Brigaad (2000)

Tekst filmis

Jamali poolsaarel, Lääne-Siberis, karjatavad neenetsid põhjapõtru juba umbes tuhat aastat. Nõukogude võimu ajal koondati rändkarjakasvatajad riigimajandite brigaadidesse. “Jar-Sale” sovhoosis on 22 brigaadi, igal neist hooldada mitu tuhat põhjapõtra. Talvel karjatatakse loomi samblikurohkes metsatundras. Suveks liigutakse sääskede eest polaarjoonest põhjapoole, tuulisesse tundrasse. Aastas rändab brigaad paar tuhat kilomeetrit. Sovhoosikeskust Jar Sale asulas külastatakse varakevadel ja hilissügisel. Siis varutakse leiba, teed ja tubakat ning antakse osa karja tapamajja. Põhjapõtrade poegimisperiood kevadel, tõ mintš, on kõige kiirem tööaeg. Brigaad peab jälgima, et äsjasündinud vasikad karjaga sammu peaks – suuremad jõed tuleb ületada enne jääminekut. Polaarpäeva ajal töötatakse ka öösiti.

Teadlaste hinnangul on Jamali poolsaarel palju rohkem põhjapõtru, kui see piirkond suudab toita. Kui leitakse raha Venemaa suurimate maagaasimaardlate kasutusele võtmiseks, võivad karjamaad oluliselt väheneda.

Filmist meedias

Andres Heinapuu: „Milline üks põhjapõder välja näeb, teab iga eesti laps. Mõni arvab koguni teadvat, et põdra nimi on Rudolf. Kuid kui küsida, mis häält põhjapõder teeb, jääb eesti laps nõutult vakka. Mõnele täiskasvanule, kes malevapõlves saami laulu ära õppis, võib niisuguse küsimuse peale meelde tulla ehk “põdrakellade hääl”. Isegi Kunstiakadeemia tudengid, kellel oli neenetsite juurde uurimisreisile minnes mingi ettekujutus tundralagedusest ja kes olid näinud piltidelt suuri põdrakarju, olid üllatunud, kui kohale jõudes põhjapõdra häält kuulsid. Seda hoolimata asjaolust, et eestlased on teinud mitu filmi Siberi põdrakasvatajarahvaste kurvast saatusest. Ei mäleta, et neis filmides põhjapõdrale sõna oleks antud.

Kuid “Brigaadis” on teisiti: veel enne, kui vaataja midagi näha jõuab, saab ta põdra häält kuulda. Vähe sellest: filmi lõpu poole teeb neenets põdraemale vasika häält, sest viimane ei suvatse ise karjuda. Põhjapõtradele hääleõiguse andmine “Brigaadis” on loomulik, sest tundraneenetsitest kõneleva filmi keskne tegelane peabki olema põhjapõder.

Liivo Niglas on oma teadustöödes pidevalt kõnelnud põhjapõdra kesksest osast neenetsite identiteedis. Tundraneenetsitele on põhjapõder tõepoolest keskne juba seetõttu, et ega neil tegelikult muid elatusvahendeid ei olegi. Kuid põder on oluline ka näiteks hantidele. Peterburi etnoloog Jelena Martõnova on konverentsil “Arktiliste kultuuride identiteet” kõnelnud, et põhjahandid pidavat neenetseid endist tsiviliseeritumaks rahvaks, sest neenetsitel on suuremad põdrakarjad ja põhjapõdrakasvatus paremini arenenud.

Autor on põdrakasvatusbrigaadis kodunenuna jälginud neenetsite elu ja seda vaikselt üles võtnud ning lõpuks materjali filmiks struktureerinud.“

Heinapuu, A. (2003). Põhjapõdra hääl. Teater. Muusika. Kino,  nr 8/9, lk 138-141.

Aigi Viira: „Oma filmikangelastega kohtus Liivo esmakordselt 1991. aastal. Puhtjuhuslikult. Sest tollased ajalootudengid Liivo Niglas ja Indrek Park võtsid ette oma teab mitmenda Siberi-rännu eesmärgiga neenetsite juurde jõuda. Tegid seda suure ringiga. Lendasid Surgutti ja asusid hääletama.

«Viiskümmend kraadi külma ja lahtine autokast. Mõtlesin, et siia ma jään, sest tuul vihises sisse igast poorist ja ribide vahelt,» meenutab Niglas.

Jar-Sales saatis sovhoosi direktor rändurid soolalennukiga kaheteistkümnendasse brigaadi, sest ajaloolased tahtsid põhjapõdrakasvatamist näha. Ja kohe. Kui kaheteistkümnes, siis kaheteistkümnes. Rändurid istusid «moosiriiulisse», mis peatus igas brigaadis. Nagu liinibuss.

«Oli teisigi reisijaid, ka neenetseid,» mäletab Liivo. «Võtsime viina, külm oli. Kujutan ette, et vennastusime: Indrek Park rääkis kõigiga silme särades ja käte vehkides.»

Kui üks kohalik mainis, et seitsmendas brigaadis on hoopis ägedamad tegelased, ja soovitas hoopis neid külastada, võtsid Park ja Niglas tuld. Vahet ju polnud.

«Aga lendur oli küll hädas: tema sai käsu, et meid tuleb viia kaheteistkümnendasse, mitte seitsmendasse. Lõpuks lõi käega: hüva, ise teate, ise vastutate.»

Vastutus kestab tänaseni. Hetkest, mil lennuk maandus, lõi neenetsi kultuur Liivole lootusetult pähe.

«Koerad hauguvad kui meelest ära, rahvas tormab meie suunas: mehed väärikal sammul, naised paterdavad järele. Uudistavad. Naeratavad. Esimest korda nägin täiesti ehedat kultuuri.»

Ehedasse kultuuri nad jäidki. Kümneks päevaks. Viis ja pool aastat hiljem, 1996. aastal, läks Liivo seitsmendat brigaadi uuesti otsima.

«Tahtsin,» põhjendab ta. «Nad olid hästi toredad ja lootsin, et nad mäletavad mind.»

Tal olid kaasas vaid brigaadiliikmete pildid ja mitte ühtegi nime. Näitas kohalikele elanikele meeste pilte ja leidis oma brigaadi üles. Kohalikud teadsid talle rääkida, et seitsmes brigaad meenutanud neid külastanud veidraid eestlasi hea ja igatseva sõnaga. Et lubaduse täitmine nii kaua aega võttis, polnud neenetsitele tähtis.

«Nad on harjunud, et miski siin maailmas pole kindel,» teab Liivo. «Annavad lubaduse ja hetk hiljem toimivad sellele risti vastupidi, sest juhtumisi on vahepeal olukord muutunud. Ses mõttes ei maksa nende lubadusi kunagi väga tõsiselt võtta.»

Liivo arvab, et neenetsite juures, kus kõik muutub nii järsku, polegi võimalik lubadusi anda ega täita.

«Öeldakse: võtame laagri maha. Kõik hakkavad maha võtma, poole pealt tuleb teade, et jätke katki, täna ei juhtu midagi. Lihtsalt tuleb kuskilt mingi tormipilv,» kirjeldab ta.

Miski-pole-kindel suhtuminegi loopis etnoloog Niglase filmimisele kaikaid kodarasse. «Küsid: kas te ajate täna põtru? Nemad vastu: jah. Lepime kokku: teie lähete sealt ja ma filmin siit. Jah muidugi. Ning kui filmima hakkad, ajavad nad põtru hoopis teiselt poolt või leiavad mingi muu tegevuse. Küsid: miks? Nemad vastu: vaja oli.»

Ettearvamatu käitumismall tuleneb Liivo arvates keskkonnast ega evi midagi ühist lihtlabase sõnapidamatusega, sest tegelikult on neenetsid väga abivalmid. Neenetsi keelt mõistab Liivo põgusalt. Igapäevatoimingutes saab hakkama: kui on vaja puid tuua, saab aru, millest jutt käib. Palju enamast aga mitte.

«Ma pole seal nii pikalt olnud, et keel ise suhu tuleks. Ja raamatust õppimist pole ma kunagi harrastanud.» Pealegi on neenetsitega keeruline, sest nood räägivad hästi vene keelt. «Et mitte tööd tehes puterdada, tuleb vene keelega läbi ajada.»

Liivo möönab, et enamik põtru on poolmetsikud ning kui neile vähimgi võimalus anda, lasevad nood inimese juurest jalga.

«Kui sõita ei oska, hakkavad põdrad barankat tegema: tiirutavad ühe koha peal,» räägib Liivo. «Ja siis vaata ise, kuidas nendega hakkama saad. Ühes käes nöör, millega juhid, teises käes nelja-viiemeetrine toigas, millega susid tagumikku.»

Nartasõidu juurde peab igasugu häälitsusi tegema, mida Liivo pole siiani ära õppinud. Tema ajab asja ära eestikeelsete hüüatustega, mille peale neenetsid on naerust kõveras.

«Olen nõõ! hüüdnud ja põtradele pikki omakeelseid monolooge pidanud,» naerab Liivo. «Vahet pole. Mõni pujäänik põder mängib sinuga ikka tükk aega.»

Liivo tunnistab, et selget pilti, mis loom on karjas mis, ta luua ei suuda.

«Kui jookseb 300 pulstunud kasukaga põtra, siis mina küll aru ei saa. Neenetsid teevad vahet: kas sa siis ei näe? Hoopis teine värvitüüp! Minu meelest on aga kõik ühtemoodi hallid.»

Liivost on naljameestest neenetsitele lõbu laialt.

«Kui ma panen kellegi madalakasvulise mehe kasuka endale selga, mis on väiksevõitu, siis on neil hirmus lõbus. Ka minu põdrajuhtimisponnistused teevad neile nalja. Peaasi, et lõbus on.»

Liivo loodab, et kunagi jagub tal aega, julgust ja tahtmist neenetsite juures pikemalt elada kui kuu või paar. Näiteks aasta. Aga mis sel pistmist julgusega?

«Totaalne privaatsuse puudumine väsitab,» lausub Liivo. «Kogu aeg oled kõigi teiste silme all. Väljas ei saa ka käia, seal on ainult suur ja lage tundra. Isegi asjal käia ei saa nii, et keegi mööda ei jalutaks.»

Üksiolemisaega on vähe: vaid siis, kui nartaga sõidad. Pealegi tekib võõras keskkonnas igatsus omasuguste järele. Ometi lubab Liivo õige pea seitsmendat brigaadi taas külastada. Sedapuhku selleks, et oma filmikangelastele «Brigaadi» näidata.

Nemad ei tea, et film valmis. Vahel ütlesid neenetsid filmimise ajal otse kaamerasse: «Liivo ainult mängib selle kaameraga, sest ei viitsi tööd teha. Näitleb, et filmib, aga tegelikult pole kassettigi sees.»

Uskumatud neenetsid saavad lähiajal ümber veendud.“

Viira, A. (2000). Liivo Niglas püüdis seitsmenda brigaadi filmi. Postimees, 11. dets, lk 28.