Barbarid (2003)

Kuidas Barbie muutus barbariks

Hardi Volmeri nukufilm “Barbarid” kui omapärane kriitika totalitarismi ja ajupesu aadressil.

Filmi “Barbarid” idee süttis siis, kui Hardi Volmeri tütre tuppa olid kokku kogunenud kogu suguvõsa barbinukud. Volmerile ei jäänud märkamata, et kuigi neid nukke turustatakse erinevate ja isikupärastena (ka eri nimede all), on see vaid väline dekoor – kui hilbud ära võtta, on kõik Barbie-nukud äravahetamiseni sarnased.

Nukufilmi loomiseks sellest tobenaljakast intriigist piisas. Mõelge ise – kui nukufilmi ükskõik kui tinglike inimnukkude puhul on ülioluline karakteri erisus, siis maailmas eksisteerib ometi miljoneid nukke, kelle identiteedi määrab vaid kostüüm ja aksessuaar. Kus on loogika?

Mees, kes eri eluperioodidel on teinud mängufilme, lavastanud nukufilme, hullutanud publikut punk-vaimuga muusikalistes kooslustes, tehes samal ajal ka teatrikunstniku ja telelavastaja tööd, võttis appi Andrus Kivirähki ja sündiski allegooriline lugu totaalse ühetoalisuse pealetungist särava mitmekülgsuse maski all. Barbidest said barbarid, mis pole sugugi meelevaldne seos. Barbie on inglispärane lühend Barbarast ja “barbara” omakorda on naissoo vorm kreekakeelsest sõnas “barbaros” – ehk naisbarbar.

Suguvõsa kokkukorjatud nukkudest filmi jaoks siiski ei piisanud ja kuna Barbie-nuku patenti omavas Matteli firmas tekitas niisugune lugu õõva, ei lubanud nemadki oma nukke filmis kasutada. Sestap osteti hulgilaost koorem Hiina päritolu barbilaadseid tooteid ning nemad lõpuks filmis mängisidki. Muide, samal aastal kui tuli välja Volmeri film, keelustas Saudi Araabia Barbie-nukkude müügi, pidades neid “perversse Lääne allakäigu sümboliks”.

Nõnda seisavadki Kaltsukloun, Pinocchio ja Plekkrobot ühel päeval silmitsi küsimusega, kas järjekordne imekaunis Barbie-paradiisi plastmassasukas on ikka kauneim kogu maal. On ta ilu ohvreid väärt? Volmeri arvates on Barbie-fenomen (ja sellelaadsete toodete fenomen laiemalt) ikkagi massturundus ja omalaadne massipsühhoos. Mis tunnetega tütar valminud filmi vaatas, Volmerile enam ei meenu, küll aga olevat just hiljuti koolides filmi näidatud ning lapsed olid äratundmisrõõmus itsitanud ja kilganud.

“Barbarid” viis režissööri omal ajal ka Taiwani filmifestivalile. Sealsele, enamasti tudengitest publikule läks vägagi korda see omapärane kriitika totalitarismi ja ajupesu – mille mõjul inimesed oma peaga mõtlemisest ehk kõige suuremast vabadusest loobuvad ja muutuvad masstarbivateks robotiteks – aadressil. /---/

Artikli terviktekst:
Kuidas Barbie muutus barbariks - Eesti Ekspress - Delfi
Tõnson, M. (2014). Kuidas Barbie muutus. Eesti Ekspress, 9. jaan, lk 54.

Filmist kriitiku pilguga

Mart Rummo: Hardi Volmeri ”Barbarid” sobib filmi tõsisema tagamõtte ja vägivallarohkuse tõttu pisut eakamale publikule. Kuigi nimi Barbie on otseselt tuletatud sõnast barbar, millega kreeklased algselt tähistasid arusaamatut bar-bar-keelt kõnelevat võõramaalast, ei selgu filmist üheselt, keda siin barbarite all mõeldakse.

Ühest küljest mõjuvad hüper-tsiviliseeritud, -standardiseeritud ja -distsiplineeritud nukukeste kõrval barbaritena hämaras keldris reglementeerimata kogukonnana pesitsevad väljatõugatud (plekkmees, puumees ja kaltsmees, kellest viimane räägib tõesti teistele mõistetamatut germaani keelt). Teisalt ilmutavad just Barbied üksteisel päid otsast rebides ja mehi lintšides barbaarsust tänapäevases tähenduses. Ometi ei kasuta kummagi ühiskonna liikmed teineteise kohta sarnast mõistet – nii jäetakse otsus publiku teha. Selleks aga on võimeline üksnes varasest lapsepõlvest välja kasvanud vaataja, kes suudab heal ja kurjal ning omal ja võõral juba peenemates nüanssides vahet teha.
Rummo, M. (2003). Päkapikk, porgand ja barbarid [Nukufilmi 3 uut nukufilmi : "Barbarid", "Porgand", "Miriam"]. Eesti Päevaleht, 27. okt, lk 11.

Annika Koppel: Tegelastega on juhtunud nii, et head näevad välja nagu pahad ja pahad ei olegi nagu õieti pahad, sest kuidas saab paha olla keegi, kes on nii ilus ja elab lossis - see tekitab ilmselt väikestes lastes segadust. Ka lugu on laste jaoks pisut liiga komplitseeritud. Täiskasvanu aga naudib filmi, sest temale suunatud plaanis on lustlikud vihjed ja sümbolid selgesti mõistetavad.
Koppel, A. (2003). Barbie'de barbaarne maailm. Postimees, 27. okt, lk 14.

Rein Tootmaa: „Barbaritest” annab mingit tänapäeva kultuurikontekstis märkimisväärset mõtet aga otsida usinamalt kui nõela heinakuhjast või on see mõte seal sees nii enesestmõistetav, et selle peale on raske tulla. /---/
Film ise on kompositsiooniliselt paigas, kaadrivahetus korrektne, nukud ilusad. Eriti sümpatiseerisid robotitest pöialpoisid, kes Lumivalgekest hoidsid ja kurja kuninganna eest kaitsesid. Kui sellest oleks ka kasu olnud, oleks asi vähemalt ilus. Aga näe, ei olnud! Päästetud Lumivalgekesest sai samasugune nukk kui kuninganna ja ülejäänud statistid. Positiivsuse puudumine võttis kogu loolt poeesia ära. Ma ei saa aru, milleks lõhkuda muinasjutte, mille najal me oleme üles kasvanud ning head ja kurja õppinud. Mis paranoia see on, mis selliseid asju tegema sunnib? Lõhkuda müüte, milles sisalduvale väärtusorientatsioonile on kogu meie kultuur rajatud, on destruktiivne tegu.
Tootmaa, R. (2006). Barbide tants Euroopa hääbuva kultuuri haual. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 118-123.

Alljärgnevalt lahkavad nähtut Jürgen Rooste ja Tarmo Teder:

Jürgen Rooste: Kui “Barbaritega” vastandada, siis on see just see, mida Volmeri-Kiviräha filmis ei juhtu. Sääl jäävad stereotüübid stereotüüpideks: kõduvantidest ei saa kangelasi, barbinukust (Tennise Tiina) ei saa ka omasuguste hulgast väljatõrjutuna hingestatud ja iseloomset olendit. See on muidugi ilu- ja tootefašism, mida animamehed siin kajastavad. Ja see maailm saab väga meeleheitlik, algab ja lõppeb suurte hulkade natsliku tervitusega ülimale standardiseeritud ilule. Ometi on mul seekord tunne, et Volmer ei ole oma lugu liikuma saanud. Ta jääb sellesse sihilikku ironiseerimisse, pidevasse viitamisse, loo rääkimise standarditesse (see on muidugi ka stsenarist Kiviräha teene) kuidagi toppama, asi ei keri hoogu üles; need stereotüübid jäävad painama. Võibolla ma kurvastusin, et keldrielanikud, põlatud ja unund mänguasjad, omamoodi ei võitnud, ilusat Lumivalgekest endale ei saand ja pervostandardmaailma ei kukutand? Need kakandid olid kuidagi armsalt kultuuritegelaste, vanade punkide ja parmude moodi.

Tarmo Teder: Jah, need tüübid on omaette vaatamist väärt. Kolm “musketäri” annavad juba vormiliste nukkudena reljeefse karakteerse viite, eriti Pinocchio, selline mõnus, südamlikult lahe piraat ja joodik. Ka tehnotolgendised nagu paleepõrandapealne “juhe” ja kolikambrisse (alateadvusse) kupatatud “roostes peegelperse”. Kindlasti on need oma isa, kunstnik Volmeri karused lapsed, milles võiks ju näha ka viidet Teisele Eestile või siis anti-barbi-maailmale, nivelleerivale, end ühtaegu kehtestavale ja tühistavale fashion-mentaliteedile. Tegelt on ju ka “Barbarid” üks kaubanduslik-majandusliku olmeilma tögav absurdikas, mis annab aimu mullistumise (tühjus pumpab üles suuremat tühjust) mõttetusest.
/---/

Jürgen Rooste: Kuigi tegelikult on Kiviräha-Volmeri tükk ikkagi masendavalt mõnus vaadata. See ei tööta küll väikeste laste peal (c’mon, kaheaastane pistab kohe ulguma, kui kollid nukul pea otsast rebivad), aga teismelistel ja meil, kel puberteet niikuinii veel kestab, on seda väga mõnus kaasa irvitada/muiata; selline julge-räige-kompromissitu huumor. Kuigi üks mõte kummitas mind veel: popkunstis oleks barbidega jändamine väga ohtlik, see on sada korda tehtud jant. Isegi Eestis on pretsedente (nt. õllereklaamis). Ses suhtes, ehk on veel massikultuurinähtusi, mille kallal närimine pole nii oodatav, mille tüüpilisus pole nii tüüpiliselt ära tuntud kui barbil, feminismi lemmikikoonil?

Tarmo Teder: Kivirähk ja Volmer on oma “tiinategemises” kavalad: ühtaegu kujutavad, annavad massile näitust, nõmedalt ortodoksse disaini ekshibitsionismi ja samas justkui nurga taga irvitavad selle barbiparaadi üle. /---/
Rooste, J. ja Teder, T. (2003). Barbi, Päkapikk ja Porgand [uued nukufilmid: "Barbarid", "Porgand", "Miriam"]. Sirp, 31. okt, lk 16.

Rein Tootmaa: Kivirähk on stsenaristina jõuliselt tunginud Eesti (anima)filmimaailma. Tema omapäraks on see, et need on suuresti n-ö metatekstid, s.t baseeruvad mingil juba teada kirjanduslikul/kunstilisel vm materjalil. Näiteks Hardi Volmeri nukufilmi “Barbarid” aluseks olev Kiviräha stsenaarium põhineb tuntud muinasjutul Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist. Tolles filmis on stsenarist lasknud/rakendanud aga oma fantaasiavoolu destruktsiooni teenistusse, lõhkudes ilusa muinasjutu. Sellega kaasnev ja läbinähtav mingi ebamäärase paljutähenduslikkuse  ja veel ebamäärasema sügavamõttelisuse taotlus rikuvad filmi hoopiski ära. Tundub, et kui Volmer on stsenaristil lasknud endale pähe istuda, siis Riho Unt on mõjusat vastupanu osutanud; kui filmis ongi kulisside taga aimatavat ehk siis looritatud taotlust midagi suurt ja sügavat öelda, siis Unt stsenaariumi kaasautorina on selle maha timminud. Kui nüüd võrrelda omaaegset kuulsat ja palju häid multikaid loonud tandemit Unt-Volmer eraldi nende koostöös Kivirähaga, siis just selles see peamine erisus ongi, mitte kunstimeisterlikkuses, mille kõrge tase on mõlema looja puhul väljaspool kahtlust.
Tootmaa, R. (2005). Teekond Venemaalt Euroopasse ja sealt tagasi Venemaale [nukufilmi "Vennad Karusüdamed" võrreldakse nukufilmiga "Barbarid"]. Sirp, 9. dets, lk 16.

Filmi linastused väljapool festivale

ESTO / New York, USA 2004
Linastus European Information Center'is / Darmstadt, Saksamaa 2004
“Eestimaa Nädal” / Guben, Saksamaa 2004
Helsingis peetud mardilaadal / 2004
Linastus Boschi fondis / Berliin, Saksamaal 2005
Linastus Norra filmiinsituudis 2005

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Teine Nukufilmi filmide DVD on sarja 16. DVD, ilmunud 16.01.2014. Sellel on järgmised filmid:
Keegi veel (1996)
Hing sees (2002)
Rebesenaine (2002)
Barbarid (2003)
Vennad Karusüdamed (2005)
Une instituut (2006)