Erik Kivisüda (2022)

Filmi saamisloost

„Olin just ,,Mina olin siin" esimese osa kirjutanud ja romaanivõistluse võitnud ja et see lugu oli räige, tahtsin kirjutada midagi väga siirast," meenutab kirjanik Sass Henno aega, mil sündis lasteraamat ,,Mereröövlimäng". Lugu, mis sai inspiratsiooniks režissöör Ilmar Raagile, lavastamaks linateost „Erik Kivisüda“.

Tõsi, film on hoopis midagi muud. Sedavõrd pöörast fantaasiamängu Henno lasteloos ette ei tulnud. Ent tõukeid tuli sellest mängulisest loost, kus peatsed koolilapsed Sten-Erik ja Maria mereröövliteks hakkasid, üsna palju. Selleks, et filmiks saada.

Sass Henno kirjutas seda lugu aastal 2005. Ta istus viis õhtut jutti Palace Hoteli lobby's ja kirjutas. Siirast ja pehmet lastelugu. Sel moel käsikiri valmiski. Ehkki Sass kirjutas lugu järgmise võistluse jaoks. Ent siis saabus kirjastaja, kes tahtis seda ise välja anda ja niimoodi see läkski. „Nii see läkski," muigab Henno, kes ei kirjutanud lukku sisse oma lapsepõlve, aga selleaegseid mänge küll. Iseasi, et ta ise pole kunagi puumajade rajoonis lapsena elanud ega mänginud.

,,Stoori iseenesest on väljamõeldud," tunnistab ta. „Olen ise elanud Annelinnas, kortermajas. See lugu, mille olen kirja pannud, ei ole üks ühele." Henno tunnistab, et talle oli vajalik lukku sisse tuua jõgi, mistap jääb ka lõpuks mulje, et tegu on Tartu Supilinnaga, mille veeres voolab Emajõgi. Ent otsest seost ei maksa tema sõnul siiski otsida. See on lihtsalt üks lastelugu. Seiklustega. Aga ka esimese armastusega. Näitks Henno armus juba lasteaias. Kolme tüdrukusse korraga. /---/

,,Esimest korda armusin ma seitsmeaastaselt," tunnistab režissöör Ilmar Raag. ,,Ta käis minuga samas klassis ja oli minust peajagu pikem. Kõige ilusam tüdruk meie klassis. Aga mitte mingi hinna eest ei oleks ma tunnistanud seda tunnet. Ei talle ega kellelegi teisele. Sellest meenutusest algab minu tõlgendus „Erik Kivisüdamest". Paljud mu sõbrad arvavad, et see on piraadifilm lastega. Omal moel on neil õigus, aga minu jaoks oli tegemist esimese armastuse filmiga."

Tõsi, Henno lugu, mis teda filmiks inspireeris, ei muutunud filmilooks üleöö. Selleks kulus stsenaristide käte all mitu aastat. Lõpuks ei jäänud Henno algsest loost alles suurt midagi.“ /---/

Viira, A. (2022). Kuidas sai Sass Henno lasteloost uhke film "Erik Kivisüda"? Õhtuleht, 12. nov, lk 21.

Loe ka intervjuud Ilmar Raagiga:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/ilmar-raagi-kahevahelmaailm/
Lõhmus, J. (2022). Ilmar Raagi kahevahelmaailm . Sirp, 9. dets, lk 4–5. 

Arvustusi

Kaspar Viilup: „Nõnda jõuame „Erik Kivisüdame” puhul omamoodi ummikusse, kus nii küüniline kriitik kui ka sisemine laps on sama meelt, et selle filmiga on midagi justkui valesti. Toome siis ka mõned konkreetsemad näited. Ma saan aru, et Luksemburgis tehtud piraadilaeva stuudiovõtted olid tehniliselt nõudlikud ja midagi eesti filmis enneolematut, kuid kas see kõik oli päriselt vajalik? Eestlased on mererahvas, lapsed on harjunud suvel rannaliival losse ehitama ja soojas vees sulberdama, kuid nüüd näidatakse meile piraadilugu, kus me ei näe õieti kordagi merd, vaid mingit hallis udus hõljuvat laeva. Juba see justkui pragmaatiline, aga samas ilm­eksimatult oluline element röövib kohe ka nooremalt vaatajalt ära osa elamusest, sest kui laev ei ole vees, siis see ei ole laev, vaid lihtsalt teatrilava, mingisugune konstruktsioon, millel pole suuremat tähendust.

Või siis see, kuidas vaataja juhatatakse täiesti põhjendamatult põnevasse ja eripärasesse maailma. Nimelt sõidab „Erik Kivisüdame” avaminutitel nimitegelane koos oma perekonnaga lossi, mille on neile pärandanud vanatädi Brunhilda ja kuhu nad peaksid elama asuma. Olin enam kui kindel, et sellest saab paljudele Eesti lastele esimene kokkupuude õudusfilmiga: loss, kus võtted toimusid, oli täis pimedaid nurgataguseid, judinaid tekitavaid koridore ja lihtsalt sõnulseletamatut kõhedust. Aga kui vaatajale on tutvustatud lossi iga nurga alt, sõidetakse hoopis pooleteiseks tunniks udupilve. Milleks see vajalik oli? Usun, et ka nooremad vaatajad sattusid sellest segadusse, sest praeguse lõpplahenduse juures tundub loss lihtsalt ebavajaliku ballastina, mis jääb filmi koormama.

/---/

Kuigi eespool mainitu põhjal võiks eeldada, et Ilmar Raagi värske linateose süda tuksub eesti filmi- ja kultuuriruumi rütmis, siis päris nii lihtne see siiski pole. „Erik Kivisüda” poleks ilmselt saanud valmida ilma suure rahvusvahelise koostööta, kuid see viimane on osutunud paraku ka filmi suurimaks komistuskiviks. Sarnaselt mõni aasta tagasi valminud „Sipsikuga” on vaatajate ette jõudnud lahjendatud, tasandatud ja lihvitud nurkadega nn euroopa lastefilm, mis ei kuulu justkui kellelegi. Võime ju otsida viiteid „Arabellale”, kuid filmimaailm tervikuna mõjub anonüümse ja hingetuna, sest korraga üritatakse teenida kõigi kaastootjate huve. Lõpptulemusena tähendab see aga, et keskkonnad, tegelased ja dialoogid on šabloonsed ja stereotüüpsed ning kuigi ühelt poolt annab see võimaluse müüa linateost kerge vaevaga Euroopasse, siis teisalt sulandub see lihtsalt arthouse-kinode lastefilmide kavadesse ega paista iseseisvalt kuidagimoodi välja. Selline lähenemine kaastootmises valminud filmidele ei ole küll otseselt vale, seda tehakse Euroopas pidevalt, kuid eesti film peab peeglisse vaatama ja otsustama: kas tahame tulevikus keskenduda autorikinole ja meie enda lugudele või tahamegi väikese filmikultuurina trügida vägisi ja enda identiteeti ohvriks tuues suurele areenile? Mõlemal valikul on oma head ja vead, „Erik Kivisüda” üritab mõnes mõttes olla korraga mõlemat, aga ei taba kummalgi juhul päriselt kümnesse.

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/6961
Viilup, K. (2023). Arabella kauge kuma. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 95–99.

Filmis kasutatud teosed:

videomäng “Never Ending Dungeon” (Vladimir Funtikov, Dmitry Kazimir; Creative Mobile Game).