Avaleht » Filmiliigid

Rain (2020)

Mängufilm | Draama Kestus: 98:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Janno Jürgensiga

Meie kinopublikut kõnetab film juba seetõttu, et igast Eesti väikelinnast leiab ühe Raini. Kuidas aga sattus selline tegelaskuju kõikideks nendeks aastateks elama sinu loomeilma?

„Raini” loomise lähtepunkt on mulle väga südamelähedane. See idee hakkas kerima püüdlusest mõista oma vanema venna raskemeelsuse tagamaid. Minu lühifilm „Distants” (2012) oli sellele teemale omamoodi sissejuhatuseks, tegelesin seal isa ja poja konfliktiga. „Raini” puhul tahtsin rääkida aga loo vendadest.

Teadsin kohe alguses, mida öelda tahan. Samas on see, milliseks „Rain” lõpuks arenes, aastaid kestnud meeskonnatöö tulemus. Koos kaasstsenaristi Anti Naulaineniga arendasime „Raini” lugu läbi aastate Võsu maamajas nädalavahetustel töötades ning seminaridel Prantsusmaal, Poolas ja Rumeenias. Olen Antiga alates 2012. aastast koostööd teinud ja mulle meeldib mõelda, et meid ühendab eriline loominguline side.

„Rain” tabab kõnekalt eesti mehe olemust. Kas oled mõelnud, kuidas see meile harjumuspärane ja omane natuur hakkab rahvusvahelistel festivalidel seigeldes välispublikule mõjuma?

Lähtusime „Raini” tegelasi kirjutades sisetundest ja inspiratsioonist, mida pakkus meie endi elu. Kujutasime neid mehi nii ausalt, nagu oskasime. Haarasime materjali oma lapsepõlvest ja ümbritsevatest inimestest. See kõik kandus väga loomulikult filmi üle.

Meie kultuuriruumist väljaspool asuvaid inimesi on pannud need meestegelased muigama. Nii „Raini” Poolast pärit monteerija kui ka minu hispaanlasest kolleeg ei saanud aru, miks see keskealine Rain selline laps on ja justkui nii rumalalt käitub.

/---/

Režissööri ja stsenaristina oli korralik väljakutse anda edasi lugu passiivse peategelase kaudu. Mitte keegi ei taha ju iseenesest vaadata filmi passiivsest luuserist, kes end kuskil väikelinna keldris täis joob ja ennast haletseb. See ei ole ju kuigi sümpaatne.

Stsenaristi Antiga selle väljakutse kallal töötades sai selgeks, et tegelikult on väga põnev, kuidas „Rain” teeb vendade loona neist äraspidise tandemi. Selles filmis on hoopis väikevend Ats aktiivne pool. Tänu sellele mõnusale tasakaalule saime rääkida passiivse natuuriga Raini loo.

/---/

Millised argumendid toetasid aga piiratud eelarvega filmi puhul otsust ehitada stuudiosse korter kui „Raini” peamine võttepaik?

Ma juhindusin seda filmi tehes oma lapsepõlvest kogu selle toreduses. See korter, milles lugu hargneb, on ehitatud minu kunagise kodu järgi ja selle planeeringut kasutades. Minu seisukohast tasus see otsus end täielikult ära. Tänu sellele sai sinna korterisse selle hea tunde, avaruse ja nostalgia tasandi.

Otsus stuudiosse ehitada andis võimaluse anda seda maailma edasi palju õhulisemana ja avaramana, kui see tegelikult nendes korterites oli. Anda „Raini” visuaalsele ruumile lapse silmade kaudu avanev mõõde, kellele tundubki kõik palju suurem.

Lisaks ruumikusele arendas kunstnik Matis Mäesalu seda keskkonda veel omakorda edasi, lisades sinna jõulise sinise ja ohtrate potitaimedega omanäolist lõunamaisust. Miski, mille nimel me „Raini” tehes kogu aeg võitlesime, oli see, et filmist ei saaks järjekordne vana ja kulunud ida-euroopa ängi portreteeriv sotsdraama. Kartsime seda igal sammul ja proovisime täita filmi päikeselise atmosfääriga seal, kus võimalik. See oli ka operaator Erik Põllumaa üks põhilisi taotlusi, kes sai stuudios valgust täielikult kontrollida.
/---/
Intervjuu täistekst:
Persona grata: Janno Jürgens (2020). Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 118–125.

Filmist meedias

Maria Ulfsak: „Jürgens on valinud rahuliku, mõtliku ja sugestiivse jutustamislaadi. Iga stseeni ei räägita täis, pole üleliigset dialoogi. Väga tuttavlikult, vahel humoorikalt ja kohati lausa traagiliselt mõjub kogu see „Räägi siis“ – „Mis ma räägin“, „Mis juhtus“ – „Midagi ei juhtund“ jne. Režissööri eesmärk pole mitte see, et vaataja tingimata kõigest aru saaks, vaid see, et ta kaasa tunneks ja kaasa mõtleks – võti on peidetud väikestesse detailidesse: pilgu suunda, ämblikuvõrkude vappumisse, õlleklaasist võetud liigjanusesse lonksu. Seda tüüpi loojutustamise tehnika puhul on erakordselt tähtis tugev kaameratöö (järjekordne meisterlik sooritus Erik Põllumaalt), aga veelgi olulisem tegur on näitlejad.

Esiteks, juba casting'u käigus tuleb valida täpselt õiged näitlejad ja teiseks peavad nad mõjuma ekraanil orgaaniliselt, sest kui dialoogi napib, tuleb mängu kõik muu – kaamera aga võimendab iga üleliigset silmapööritust, võltsi käeliigutust või uksepauku. Maneerlikkus või ülepanemine tapab kogu ilu, aga alamängimise korral jääb lihtsalt lugu rääkimata. Jürgens on teinud näitlejatega head tööd, lisaks peategelastele paistab silma ka ­Meelis Rämmeld, kes teeb tugeva kõrvalrolli.

/---/

Muusikat – nii diegeetilist kui mitte-diegeetilist – on minu isikliku maitse jaoks liiga palju. „Raini“ üldist vaoshoitud stiili arvestades oleks nii mõnigi stseen olnud toimivam ilma muusikata ja nii pääseks lõpuks filmi jõudvad palad efektsemalt mõjule.

Aga see selleks. Igal juhul on Jürgensi film üldjoontes hästi õnnestunud. Ta on saanud pihta millelegi väga eestilikule, olemuslikule ja üsna raskesti tabatavale.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/uus-kodumaine-film-toob-vaatajani-eesti-mehe-vaeva?id=91015889
Ulfsak, M. (2020). Uus kodumaine film toob vaatajani eesti mehe vaeva. Eesti Ekspress: Areen, 16. sept, lk 49.

Andrei Liimets: „Vaatamata pealkirjale on „Rain“ suuresti 12-aastase Atsi lugu. Poiss elab range isa ja alalhoidliku emaga väikeses mereäärses linnakeses ning teeb kõiki neid asju, mida 12-aastased ikka enamasti teevad: avastab maailma, sõpru, vaikselt ka esimest armastust. Murdepunkti toob hetk, mil koju naaseb vanem vend, nimitegelane Rain, keda jälitavad minevikust pärit pinged vanematega ja sihitus tuleviku suhtes. /---/

Juba enne loo endani jõudmist püüab tähelepanu Jürgensi tugev vormitunnetus. Alustades kaunite veepiiril filmitud avakaadritega, on „Rain“ pilkupüüdva pildikeelega. /---/ Lopsakale pildikeelele vastupidiselt areneb sündmustik üsna vaikselt ja vaoshoitult. Lavastajana on Jürgens endale võtnud üsna suure väljakutse – jutustada lugu peamiselt pildi kaudu, vähese taustainfo ja napi dialoogiga. Vaikimine ja võimetus oma tundeid sõnadesse panna on ka kesksed teemad. Õnneks on hoolimata kohatistest minoorsetest toonidest tegemist võrdlemisi helge ja lootusrikka looga. Kujundlikku ängi mererannas suurt pole, ehkki on mererand ja on äng. /---/

Väljakutse on sissepoole pööratud tegelased kahtlemata ka näitlejaile, kelle tööd on seejuures valdavalt esmaklassilised. Debütant Marcus Borkmann Atsina on nimekamate osatäitjate seas kui kala vees – tõeline leid, kelle kohalolu kaamera ees reedab tohutult talenti. Suurepärane on ka kinolinal seni üsna põgusaid etteasteid teinud Indrek Ojari vanema venna Rainina, kes on filmis isalt pärinud ennekõike kombe tundeid mitte välja näidata, sõnu endale hoida ning sissepoole põleda.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7066867/vennaarm-ei-roosteta
Liimets, A. (2020). Vennaarm ei roosteta. Postimees, 21. sept, lk 17.

Tõnis Kark: „“Raini“ sisu oli esmakordsel vaatamisel väga raske jälgida ja mõista. Samas tehniliselt on seal kõik professionaalselt ja köitvalt teostatud. Film algas, kestis ja lõppes. Kõik meeled leidsid pidet pea igal minutil. Produktsiooni- ja filmimeeskond on töötanud asjatundlikult: valgus on hea, operaatorite panus arvestatav, näitlejad eesti kino väärilised, kunstnikutöö huvitav ja olustikku loov, muusika ja helikujundus piisavad tegevustiku toetamisel, võttepaigad enamasti üle keskmise kütkestavad. Aga mida ei ole, on sisuliinide jälgitavus, selgelt mõistetav stsenaarium. Ei pühendata vaatajat linal toimuva tausta ega jutustata eellugu. Juttu on filmis üldse vähe ja see, mis on, ei ava visuaaliga pakutavaid teemasid. Miks nii vähe teksti ja nii palju esmapilgul olulisi tegelasi, nii et esialgu ei saagi aru, kes on peategelane?“ /---/
Kark, T. (2020). Filmivaataja ekskommunikatsioon. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 97–104.

Tauno Vahter: „Režissöör Janno Jürgensi debüütfilm „Rain“ algab võrdlemisi optimistlik-nostalgilise suvise meeleoluga, mis jätab edasise suuna kohta veel kõik otsad lahti. Umbes seitsmendaks minutiks saabuvad vihm, hämarus ning kadunud poeg – need määravad ka filmi õhkkonna. „Rain“ on film suureks kasvamisest, meestevahelistest suhetest ja ennekõike rääkimata jätmisest. Pärast filmi vaatamist olen otsinud aga vastust küsimusele, kas seal on tegu taotlusliku tähendusrikka vaikimisega või on lihtsalt dialoogi liiga vähe ja lahtisi otsi liiga palju.“ /---/

Loe edasi: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kilu-ja-tahendusrikka-vaikimise-ohud/
Vahter, T. (2020). Kilu ja tähendusrikka vaikimise ohud. Sirp, 18. sept, lk 11–12.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm