Teise mehe pea (2010)

Minisari „Teise mehe pea“ on kummastav nähtus eesti teleseriaalide maastikul: seda võib ühtaegu pidada üheks kõige huvitavamaks, samas aga kõige unustatumaks seriaaliks.

Aastal 2010 tellis Tallinna TV Toomas Lepa firmalt OÜ Videomeedia kuueosalise sarja "Teise mehe pea", mida televisiooni koduleht kirjeldas kui peent poliitilist satiiri ja põnevuslugu. Režissööritooli astus kogenud teatrilavastaja Roman Baskin. Telesari põhineb prantsuse dramaturgi Marcel Aymé’ samanimelisel näidendil (1952), mis ilmus eesti keeles 1962. aastal Lennart Meri tõlkes. Sarja tegevusaeg ja paik on Prantsusmaalt viidud väljamõeldud riiki (mis kõlab kord nagu Moldaavia, kord nagu Bulgaaria, siis aga jälle kui Molgaaria – seetõttu on ka prantsusepärased nimed muudetud veidi neutraalsemaks, eestipäraseks); mitmed võtted toimuvad aga väga äratuntavalt Tallinna tänavatel, kus sõidavad Tallinki taksod ja Finnairi reklaamidega trammid. Nagu sellest võib järeldada, on aimata teatud tohuvabohu, mis algab särava tulevärgina, kuid viib sarja siis sussaaninlikult otse kõige pimedamasse mülkasse.  

Marcel Aymé’ neljavaatuseline näidend on väga tugev vundament. Kahjuks, kogu lõputus austuses meie lahkunud presidendi vastu, pean tõdema, et Lennart Meri tõlge on stsenaariumiks ebasobiv: siit õhkub poststalinistlik sotsrealistlik teater oma ülevate pooside, läbikujundatud lausete ja deklameeriva etlemismaneeriga. Elulise, sisseelamist lubava seriaali tarbeks on dialoog kõle, elutu, mittesuupärane ja aegunud – seda eriti lavastuse alguses. Hiljem harjub tänu headele näitlejatöödele sellega veidi ära, kuid kummastav kohmakus jääb siiski kõike öeldavat alla kriipsutama.

Näitlejatööd ongi sarja suurimaks plussiks. Kokku on saadud kodumaine raskekahurvägi, kellest nii mõnigi on oma absoluutses kõrgvormis. Süütuna surma mõistetud jazzmuusik Valorinina teeb Jan Uuspõld ühe oma karjääri kõige võimsamatest rollidest; talle sekundeeriv Karin Rask (Roberte – seriaalis Berta) näitab karakterit ja mitmekülgsust, mille puudumist talle aeg-ajalt süüks pannakse; Kersti Heinloo Juliette (seriaalis Juuli) on sügav ja tundlik portree abielunaisest, kes avastab keelatud kire. Väga täpse ja mitmetahulise tragikoomilise rolli loob Eduard Salmistu, kelle telekarjäär on paraku piirdunud üksikute episoodiliste sutsakatega. Hiljem lisanduvad ansamblisse säravate karakterrollidega Hendrik Toompere Jr ja Üllar Saaremäe halearmsate palgamõrvaritena, lisaks tour de force – sooritusega Jaan Rekkor mafiaboss Alessandrovicci rollis.

Sari algab pisut jäigalt, tõmbab siis tuuri üles, on paari episoodi jooksul lausa hingematvalt põnev, ning hakkab siis otsustavalt laiali lagunema. Selle põhjuseid on raske mõista. Millegipärast jääb mulje, et režissöör ja tootmismeeskond on ühest hetkest asjale käega löönud ja otsustanud seriaali kuidagimoodi lõpule toimetada, maksku mis maksab.

Roman Baskin kui teatrilavastaja tunneb end kodus tubastes stseenides, interjööris; sattudes omasest elemendist välja, on ta pisut peata ning tulemus jääb otsivalt ebakindlaks. Sama kehtib ka kaameratöö kohta. Interjööri sujuva ansamblimängu, läbimõeldud kaameranurkade ja sümpaatse, ehkki vähenõudliku valgustuse asemel saame eksterjööris ühepajatoidu kõhklevatest fraasidest, ekslevatest plaanidest ja juhuslike valgusallikate-varjude-peegelduste segapudrust. Tõnu Naissoo jazzilikus võtmes lahendatud muusikataust on alguses võluv, kui hakkab pikapeale iseennast kordama ning ei paku enam midagi uut või narratiivi toetavat.

Viimane, kuues episood, eksleb täiesti mõistetamatult ulme/absurditeatri radadele – peakangelased vaatavad iseenda stseene videost ja kommenteerivad sealjuures oma läbielamisi. Miks see toimub, miks asendub hõrk poliitiline künism ja kriminaalne tegevusliin jämesümbolistliku absurdiga, on vastust mitte leidev küsimus. Kui palju sellest kõigest on taotluslik, peenemate tajudega adutav sarkasm; kui palju aga üle jala kokku klopsitud ajatäide, on iga vaataja enda otsustada. Sarja finaal aga on vast kõige pettumust valmistavam lõpplahendus eesti teleseriaalides üldse – juba ainuüksi sellepärast vaatamist väärt.

Kindlasti ei tohiks „Teise mehe pea“ jääda riiulisse tolmu koguma: see on liiga julge, liiga suursugune eksperiment, et seda unustada. Pigem tasuks mõelda sarja uuele montaažile, selle kokkusurumisele näiteks nelja-viieosaliseks. ORTF (Prantsusmaa) telelavastus aastast 1973 võtab tegevustiku kokku 2 tunni ja 13 minutiga, mis tundub olevat optimaalne; samuti püsitakse (näidendile truu olles) ainult siseruumides. Kahtlemata oleks pisut rohkem enesekindlat teatraalsust ja vähem otsivat kinolikkust tulnud ka „Teise mehe peale“ ainult kasuks.

Märksõnad: abielurikkumine | kohtuskäimised | poliitika | satiiriline | surmaotsus | Vaata kõiki »