Johannes Pääsukese tõeline elu (2019)

Filmis kasutatud arhiivimaterjalide allikad:

Eesti Filmiarhiiv,

Eesti Rahva Muuseum,

Eesti Kirjandusmuuseum,

katkendid Johannas Pääsukese filmist “Retk läbi Setumaa” (1913).

FILM ON PÜHENDATUD PEETER BRAMBATI JA ARVO KUKUMÄGI MÄLESTUSELE.

Režissöör Hardi Volmer valmivast filmist

Johannes Pääsuke oli mees kahe kaameraga või suisa mees nagu kaamera. Mis teid ennast on selle filmimehe ja fotograafi puhul enim inspireerinud?

Arvan, et kõik need elemendid kokku. Esiteks oli ta tollel ajal nii noor, kui alustas enda ajalukku kirjutamist ja tema filmid kinodes jooksid. Ta oli aktiivne huviline. Teisalt olid tal materiaalsed võimalused, sest ta oli rikkast perest, isa oli tal rändkaupmees. Pääsuke ehitas endale ise kinokaamera, mis omakorda näitab, et ta oli inimesena kirglikult oma huvialale pühendunud. Ta pidi eriline olema. See tekitab aukartust.

Kes oli Pääsukese kaasteeline, assistent Volter?

Mõtlesime Volteri olemuse ise välja. Nad on Pääsukesega sõbrad, nende side on ennekõike kollegiaalse kire pinnal. Valter on samuti kirglik fotograaf ja filmimees – see on tema paleus. Aga ta on vaesunud saksa paruni poeg ja sunnitud aparatuuri puudusel leidma muid võimalusi. Õppinud Tartus arstiks, nägi ta Pääsukeses ja tema tehnikas võimalust oma tegelik kirg ellu viia.

Kuidas näitlejate leidmine ja rollide jaotamine õnnestus?

Välise sarnasuse järgi sai kohe selgeks, et Johannes Pääsukese rolli saab Ott Sepp. Tugev tandem ja sõprus Märt Avandiga andis muidugi sisendi, et kaasteelise Harri Volteri rolli valime Avandi.

Filmis näeb arvukalt Eesti näitlejaid, taustarollides on valdavalt kohalikud elanikud. Oleme rõhunud näitlejate valikul ka sellele, et neile poleks võõrad setu ja võru keel. On keerulisem näidelda ja ümber kehastuda, kui sa pole varem selle dialektiga kokku puutunud. Kahetsusväärselt tabas meid Arvo Kukumäe kaotus. Temale oli alguses kirjutatud setu küüdimehe Sergo osa. Nüüd mängib teda Tõnu Kark.
/---/

Eesti esimese kinomehe Johannes Pääsukese elust on teada ainult katkendeid. Eesti Rahva Muuseumis on säilinud 1305 fotot ja kümme filmi. Kuidas te stsenaariumi kokku panite?

Filmis on fookus ennekõike Pääsukese Setumaa rännakul. Film ei käsitle tema lapsepõlve, Esimesse maailmasõtta minekut ega ka rongiõnnetust, milles Pääsuke 25-aastaselt hukkus. See info on planeeritud jooksma panna algustiitrites.

Ilmselt oleks saanud veelgi vahvama filmi, kui oleksime aluseks võtnud näiteks 11-minutilise satiirilise komöödia ja Eesti esimese mängufilmi, 1914. aastal tehtud „Karujahi Pärnumaal”. Ent Pääsuke oli selle filmi tegemisel kõigest operaator – film polnud üdini tema oma. Setumaal tehtud ülesvõtted on Eesti esimene etnograafiline jäädvustus liikuvast pildist, esimene rahvuslik dokumentaalfilm. Sellest sai praegusele filmile hea alusmaterjal.

Kinopiltnik Pääsukesest on tegelikult palju kirjutatud, küll rohkem temast kui fotokunstnikust, mitte nii väga isiksusest. Oluline on ka asjaolu, et Pääsuke ei olnud noorusest tulenevalt veel väljakujunenud isiksus, fotograaf, filmimees. Seetõttu oli tema karakteristikat keerukas kokku panna.

Kogu lugu, mille ümber originaalkaadrid põimime, on väljamõeldis. Mingit dokumentaalset materjali sellest säilinud ei ole, kuidas nad Harri Volteriga mööda Setumaad rändasid. Pääsukesest on jäänud ainult päevik, milles on kirjas märkmed fotoreisist põhjarannikul, Muhumaal, Saaremaal. Ent päevikust nähtub üksnes praktiline kulude-tulude kalkulatsioon.
/---/
Intervjuu terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/lp/hardi-volmeri-uut-filmi-kimbutab-habemepoud?id=79010886
Jaama, E. (2017). Hardi Volmeri uut filmi kimbutab habemepõud [intervjuu Hardi Volmeriga tema valmivast filmist „Johannes Pääsukese tõeline elu“]. Eesti Päevaleht: LP, 29. juuli, lk 32-33.

Loe ka intervjuud Hardi Volmeriga:
Johannes Pääsuke oli Eesti esimene selfie-mees - Film - Kultuur
Alla, H. (2019). Johannes Pääsuke oli Eesti esimene selfie-mees. Postimees, 11. jaan, lk 20-21.

Arvamusi filmist

Hendrik Alla: „Sepa Pääsuke on impulsiivne ja entusiastlik noor mees, kes Setumaal karsklase kohta kahtlaselt suure sõõmuga pudelist rüüpab. Volter peab siis olema see „mõistuse hääl“, kes sõpra avantüüridest eemal hoiab ja rahaasjad korras peab. Nad mängivad selle koomilise paari kenasti Laureli ja Hardy võtmes lahti. Ameerika kuulsate koomikute esimene film linastus küll 1921. aastal, aga siit 21. sajandist vaadates on see ju sama ajastu.

See duett püsib päris kenasti, kuni ekraanile ilmub Sergo, keda kehastab Tõnu Kark. Sergo on viimase Vene-Türgi sõja veteran, Kihnu mees, kes pärast demobiliseerimist Setumaale pidama jäi. Võimsate vuntsidega trikster, kes märgade kõrvatagustega linnahärradele Petseri kõrtsis kohe käpa peale paneb – raha vedeleb lausa maas, miks see venelastele jätta. Kargu kohalolek on nii võimas ja meisterlik, et Sepa-Avandi tegelaskujud kahvatuvad filmis kui pleekinud postkaart maanteeservas.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Vestern Setumaa tolmustel teedel Uue Eesti filmi ... - Kultuur - Postimees
Alla, H. (2019). Vestern Setumaa tolmustel teedel. Postimees, 11. jaan, lk 21.

Margit Adorf: „Kahju on sellest, et Pääsukese puhul ei pääse üldse esile tema tõsine kirg filmikunsti vastu. Nalja on filmis kistud kõvasti. Kohati oligi naljakas, kuid kokkuvõttes jäi mulle kibe mulje, et Pääsukesele on selle filmiga tehtud karuteene. Temast on tehtud naljanumber, mitte tõsiselt võetav Eesti esimene filmimees. Sepp ja Avandi on oma rollides küll muhedalt naljakad, kuid nad etendavad siiski karikatuuri ja jäävad tummfilmilikult marionetlikeks. Neis pole sügavust, aga seegi tuleneb pigem stsenaariumist. /---/

Hoolimata sellest, et Johannes Pääsuke hukkus üsna noorelt (25-aastasena) ning tegi oma kuulsad fotoretked ja filmid 20. eluaastais, oli ta fotograafia vastu huvi tundma hakanud juba 15-aastaselt. Tema isa oli edukas kaupmees ja poisil oli võimalik oma huvialaga kohaliku meistri juures tegelda. 20-aastasena polnud Pääsuke kindlasti enam fotonduses nii koba suvaline sell, nagu filmist paistab. Tõenäoliselt oli ta isa kõrvalt ka veidi majandamist õppinud, päris elus asutas ta hiljem ka filmikompanii. Tundub, et talle tehakse liiga ka teda vaese ja rahaasjades saamatuna kujutades.

Ma ei arva, et film peaks olema surmtõsine ja heroiseeriv, aga seekord on küll komejandiga lausa teise äärmusse laskutud. Pääsukesest on tehtud naljanumber, veiderdaja, keda ei saa tõsiselt võtta. Võiks isegi küsida: miks ometi Volmer Pääsukest niimoodi vihkab?

Filmi kunstnikutöö on korralik. Katrin Sipelgas ja Killu Mägi. Võttepaigad on kohati sellised, et tahaks aplodeerida, loodusvaated kaunid, kompositsioonid paigas. Mõnevõrra häiris, et terve film on järeltöötluses väga kollaseks tõmmatud. Saan küll aru taotlusest, et oleks osalt nagu vanaaegne muinasjutt, kuid seda kollast, nagu naljagi, on kokku saanud liiga palju. Veel on filmis ohtralt setusid, kes praegu päriselt ka Setumaal tegutsevad, kui näiteks lähed suvel kuningriigi päevadele või niisama läbi sõidad. See on ainult hea, Setumaast rääkivas filmis ei ole kunagi liiga palju setusid. /---/

Eks ta kokkuvõttes üks volmerlik film ole. Kui olete seni Hardi Volmeri filme nautinud, siis ei pea te selleski pettuma. Kuid kui loodate päriselt näha seda, mida pealkiri lubab – missugune oli Johannes Pääsukese tõeline elu –, siis jääte küll pika ninaga. Te saate komejandi, näete veiderdamist ja arhiivikaadreid, Ruitlase ja Volmeri fantaasialendu, aga tõelisusega ei näi sellel eriti pistmist olevat.

Arvustuse täistekst:
Film, mis sobib heatahtlikele vanainimestele - Eesti Päevaleht
Adorf, M. (2019). Film, mis sobib heatahtlikele vanainimestele. Eesti Päevaleht, 16. jaan, lk 12.

Mait Laas: „Volmer on Pääsukese üles võetud originaal­kaadrite ümber filmist „Retk läbi Setumaa“ ehitanud oma versiooni 1912. aasta kogumisretke filmivõtetest. On sündinud omalaadne ajalooline making of. Sel retkel töötas Pääsuke koos abilise Harri Volteriga nii foto- kui ka filmikaameraga. Seda, kui lähedal need kaks kaamerat ja meest teineteisele asusid, võib näha, kui kõrvutada tehtud fotosid ja lühifilmi kaadreid. Tollal ei osatud veel kasutada filmikunstis peituvaid võimalusi ning näha selle erinevust fotograafia keelest, nii nagu me seda tänapäeval mõistame.

Johannes Pääsukese fotokaamerast ümber ehitatud mehaaniline filmikaamera on Volmeri filmi pealtnäha märkamatu peaosatäitja ning uue algava ajastu sümbol, lunastaja ja ülempreester. Seetõttu on Johannes kui tema looja ja omaja saanud jumalikuks. Sellega on andeks antud kõik juba tehtud ja tulevased patud ning ümbritsetud asjaosalised kõikvõimsa auraga. See sünnitab Volmeri filmis omamoodi lihtsustatud lastele sobilikke muinasjutulisi imesid: vabastab inimesi vanglast, annab öömaja, kindlustab naisterahvaste tähelepanu ja saadab inimesi vabasurma.
/---/

Raha, armastuse ja sügavate tunnete puudumine ning kaameraga inimese võim ja edevus on „Johannes Pääsukese tõelise elu“ käivitav jõud. See film ei ole niivõrd mineviku kultuuriheerosest ja kunsti loojast, kellest tänapäeva vaimunäljas vaataja võiks saada inspireeritud. Pigem peegeldub seal meie aeg: see on tänapäeva inimese väärtuste projektsioon minevikku, et kõnelda teemadest, mis eesti esimesest filmiloojast tehtud seiklusfilmi autorite hingel. Seda mõnusalt lihtsa situatsioonikoomika ja huumori kastmes: just nii nagu meelelahutuslikus jantlikus esimeses eesti mängufilmis „Karujaht Pärnumaal“, mille operaatoriks Pääsuke auga oli kutsutud. Jah, me näeme Petseri kloostrit, Setu pulma ning surnuaiapüha rituaale, kuid Looduse ja kõigeväelisega kontakti saavutamise müstika imed, mida filmiloojad on püüdma läinud, on jäänud justkui kättesaamatuks või surevad nende edastamise protsessis kuidagi ära. Imed ekraanil heiastuvad lõpuks ajastu illustratsioonina.

On huvitav, et Lõuna-Eesti kuppelmaastik muudab nipernaadiliku „Johannes Pääsukese tõelise elu“ üsna tasapinnaliseks, kuid ometigi ei joonistu välja üldisemat perspektiivi. Mille nimel tegelased pingutavad? Puuduvad ka orgude sügavused ning mäetippude kõrghetked, mis teeksid sündmuste kulgemise jada emotsionaalselt dünaamiliseks ja pingestatuks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/valgusmonument-esimesele-eestlasest-filmimehele/
Laas, M. (2019). Valgusmo(nu)ment esimesele eestlasest filmimehele. Sirp, 25. jaan, lk 30–31.