Karl ja Carla (2019)

Filmist meedias

Laurence Boyce: „Tulevik pole aga nii helge eelviimases filmis „Karl ja Carla“, mille lavastaja on Andres Keil. Lähitulevikus toimuval filmil on tuntav Stanley Kubricki varjund. „Karl ja Carla“ näitab tulevikku, mis tundub praegu, koroonaviiruse ja teab veel mille järgneva valguses peaaegu kõhedust tekitavalt realistlik. Range formaalsus on siin valitsev toon, kui nimitegelased (Sten Karpov ja Elina Purde) vahetavad infot muretul moel nagu kaks tõelist kuivikut, ilma mingi romantikata. Erootilisus muutub bürokraatia käepikenduseks, kui Carla seksuaalsete nõudmiste nimekiri lämmatab igasuguse spontaansuse ja erutuse. See on maailm, milles suheldakse käeulatusest väljas olles (kõlab väga tuttavlikult) ja kus on võimalik ühe hetkega saada igasugust infot potentsiaalse partneri ja tema senise seksuaalkäitumise kohta. Aga milline on sellise elustiili hind? Lugu muudab viimasel kolmandikul suunda ja see laiendab filmi satiirilist ulatust, kuna nüüd ei ole kriitika sihtmärgiks üksnes valitsuse püüd sekkuda isiklikku läbikäimisse, vaid ka need, kes ei suuda mõista loomeprotsessi. Ühe lühikese filmi kohta on siin omajagu keerukust ja filmi peenemate tähendusvarjundite mõistmiseks peaks seda vaatama mitu korda.“

Boyce, L. (2020). 20 minutit tulevikus [lühifilmide kassetist "Värske veri: parimate kavatsustega" (2020): filmidest "Karv". "Karl ja Carla", "Virago", "Toomas teispool metsikute huntide orgu" ja "Uued algused"]. Sirp, 24. apr, lk 14–15.