Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Autor filmi saamisloost

Katke intervjuust Vallo Toomlaga

Idee teha film Marju Lepajõest tuli sinult või stuudiolt F-Seitse?

Idee käis välja Kaie-Ene Rääk stuudiost F-Seitse. Kuna ma olin teoloogiat õppinud, helistas ta mulle, küllap ma siis tüübina tundusin talle olevat õige režissöör seda filmi tegemaks. Algul kahtlesin kõvasti, sest ma polnud kunagi varem dokfilmi teinud. Lisaks tekkis portreteeritava suhtes automaatselt aukartus. Aga ma võtsin paar päeva mõtlemisaega ja ütlesin siis, et proovime. Siis polnud veel Marjult ka nõusolekut. Olin tegelikult üsna kindel, et ta ütleb ära. Ta oli küll inimene, kes esines avalikult ja tegi seda väga hästi, samas tundus ta mulle inimesena, kellel on üpriski suur privaatsusvajadus, kes ei tahaks endale kaamerat väga lähedale lasta. Aga me saime Tartus kokku, vestlesime ja tema nõusolek tuli üsna kiiresti.

Marju Lepajõe lahkus siit ilmast enne planeeritud võtteperioodi lõppu. Kui palju olulist jäi sellepärast filmilindile jäädvustamata?

Olime selleks hetkeks, suve alguseks, kui see juhtus, jõudnud faasi, kus hakkasime filmi lõpetama. Ma küll mõni päev enne Marju lahkumist rääkisin temaga, mida ma suve jooksul tahaks veel filmida, aga filmi tervik oli tegelikult enam-vähem seal kohas, kus ta nüüd ongi. Ei oska ju öelda, kas need kaadrid, mis me oleks suvel filminud, oleksid üldse filmi läinud. Nii et väga kardinaalselt Marju ootamatu lahkumine filmi terviklikkuse mõttes ei mõjutanud.

Kindlasti aga muutus vaataja perspektiiv filmile. Kindlasti mõned laused ja situatsioonid said pärast Marju surma hoopis teise värvingu ja tähenduse.

Te ei plaaninud jäädvustada filmis Marju Lepajõe viimast teekonda?

Me filmisime selle üles. Käisime Jaani kirikus ja filmisime ka matuseid, aga juba filmides seda kõike oli kuidagi vale tunne. Nii et me isegi ei vaadanud kõike musta materjali läbi. Oli kohe üsna selge, et selle filmi kontekstis ei ole vaja surma dramaturgilise võttena sisse tuua, nagu me ei tahtnud ka filmi sissejuhatuses anda vihjet, et meie portreteeritav on tegelikult siit ilmast juba lahkunud, et me hakkame vaatama filmi meie seast lahkunud inimesest. Me soovisime teda selle filmiga pigem elavana näidata.

Kulli, J. (2019). Vallo Toomla: „Väga kardinaalselt Marju ootamatu lahkumine filmi terviklikkuse mõttes ei mõjutanud“. Õhtuleht, 2. nov, lk 20–21.

Arvamusi filmist

Kaja Kann, Madis Kolk: „Režissöör Vallo Toomlale materjal vastupanu ei osutanud, seega tuli tal portreefilm Marju Lepajõest lihtsalt võimalikult nappide vahenditega kaamerasse püüda. Peamiselt on peategelane kaadris profiilis, vahel selja tagant püütuna. Kaadrid on täpselt nii pikad, kui lause seda nõuab. Ei mingit intriigi, ei mingit pealetükkivat situatsioonikoomikat, sotsiaalset dimensiooni ega isegi mitte osutust Facebooki grupile „Marju Lepajõe presidendiks“. Filmis pole ühtegi efekti ega peenutsevaid kujundeid, kõik on lihtne ja selge, ainuvõimalik viis näidata portreteeritavat, kelle olekus on kõik juba olemas, kaasa arvatud muie suunurgas. See ei vaja kaunistusi, vaid välja valgustamist.

Tegemist võiks olla dokumentaalfilmiga, sest doki ainuke kriteerium on see, et kaadris olev on olnud olemas. Režissöör korjas selle lihtsalt üles. Pole autori häält, see on täielikult tagaplaanile taandatud. Võiks öelda, et pole ka kunstilist kujundit, kuid just see alandlik autoripositsioon toobki esile teadmise, et Lepajõe ise ongi kunstiline kujund. Ta mõjub võimatuna, sellist inimest ei saa tänapäeval olemas olla. Aga ta on, ta on minevikus, on praegu ja on ka tulevikus. Portreteeritav on ajaülene. Just selle pärast ei mõju film dokina ega jutusta olnust.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kui-palju-maksab-uks-descartesi-meditatsioon/
Kann, K. ja Kolk, M. (2019). Kui palju maksab üks Descartes’i meditatsioon? Sirp, 1. nov, lk 27–28.

Rein Veidemann: „Niisiis, mitte elulooline, vaid, ütleksin lausa, kunstilise taotlusega (sest taotletakse kujundit humanitaarist par excellence) portreefilm“ /---/
Loe arvustust:
https://leht.postimees.ee/6817155/marju-lepajoe-lahivaates-sisekones
Veidemann, R. (2019). Marju Lepajõe – lähivaates, sisekõnes, hingesuguluses. Postimees, 4. nov, lk 20.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm