Eesti muld ja Eesti Ruja (2017)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust

Kuidas ja kelle peas sündis idee teha kontserdist videofilm?

Tegevprodutsent Aleksander Ots: Ruja muusika, mis mõjus omaaegses muusikavalikus kui sõõm värsket õhku, on tõestanud end põlvkondade-, sajandite- ja riigikordadeülesena. See ansambel on olnud globaalselt ajakohane, ehkki Eesti mõistes oma ajast ees. Kui selgus, et Eesti roki rajaleidja taasühinemisest 2017. aasta suvel ei jää tõenäoliselt maha ühtegi muud jälge kui elamus kontserdikülastajate mälestustes, soovisime selle sündmuse parimal võimalikul viisil ka tulevaste põlvede jaoks jäädvustada.

Initsiatiiv tuli produtsent Eero Nõgenelt ning kuna olime oma eelmise dokumentaalfilmiga just ühele poole saanud ja mõlemad Ruja lainel, ei läinud kaua, kui kaamerad uuesti käima läksid. Siiralt hea meel on, et saime nõusse režissöör Tarvo Mölderi – nii ägeda tulemuseni poleks me kindlasti jõudnud, kui režissöör poleks ise muusikainimene (Mölder on ansambli HND liige – toim). Toimetaja Kaidi Kleini ei tohi ma samuti mainimata jätta, need meeletud infomahud, millest ta on ennastsalgavalt läbi kaevanud, on aukartustäratavad. Kogu meie masinavärk on töötanud suvest peale täisvõimsusel ja natuke rohkem veel, aga tulemus on seda väärt.

Muusikadokumentaal „Eesti muld ja Eesti Ruja” näitab, et Ruja elab edasi ka pärast Urmas Alenderi lahkumist ja ansambli pikka vaikimist.
/---/
Intervjuu täistekst:
Ruja kontsertfilmis näeb higi, mis eelnes aplausile - Eesti Päevaleht
Peegel, M. (2017). Ruja kontsertfilmis näeb higi, mis eelnes aplausile. Eesti Päevaleht, 24. nov, lk 14.

Filmist meedias

Ra Ragnar Novod: „Kitarrist Jaanus Nõgisto ütleb filmis väga õigesti, et Ruja polnud ainult bändiliikmed ja muud asjaosalised, vaid terve liikumine. Sama põhimõtte tabab suurepäraselt ka Tarvo Mölderi film, mis üldjoontes kolme ossa jaotatuna liigub kontsertfilmi, dokumentaali ja komöödia vahepeal ning see ehk muudabki filmi niivõrd eriliseks: sa naerad, nutad ja laulad kaasa.

20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeval Tallinna lauluväljakul taasühinenud Ruja oli ainult üks asi, film aga keskendub peaasjalikult tööle, mis kulus kontserdi ettevalmistamiseks – ja selle all ei pea ma silmas tehnilist osa, kuigi seda kujutatakse ka, vaid Ruja eri perioodide liikmete ja kontserdiks lavale palutud lauljate pikki jämmiseansse. See on ka filmi huvitavam osa, sest kontserdil käisid pea kõik, ent lava taha ja stuudiosse nägid vähesed.

Nõgisto ja Rannapi eriarvamustest ja tülidest on palju räägitud ning seda ainet ära kasutades monteeriti filmi jaoks kokku pikad episoodid nende vaidlustest. Ja mitte ainult – komöödia loomiseks lõigati näiteks kokku Rannapi ja Nõgistoga tehtud individuaalsed intervjuud, kus nad on alati eri meelt, ja kui ei olegi, suudavad ikka leida nurga, mille alusel teineteisele vastu rääkida, sest nii suured egod ühte stuudiosse ei mahu, aga teineteiseta ka hakkama ei saa. Proovide jälgimine ja muusikute omavaheliste vaidluste vaatamine muutub kiiresti nii heaks komöödiaks, et raske on naeru tagasi hoida ja mitte mõelda, kuidas hea režissööri käe all saaks seda mängufilmis sama orgaaniliselt esitada.“ /---/

Loe edasi:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/muusikadokumentaal-eesti-muld-ja-eesti-ruja-toestab-et-on-aeg-ruja-mangufilmiks?id=80290486
Novod, R. R. (2017). "Eesti muld ja Eesti Ruja" tõestab, et on aeg Ruja mängufilmiks. Eesti Päevaleht, 27. nov, lk 12.

Hendrik Alla: „Tegu on klassikalise muusikadokiga: kontserdisalvestused lauluväljakult vahelduvad muusikute ja nendele lähedal seisvate persoonide intervjuukatketega. Loomulikult on filmis hetki, mil tahaks kinosaaliski tulemasina kätte võtta ja seda pea kohal heljutada – siinkirjutaja on generatsioonist, kellel on Ruja vinüülid ribadeks käiatud ning lemmikballaadi esituse juurde käis kohustuslik pöidlakõrvetamine. Tänapäeva nooruse kurvastuseks leiab Spotifyst aga vaid kolm Ruja lugu.

Filmi muusikaajalooliselt kõige väärtuslikum osa on suurkontserdile eelnenud prooviperiood, mille ajaks lubas ansambel kaamera prooviruumi. Kaamera jäi delikaatseks ja vaatas toimuvat nurgast. Ühelt poolt dokumentaalfilmi juures kiiduväärt omadus, aga teiselt poolt oleks ehk kübeke autoripositsiooni filmi intrigeerivamaks teinud.

Mitte et intriigi oleks vähe. Suur osa filmist on üles ehitatud Jaanus Nõgisto ja Rein Rannapi konfliktile. Selles suhtes on Ruja nagu päris rokkbänd. /---/

Kui filmile üldse midagi ette heita, siis pikkust: oma kaks tundi muutub venivaks, sest süžee arenguid seal ju eriti ei toimu. Nagu oleks välja lastud plaat „Ruja liigakauamängiv“. Aga saan ka tegijatest aru: kui sul on nii palju kuldset materjali käes, siis hakkab süda seda lõikudes ikka verd tilkuma.“

Arvustuse täisversioon:
https://kultuur.postimees.ee/4328917/ruja-film-toob-publiku-ette-tulise-intriigi-prooviruumis
Alla, H. (2017). Ruja film toob publiku ette tulise intriigi prooviruumis. Postimees, 5. dets, lk 20.