Autosõitjad (1972)

Filmist ajakirjanduses

Meie vanameister Elbert Tuganov alustas seda perioodi kahe humoristliku filmiga; 1971. aastal valmis Ilfi ja Petrovi ainetel lavastatud «Jalakäijad» ning kohe selle järel teine samalaadne ekraanitöö «Autosõitjad». Need filmid pole võrdsel tasemel. Ent tagantjärele neid hinnates tundub, et õieti ei kujunenud kummastki režissööri Ioomingus mingit märkimisväärsemat teetähist, vaid need moodustavad nagu vahepala reas järgmiste töödeni.
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

Mõned E. Tuganovi teosed on omavahel temaatiliselt seo­tud. Lamenukkudega lavasta­tud komöödia «Autosõitjad» vaatleb inimkonna ajalugu läbi vihaste autoomanike sil­made, kes unistavad aegadest, kui pole enam liiklusmärke ega rumalaid elusolevusi, kes jooksevad üle tänava seal, kus see pole ette nähtud. Teises nukufilmis «Jalakäijad», mis on loodud I. Ilfi ja J. Petrovi romaani «Kuldvasikas» esime­se peatüki aineil, vaadeldakse, vastupidi, tänapäeva suurlin­na probleeme, üha suurenevat autode voolu ja tipptundide pinget inimkonna enamiku seisukohast, koosneb see ju senini neist, kes rooli taga ei istu. Nii ühtede kui teiste hu­vid ei osutugi lõpuks nii väga kokkusündimatuks.
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7, ill.

Vormi ja sisu vastuoluga mängib veel populaarteaduslikku filmi parodeeriv lamenukkfilm „Autosõitjad” (1972). Maailma filmiklassikal on kindel koht Tuganovi tööriistakastis, kust ta oma kaasaja teemadele sobivaid vorme valis. Need võtted muudavad tema filmid kõnekaks ka filmiajaloo laiemas kontekstis.
/---/
Tuganov tõi filmidesse sisse popilikke värvitoone ja disainielemente („Ott kosmoses”, „Krõll”), moodsaid linnakeskkondi ja interjööre („Peaaegu uskumatu lugu”, „Aatomik”) ning Saul Bassi animeeritud graafikat meenutavate lihtsate värvipindade ja tugevalt üldistatud kujunditega modernset pildikeelt („Jalakäijad”, „Autosõitjad”, „Park”). Mitmed Tuganovi teostele omased jooned, nagu napisõnalisus, kaasaegsus, kohatine sünge huumor ja karikatuursus, iseloomustavad siiani eesti animaatorite loomingut.
Taavet, A. (2020). Tuganovi triksterid ja tehnikaimed. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 98-105, fotod.