Süda Sõrve sääres (2019)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Eeva Mägiga

Mõlemas sinu „Eesti lugude” sarja filmis on tegelased pigem näitlejad kui vaadeldavad. Kuidas sa said nad filmis kaasa tegema? Kas Saaremaa tüdrukuna lapsepõlvest saadud sotsiaalne kapital aitas?
Filmi „Süda Sõrve sääres” peaosalist Villit ma näiteks enne filmi ei tundnud. Mul oli algul teine peategelane Kalju, kes suri poole võtteperioodi pealt. Pidin leidma kellegi teise. Käisin Sõrves ringi. Mitte küll Põdra külas, kus tegevus toimub, sest seal ei ela enam peaaegu kedagi, vaid naaberkülas. Suhtlesin igasuguste inimestega ja jõudsin lõpuks Villini.

Selgus, et ta oli surnud mehe parim sõber… Kui lähened inimesele siira huviga, siis pääsed ikka lähedale. See piir mul on, et inimväärikust ei taha ma filmi tehes eales haavata. Selle peab ära tajuma, kui kaugele millegagi minna võid, ja aus peab olema. Pead selgelt ära rääkima, mida sa teed.

Kes oli Kalju ja kuidas filmi algne idee temaga seostus?
Lugesin kunagi Marie Underi luuletusi. Sonetis „Sirelite aegu” on lause: „Nii raske üksi kõike ilu kanda”. See luuletus on kevadest, mil kõik hakkab õitsema ja kui oled üksi kõige selle keskel ning tahaksid seda jagada. Siis meenuski mulle meie kunagine naabrimees Kalju, kes oli nüüd Sõrves Põdra külas täitsa üksi. Ta oli hästi huvitav tegelane, luges väga palju ja oli omamoodi filosoof. Mõtlesin, et tal võib olla päris raske seal kogu selle ilu keskel hakkama saada. Me polnud 20 aastat näinud, alates mu isa matustest. Läksin talle külla, kõndisin hoovis teadmata temast midagi ega sedagi, kas ta elus on. Tuiasin oma veerand tundi, kui äkki avanes uks ja Kalju ütles: „Tere, Eeva!” Ta tundis mind kohe ära. Rääkisin talle mõttest teha filmi, milles tema on Sõrve sääre viimane kauboi, kes selle ilu ja valu vahel üksi hakkama peab saama. Ta oli nõus, aga suri suvel.

Siis jäin mõtlema, et seal liigub vist ringi veel üks tegelane, viinakurat, kes pakub neile meestele selle ilu ja valu keskel seltsi. Mõtlesin, kuidas maal lähevad paljud elud viinakuradi nahka. Minu isa, kes 34-aastaselt suri, oli viinakuradi kütkes. Tahtsin sellele teemale poeetilist lahendust. Tahtsin ilusamini mõelda, kui et „joodikud”. Kõik on keskpäevase päikese käes ilusad inimesed, olgugi viinakurat sõbraks. Aga Kalju hoovi näeb nüüd filmi lõpus, see on elust pulbitsev ja natuke hirmus.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/news/lp/sorve-saare-viinakurat-pakub-kohalikele-meestele-seltsi?id=85394611
Virro, K. (2019). Sõrve Sääre viinakurat pakub kohalikele meestele seltsi. Eesti Päevaleht: LP, 23. veebr, lk 40–41.

Vaata ka:
Viilup, K. (2019). Eeva Mägi: ma ei suudaks teha tavalist vaatlusdokki. ERR, 16. veebr.
https://kultuur.err.ee/910981/eeva-magi-ma-ei-suudaks-teha-tavalist-vaatlusdokki

Arvamusi filmist

Marko Raat: „Sellest filmist on väga abitu kirjutada: sõnade keel tõrgub ja takerdub tõlkimisel. Tegemist on kinematograafilise force majeure'iga, mis neelab vääramatu jõuga kõik kokkulepped. Film räägib nelja mehe, kaasa arvatud filmi autori isa suhetest viinakuradiga ja deemoni loovusest nende hinge endale saamisel. Jutustajaks on ainuke ellujäänu, meeste koolivend ja keeleks fataalne, stiliseeritud uusfolkloor. See nihutus, mille Mägi on teinud, rääkides karmil teemal nii kaunilt, on totaalne ja katartiliselt naelutav. Sellist režii puhtust, kus iga autori meelevirvendus ja algmõte on leidnud kandva visuaali, kohtab haruharva. Kõik on haarav, selge ja täpselt kommunikatiivsuse piiri peal: räägib ja näitab nii vähesega kui kunstis vaja, sumbumata mittemidagiütlemise ahvatlevasse ambivalentsi. "Süda Sõrve sääres" on väga literatuurne film (sada protsenti täidetud kaadritaguse tekstiga), kuid filmi pilt suudab ennetada ja pidevalt valehaakidega üllatada, enne kui nõiasõnad stseeni saatuse luule keeles alla joonivad või mujale juhivad. /---/

Kus siin dokk on? Ega väga palju ei olegi, aga tunnetuslikult palju rohkem kui enamikus filmides, mille tegijad ennast samuti dokimeediumi kaudu pakuvad. Sest Mäel on huvi ja võimet näha võimalusi ja sügavusi nii keskkonnas kui ka inimestes, kellest ta lähtub, ning meeletult empaatiat talle tuttava elu kujutamisel. Ta on seal maailmas hingega sees. See on isiklikult läbi tunnetatud teema, millest tuleb ka kõhedaks tegev veenmisjõud selle konverteerimisel filmiks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/karm-luule/
Raat, M. (2019). Karm luule. Sirp, 22. veebr, lk 19.

Tunnustus

2020. aastal võitis „Süda Sõrve sääres“ Abercrombie & Kent nimelise parima dokumentaalfilmi auhinna Melbourne’i rahvusvahelisel filmifestivalil. Auhind annab filmile õiguse ilma rahvusliku konkursita kandideerida Oscaritele lühidokumentaalfilmi kategoorias. Sellise õiguse on saanud varem vaid üks Eesti film – 2019. aastal Ksenja Ohhapkina „Surematu“, mis võitis Karlovy Vary filmifestivalil dokumentaalfilmide võistlusprogrammi peaauhinna.
Pressiteade, 17.08.2020.