Elu hammasratastel (2018)

Filmist meedias

Janar Ala: „Armastatud koomik Henrik Normann on maha saanud debüütfilmiga „Elu hammasratastel“. /---/ Filmi pikkuseks on 2.26 ja sellest on räägitud ka kui Eesti kõigi aegade pikimast mängufilmist. Info peab paika, kui väga pika nimega režissööri Vladimir-Georg Karassev-Orgussaare neljatunnine „Lindpriid“ (1971) lugeda telesarjaks. /---/ Film olevat välja kasvanud ansambli tellimusest teha nende kaheksandaks sünnipäevaks dokfilm, stsenaariumi on kirjutanud režissöör ja laulja koos. Mingis mõttes võiks seda siis nimetada ka justkui bändi promofilmiks, ehkki sellise määratluse tarbeks on film ehk natuke liiga eneseteadlikult camp, trashy, irooniline, eneseirooniline jne.

Kõik need omadused või ka vabandused, mis kunsti puhul enamasti hinnanguregistreid suhtelisemaks ajavad ja lubavad enda kaitseks öelda, et ega me ju seda tõsiselt ei teegi, nii et ärge pahandage. Kui teos näitab igati välja, et ta on halb, võtab see kriitikutelt mingis mõttes relvad käest.

Tõeliselt nauditav halb kunst on tehtud autori poolt täies usus ja tõsiduses. „Elu hammasratastel“ tõsiduse ja mittetõsiduse vahekorrad on ilmselt liiga keerulised, et neid oleks võimalik ja ka vajalik siinkohal lahti muukima hakata. /---/

Henrik Normann ei ole režissöörina päris algaja. Nagu paljud filmirežissöörid, on ka tema kätt proovinud muusikavideote lavastajana, ta on teinud videoid nii Respektile kui ka ärirokiks nimetud Olavi Otepalu bändile. Filmi „Elu hammasratastel“ üks produtsent on Olavi Otepalu bändi liige, ärimees Indrek Luukas. Ehk on kohane „Elu hammasratastel“ nimetada ka kahe ja poole tunniseks venitatud Tallinna TV esteetikaga muusikavideoks, mida alati küll ei saada muusika. /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6463982/film-millest-viisakas-seltskonnas-ei-raagita
Ala, J. (2018). Film, millest viisakas seltskonnas ei räägita. Postimees, 28. nov, lk 22.