Maria paradiis (2019)

Filmist meedias

Margit Adorf: „Mariast on 1971. aastal valminud dokumentaalfilm ja 2011. aastal ilmunud Gustav Björkstrandi raamat „Maria Åkerblom“. /---/

Paraku on ajaloolaste jutt palju põnevam ja intrigeerivam kui see lugu, mida kinolinal näha saame. Mängufilmis on fookus hajali. Peategelane on talutüdruk Salome, kelle silme läbi lugu jutustatakse, kuid ometi ei saa me tema kohta eriti midagi teada. Mida ta tunneb või mõtleb, kuidas sisemiselt areneb. Vihjamisi ja vähehaaval saame küll teada, et ta on orb, kelle Maria kuskilt üles noppis. Alguses ta usub Mariat, kuid siis kohtab tänavatüdruk Malinit, kes olude sunnil samuti sekti satub, kuid ei ole sugugi nii naiivne kui Salome. Malin tekitab Salomes kahtluse, et Maria ei ole nii hea kui pealtnäha paistab ja film lõppeb Maria jaoks krahhiga. Filmi üks kõige säravam täht ja kõige rohkem kaasaelamist pakkuv tegelane ongi Malin Saga Sarkola esituses. Salome rollis on Satu Tuuli Karhu ja ka tema on väga veenev ning teeb oma tööd kiiduväärselt hästi. Nimirollis on Pihla Viitala, kes kehastab Mariat, kuid tema sooritus oli rabe, ebaühtlane ja arusaamatu, kuid see võis osalt tingitud olla ka kehvast stsenaariumist.

Filmi tempo on väga aeglane. Veniv, igav, ei mingit kaasahaaravust. Esimesed pool tundi on täielik põrgupiin, sest kõik on lihtsalt nii haigutama ajav. Lõpu poole on lugu juba tempokam, kuid ka seal on täiesti ebavajalikku viiulisaagimist ja risustavaid mõttekaadreid. Näha on, et kõigest hingest on püütud teha suurt kunsti, kuid see on pigem valus ponnistus, kui nauditav elamus.“ /---/

Loe lähemalt: https://epl.delfi.ee/kultuur/maria-paradiis-on-igav-painaja?id=88645297
Adorf, M. (2020). „Maria paradiis“ on igav painaja. Eesti Päevaleht, 15. jaan, lk 10.

Jaanis Valk: „„Maria paradiis“ pidavat filmi režissööri Zaida Bergrothi väitel rääkima sellest, kuidas ja miks mingi sekti liikmed Maria Åkerblomi kummardasid ja temasse uskusid. Pean kahetsusega nentima, et kui keegi tahab minna kinno sellele vastust otsima, siis vastuseta võib ta jäädagi. Filmi stsenaristid Anna Viitala ja Jan Forsström (kellest esimene on nimitegelast kehastava Pihla Viitala õde) on kogu oma vaimse pingutuse pannud nimitegelase ja tema ustavaima jüngri Salome (Satu Tuuli Karhu) tegelaskuju avamisse. No mis ei avane, see ikka ei avane! Arusaamatuks jäävad motiivid: mis paneb jüngreid kummardama ilmselgelt hullumeelset sektijuhti, kes tellib avalikult mõrvu ja tapab hullusehoos koera? Mis on see jõud, mis sunnib Rein Oja kehastatud tõsimeelset, pimesi oma juhile kuuletuvat usufanaatikut järsku saama heaks inimeseks ja vabastama vägivaldselt kinnipeetavat?
/---/
Ja nii olengi jõudnud selle filmi ainukese pärlini. Ainsa mõistetavuseni. Inimeseni, kelle pärast tasub seda filmi siiski minna vaatama. Malini osatäitja Saga Sarkola päästab filmi, teeb sellest vaadatava teose igal hetkel, mil Sarkola kehastatav tegelaskuju stseeni siseneb. Ja film on siis hoopis midagi muud, mida režissöör väidetavalt edastada on tahtnud. Film, mida julgen soovitada vaatama minna.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/pogenemine-irreaalsusse/
Valk, J. (2020). Põgenemine irreaalsusse. Sirp, 24. jaan, lk 19.

Vaata ka: https://leht.postimees.ee/6871717/paradiis-kolmele-naisele
Kübar, E. (2020). Paradiis kolmele naisele [filmist "Maria paradiis"]. Postimees, 14. jaan, lk 21.

Tiitrid filmi alguses:

Film on fiktiivne, kuid põhineb tõelistel inimestel ja sündmustel.

1912. aastal ilmutas teismelise Maria Akerblomi unes end taevane ingel. Maria hakkas edastama ingli teateid, sõnum jutlustajast levis. Maria kogus enda ümber ustavaid järgijaid, kes loovutasid oma vara usulahule. Vaid need, väljavalitud, olid päästetud.

Kokkola 1927.

Tiitrid filmi lõpus:

Maria vangisoleku ajal kaks kolmandikku poolehoidjatest lahkus sektist. Vabanedes elas Maria koerakasvatajana külluslikku ja avalikku elu. Viimastel eluaastatel sai Mariast alkohoolik ja ta suri aastal 1981. Osad poolehoidjad jäid talle elu lõpuni truuks.