS-kaameraga filmitud kaadrid kooliaegsetest tippsündmustest. Filmifriigile võivad seoses „Ankeediga“ paralleelina meenuda näiteks Sergei Mirošnitšenko 1991. aastal valminud „Born in the USSR“ või miks mitte Tarkovski kinnisidee absoluutsest filmist, mis algab inimese sünnist ja lõpeb tema surmaga.

Klassikaaslane Stas ütleb kohe filmi alguses, et on migrandi järeltulija ja ju see geen paiskab tema kandjaid mööda maailma laiali. Etteruttavalt võib siiski öelda, et kõik filmi tegelased, kes õppisid aastail 1989–2000 ühes Eesti suuremas koolis – Lasnamäe gümnaasiumis –, on iseloomult suhteliselt põhjamaised. Aga milline on nende elu tegelikult, millised on nad päriselt, seda näitab „Ankeet“ kirurgilise täpsusega. Fileerivat filmikaamerat ei peta – ja muud sellised banaalsused.

Vahest ongi üks Aljona filmi suuremaid saavutusi, et seda võib põnevusega vaadata nii tõsieluseebisõltlane, kes vahib vuajeristi kirega võõra inimese askeldusi, kui ka intellektuaal ja/või psühholoog, kes mõistab selle põhjal teha sügavalt analüütilisi ning teraseid tähelepanekuid.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7113286/teile-raagitakse-miljonite-lugu
Korsten, T. (2020). Teile räägitakse tegelikult miljonite inimeste lugu. 
Postimees, 19. nov, lk 19.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm