Avaleht » Filmiliigid

Kallis õeke (2016)

Originaalpealkiri lao keeles: Nong Hak

Mängufilm | Draama | Üleloomulik film | Õudusfilm Kestus: 100:00

Huviinfo

Režissöör Mattie Do oma filmi saamisloost

Filmi „Kallis õeke“ lavastaja Mattie Do on Laose seni ainus naislavastaja, kes on täispika mängufilmi teinud. „Kallis õeke” on üldse 13. täispikk mängufilm, mis Laoses valminud pärast 1975. aastal lõppenud kodusõda. Ameerikas Laose sõjapõgenike peres üles kasvanud Mattie Do sai esimesed võtteplatsikogemused Rooma rahvusliku filmikooli tudengifilmide jumestajana, kui vajas raha uute balletisusside jaoks. Balletti õppinud ja USAs laste tantsukooli pidanud Mattie kolis koos abikaasa Christopheriga Laosesse 2010. aastal. Mees läks Lao Art Mediasse stsenaristiks ja soovitas Mattiel lavastajana kätt proovida. Praegu on naisel käsil kolmas film.

„„Kallis õeke” on triloogia teine osa. Do esimene mängufilm „Chanthaly” käsitleb Laose naise kohta perekonnas, „Kallis õeke” vaatleb Laose naist ja tema kohta ühiskonnas ning kolmas osa asetab Laose naise lääne ühiskonda. „Kallis õeke” käsitleb spetsiifilisemalt ka naise suhet abikaasaga, eriti võõramaalasest abikaasaga. „Paljud välismaa mehed tulevad Laosesse ja mõtlevad, et võtavad endale Aasia naise, kes on väga kuulekas, allaheitlik, vaikne, ning nad käituvad Aasia naistega allasuruvalt,” ütleb Do. Siiski ei ole Tuisu tegelaskuju mustvalge. Ta armastab oma naist, kuid kohtleb teda siiski objektina. Tuisu tegelaskuju peegeldab seda, kuidas lääne inimene tuleb arengumaale mingit hägusat äri ajama, tegema asju, mida ta kodumaal teha ei saaks. „See on väga tavaline, et Laoses tehakse firmasid, mille raamatupidamine ei ole korras, ja ma tahan seda ka näidata, sest suur osa inimesi arvab Laosele ja siinsetele MTÜ-dele mõeldes, et oi kui toredad inimesed, kes aitavad seal vaeseid kohalikke,” ütleb Do ja lisab, et paljudes eurooplastes tekitab Tuisu tegelaskuju ebamugavust. „Aga sellel on põhjus ja ma olen rõõmus, kui seda kuulen. Neile ei meeldi näha lääne inimest, kes tuleb meie riiki ja käitub nagu päästja või kuningas. Nad reageerivad millelegi, mille pärast neil on häbi,” ütleb režissöör.“
Artikli täistekst:
Õuduka „Kallis õeke” lavastaja peidab filmi ühiskonnakriitikat - Eesti ...
Rebane, K. (2017). Õuduka „Kallis õeke“ lavastaja koorib lahti valusaid kihte. Eesti Päevaleht, 19. apr, lk 12.

„Laose esimene naisrežissöör ja õudusfilmide lavastaja Mattie räägib, et 1953.–1975. aasta kodusõja ajal ja varem, kui Laos oli Prantsuse koloniaalvaldus ja põgusat aega kuningriik, tehti küll mustvalgeid linateoseid ja propagandafilme. „Kuid pärast režiimivahetust, kui kommunistlik partei võimule tuli, suri igasugune kultuuri- ja kunstielu välja. See kestis 1960ndate lõpust 1990. aastateni.“ /---/

„Meil pole elukutselisi operaatoreid, heli- või valgustehnikuid. On paar produktsioonifirmat, aga neil pole pidevat tööd pakkuda, kui vändatakse üks film aastas ja reklaamiturg sisuliselt puudub. Laose elanikud räägivad soravalt tai keelt ja meil näidatakse Tai jaoks mõeldud reklaame – kõik saavad nagunii aru. Ka oma sarju meil ei toodeta. Vaatame mujal, enamasti Tais tehtud seriaale,“ kirjeldab Mattie kodumaist olukorda. /---/

Õigupoolest on Tambet filmis ainus ehtne näitleja. „Laoses polegi profinäitlejaid. Ei ole teatrikooli, pole nüüdisaegset teatritki,“ avaldab Mattie.

Kaks osatäitjat leidis ta trupist, kes esitab ajaloolis-müütilisi vaatemänge. Peaosades on aga poplaulja ja modell Vilouna Phetmany, kes kehastab pimedaks jäävat ja ilmutusi nägevat jõukat Anat, ning ettekandja ja massöörina töötanud Amphaiphun Phommapanya vaese maatüdruku Noki osas /---/

Omaette seiklus oli Tai produktsioonifirmalt kaamera ja valgustehnika üürimine. Laose pealinna Vientiane’i lahutab Taist Mekongi jõgi, naabermaa kallas paistab palja silmaga. „Lasime kogu tehnika tuua niinimetatud sillale – riigipiirile. Aga piirivalvurid võivad omavoliliselt tollimaksu kehtestada. Nähes, et see, mida tahame üle piiri tuua, on kallis, tahtsid nad meilt nii-öelda tagatiseks 100 000 dollarit!“ jutustab Mattie.

Hädas tuli appi tema tööandja, filmitootja Lao Art Media president Anousone Sirisackda. „Ta jättis meid silla juurde ootama, käis autoga üle piiri, tuli tagasi ja ütles: istuge ruttu autosse, sõidame! Võtsin oma mehe, Mardi ja Taneli kaasa. Sõitsime, gaas põhjas, jõe äärde ja seal ootas meid mees, kellel oli kogu vajaminev varustus väikese kalastuspaadiga kaasas. Ta oli pilgeni tehnikat täis puidust kanuuga üle jõe aerutanud!“ räägib Mattie.

Produtsent Helen selgitab, et Anousone pääses oma lubadega lihtsamini üle piiri, pidi Tai poolel autosse laadima ja salaja üle piiri tooma. „Kõige kallimad asjad ehk kaamera kere ja osa optikast oli ta suutnud autosse peita, ka ülejäänud kraam oli kõigi rahustuseks ühes tükis ega olnud paadis läbi vettinud.“ Saaga kestis kokku üle nelja tunni. /---/

Laoses filmi tehes tuleb rinda pista tsensuurigagi. Mattie ütleb uhkelt, et Tambet Tuisu ja Vilouna Phetmany suudlusstseen on esimene Laose filmiajaloos. Tsensorid on muutunud leebemaks. Näiteks ei pea enam ähmastama alkoholi joomist. „Sigaretid oli siiski vaja Laoses näidatava filmiversiooni jaoks uduseks muuta,“ mainib Mattie. /---/
Artikli täistekst:
http://www.ohtuleht.ee/800466/laose-eesti-uhisfilmi-rezissoor-toime-vottetehnika-taist-salaja-ule-piiri
Allkivi, K. (2017). Laose-Eesti ühisfilmi režissöör: tõime võttetehnika Taist salaja üle piiri. Õhtuleht, 21. apr, lk 13.


Katkeid intervjuust Mattie Do’ga

Kuidas filmitegemine käib, kui filmitööstus on lapsekingades ja riiklik toetus puudub? Milline oli „Kalli õekese“ eelarve ja kuidas see kokku sai?
Kuidas on Laoses filme vändata? See on nagu metsik ida. Paras anarhia, kõik peavad kõike tegema. Oleks päris veider, kui Laoses filmitegemist riiklikult toetataks ajal, mil kaks kolmandikku meie teedest on sillutamata. Tunneksin end ilmselt süüdlasena, kui need vihmaga läbimatuks muutuvad.

Filmi kogueelarve oli 250 000 euro ringis, tootmiseelarve umbes 80 000 eurot. Meid toetasid Laose suurim õlletootja Lao Brewery ja Šveitsi Arengu- ja Koostööagentuur, tänu kellele saime maksta õiglast töötasu isegi alles nullist alustavatele praktikantidele. Põhiosa tootmiskuludest kogusime Indiegogo ühisrahastuskampaaniaga, mis viis koguni selleni, et Indiegogo inimesed tulid lausa võtteplatsile meile appi juhtmeid vedama. Annetajaid oli peamiselt läänest, üllataval kombel eelkõige Ameerikast, kus subtitreeritud välisfilmid pole üldiselt kuigi popid. Selgus aga, et žanrifilmikogukonnal pole subtiitrite ja välisfilmide vastu kõige vähematki, sest nad on harjunud andunult vaatama filme Jaapani õudukaist Skandinaavia põnevikeni. Suur osa toetajaid oli Fantastic Festi publiku ning ScreenAnarchy, Birth.Movies.Deathi ja Bloody Disgustingi lugejate seast. Ka Euroopa toetajad olid peamiselt žanrifilmipubliku seast ning nüüd olen nende kõigiga Indiegogo kaudu justkui tuttav, nii et igal pool üle maailma saame festivalidel kokku nagu vanad sõbrad, kes lähevad kohtumist baari tähistama.

Kas võimudelt loa hankimine kuulub üheparteisüsteemiga kommunistlikus Laoses filmimise juurde?
Jah, meil on tsensuur. Kuna filmindus on Laoses suhteliselt uus nähtus, siis on ka filmitsensuuriga tegelev amet uus ning me areneme koos nendega. Tsenseerimine võib muidugi pettumusi valmistada, aga ega nad ei püüa keelustada filmitegemist kui sellist, see jätaks nad ju tööta.

Luba on vaja juba filmimise alustamiseks. Tsensuurikomisjon vaatab stsenaariumi üle ja otsustab, kas film saab tootmisloa või mitte. Ma olen vist esimene, kes tsensoritele küsimusi esitab ja vaidleb ning loodan, et see annab teistelegi eeskuju nendega läbi rääkida ja filmide valmimise nimel koostööd teha. Tsensuuri korral läksin asja arutama, küsisin, miks mind tsenseeriti ning mida tuleks loa saamiseks muuta. Saime päris avameelselt vestelda sellest, mis on vastuvõetav, mis mitte ja kohati suutsin neid isegi ümber veenda.

Näiteks taheti „Kalli õekese“ peaosatäitjail, abielupaaril Ana (Vilouna Phetmany) ja Jakobil (Tambet Tuisk) filmis suudlemine keelata, kuna Vilouna on kellegi teisega abielus ja tõenäoliselt on ka Tambetil Eestis suhe, siis ei tohi nende päriselupartnereile pettumust valmistada. Selgitasin, et tegu on siiski näitlemisega ja filmitegelaste abielust jääks väga jahe mulje, kui nad ei suudle. Tsensorid ütlesid, et saavad sellest vaatenurgast aru ja andsid loa filmida.

Filmi lõpp aga luba ei saanud. Nõuti teistsugust ja võtsimegi ka selle üles, kuid lõplikuks ülevaatuseks esitasin siiski omatahtsi kokku monteeritud lõppversiooni, öeldes neile, et säärane on minu ettekujutus filmist ning mul pole olnud aega ega ressursse valmistada nende soovidele vastavat alternatiivversiooni. Palusin avaldada arvamust minu versiooni kohta ning nad lasid selle läbi. Nii et asi pole väga hull – see on protsess, mille käigus arenevad kõik osalised.

Eks lääneski ole omamoodi tsensuur, ehkki mitte nii avalikult – tuleb kooskõlastada turunduse ja produtsentidega ja riikliku rahastuse saamiseks täita kriteeriume, mis teevad filmist õige Saksa või Vene filmi.

Suudlemise tsenseerimine on moraalne piirang. Millised on näiteks ideoloogilis-poliitilised piirangud?
Samuti nagu Tais on seadusega keelatud lèse-majesté – kuninga ja tema perekonna solvamine –, on Laoses ebaseaduslik esineda valitsuse-, partei- või riigivastaste seisukohtadega. Näiteks ei tohi laimata presidenti või peaministrit, tsensuur välistab sääraste asjade linale jõudmise. Kõige muu kohta seadus puudub ja iga filmi käsitletakse eraldi. Tsensuurikomisjon on rühm inimesi ja tsenseerimine sõltub sellest, kuidas nad kujutatut näevad ning kas suudetakse kaitsta ja põhjendada oma kunstilisi valikuid. Püüdsin olla ettevaatlik, sest film puudutab süngeid teemasid. Küsitigi nii sünguse kui ka julmade stseenide kohta ning selgitasin, kuidas need on tegelaste olukorras hädavajalikud ning mõeldud lao publikule näitama, et üksteise ebaõiglasel ja halval kohtlemisel võivad olla rängad tagajärjed. Tsensorid mõtlesid järele, arutasid omavahel ja andsid loa.

Otseselt poliitilisi kommentaare poleks ilmselt võimalik kaitsta, aga eks sõnavabadusega ole maailmas üldse keerulised lood, isegi Ameerikas. Laos on küll üheparteisüsteemiga riik ja ma ei tohi kritiseerida peaministrit (kellest ma suurt midagi ei tea, kuna ma pole politoloog), aga tunnen mõneti, et mul on filmi­loojana vedanud teistsuguse loomevabadusega: saan siin vändata imelikke kunstfilmi, kummitusloo ja põneviku piirimaile jäävaid filme, mida mujal naljalt töösse ei võetaks – mitte tsensuuri, vaid ootuste ja standardite tõttu. Vaevalt et Prantsusmaal või Ameerikas kiputaks tootma filmi loto võidunumbreid edastavast kummitusest.
/---/
Nii et lotokummitus ja muud fantastilised aspektid on elust inspireeritud ja põhinevad uskumustel.
Lääne publikule on seda surnute ja lotonumbrite seost raske seletada, kuid laodele on see täiesti enesestmõistetav. Nii lõviosas Kagu-Aasiast kui ka paljudes Hiina osades usutakse, et veidi pärast surma võib kadunukese vaim ilmuda elavaile nägemusena või unenäos ning öelda otsesõnu või viidata sümbolite abil numbreile, mida saab siis vaimu heatahtlikkusele lootes lotos kasutada.
/---/
Kas Tambet Tuisk on esimene professionaalne näitleja, kellega oled töötanud?
Jah. Laoses pole profinäitlejaid. See olukord võis ka Tambeti meelest veider olla, sest ilmselt olin mina tema esimene amatöörrežissöör. Ta oli väga lahke ja sõbralik: sai aru, et tegu on arengumaaga, kus ei saa talle pakkuda Euroopaga võrreldavaid tingimusi, oma treilerit või assistenti. Meie meeskonnas oli ainult tosin inimest, kolm neist kogemusteta praktikandid, aga Tambet oli üks meie hulgast, nagu pereliige. Kuna ma pole filmifänn ega ei tea ka, kuidas töötavad teised režissöörid, ootan näitlejailt, et nad suhtleksid omavahel ning pakuksid välja oma ettekujutuse rollist, peaaegu improviseerides. Tambet oli rolliks suurepäraselt valmistunud ja talle see töömeetod sobis.

Kuidas sa üldse eestlastega koostööd tegema sattusid?
Cannes’is tutvusin projektidele kaasprodutsentide otsimise koolitusel „Maailma filmivabrik“ (La Fabrique des Cinémas du Monde) Sten Saluveeriga, kes hakkas „Kalli õekese“ vastu huvi tundma ja nii see läks. Jakob pidi algselt olema austraallane või prantslane, sest enamik Laoses elavaid emigrante on sealt pärit, kuid kuna mulle meeldis Tambet ja tema töö, sai Jakobist eestlane. Saime filmile ka eesti kunstniku Helen Lõhmuse, helirežissöör Rando Arandi ja operaator Mart Ratassepa, kellega meil tekkis lausa imeline sümbioos – olime nagu siiami kaksikud, vaat et lugesime üksteise mõtteid.

Eestis oli järeltöötluse ajal puhas rõõm töötada helilooja Sten Šeripovi ja soome koloristi Henri Pullaga ning Orbital Voxi stuudios filmi helindada, kuigi hirmus külm oli.
Intervjuu täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/idamaa-naised-laane-mehed-kummitused-ja-tsensuur/
Kiik, J. (2017). Idamaa naised, lääne mehed, kummitused ja tsensuur. Sirp, 21. apr, lk 24–25.

Näitleja Tambet Tuisk filmist

Näitleja kirjeldab Laose-Eesti-Prantsuse koostööfilmi "Kallis õeke" võtteid ühtaegu kommunistlikus ja budistlikus Kagu-Aasias.

"Enne veel, kui filmima hakkasime, käis meil võtteplatsil kohalik buda preester, kes õnnistas sisse nii ruumid, kus filmisime, kui ka kõik näitlejad ja kaameragi," meenutab Tambet Tuisk filmivõtteid kaugel Laoses, kus ta kehastas kandvaimat meesrolli Laose esimese naisrežissööri Mattie Do põnevusdraamas. /---/

Pühitsemisrituaal ei tekita imestust, kui mõelda sellele, et "Kallis õeke" ("Nong Hak") on Laose filmiajaloo alles 13. linateos. Los Angeleses üles kasvanud, kuid seitsme aasta eest vanemate sünnimaale kolinud Mattie Dole on see teine mängufilm. Stsenarist on Mattie ameeriklasest abikaasa Christopher Larsen. /---/

"Ma ei mäleta, kumb Eesti-poolsetest produtsentidest – kas Helen Lõhmus või Sten Saluveer – mulle helistas ja ütles, et selline koostöö on pakkuda, kas ma olen huvitatud. See oli sügisel 2014. PÖFFi ajaks tuli Mattie siia, siis kohtusime kohvikus ja rääkisime juttu. Talle oli saadetud minu elulugu ja pildid, produtsentidel oli temaga vist juba kokkulepe, et ma sobin rolli," meenutab Tambet.

"Algselt oli stsenaariumisse kirjutatud, et see mees on Austraaliast, aga jõudsime kiiresti üksmeelele, et mul ei ole mõtet hakata teesklema austraallast. Laose vaatajale ei ole rahvus tähtis – peab olema valge mees, kes ajab seal mitte kõige ausamate kavatsustega äri," räägib näitleja oma tegelaskujust, kes organiseerib rahvusvaheliste toetusrahade eest päikesepaneelide panekut, ent laseb Saksa kvaliteetpaneelide asemel paigaldada odavaid Hiina paneele.

Võtete algusaeg nihkus mitu korda edasi. Laosesse sõitis Eesti seltskond märtsis 2015, Tambet naasis aprilli algul. /---/

Tambeti sõnul elavad laolased ringikujulise maailmamudeli järgi: kui täna läks miski halvasti, ei tasu muretseda, homme tuleme selle juurde tagasi ja teeme paremini. Meie elame ikka arusaamas, et täna peab eesmärgi saavutama, et homseks juba kaugemale jõuda," võrdleb ta.

Näitena sellest, kui rahulikult Laoses töösse suhtutakse, võib tuua tõiga, et üpris tavaline oli näha mõnd kohalikku võttegrupi liiget pika päeva õhtuks tukkuma vajumas.

"Kui oli uneisu, jäid nad rahulikult magama. Tundus, et see on okei, keegi ei hakanud pahandama. Tööd tegi see, kes jõudis. Selles mõttes tuli eestlaste tiim filmile kasuks, et me teame, mida tähendab 12- või 16tunnine võttepäev, ja oskame oma jõuvarusid hoida," räägib Tambet.

Ta usub, et ainsa eestlasena olnuks Laoses võtetel tunduvalt keerulisem. Puhtalt vähene mängufilmide tegemise kogemus tähendas, et sealse meeskonna ja eestlaste arusaamad läksid pisut lahku.

"Meie jaoks on näiteks loomulik töö osa, et enne filmima hakkamist peab platsile saama väga hea valguse. See toetab loo jutustamise dünaamikat ja aitab välja tuua emotsioone. Kui valgus on kehv, siis ei pruugigi algul aru saada, miks, aga pilt on plass – ei ole lihtsalt huvitav. Nemad ei saanud alguses väga aru, miks Mart [operaaator Mart Ratassepp – toim]  valgustusega nii palju vaeva näeb," muigab Tambet.

"Nad ütlesid: siin on ju valge, miks ei võiks filmima hakata? Aga kui nad pärast kaamerapilti nägid, siis nad mõistsid ja olid valmis ootama küll." Võtteplatsil toimetasid ju suuresti entusiastid, kes olid vaid väikse kaameraga amatöörfilme teinud. /---/

Võttepaiku polnud alati lihtne leida. "Mitu korda tuli ootamatu info, et plaanitud kohas ei saa siiski filmida. Paljud asjad käisid neil lihtsalt tutvuste kaudu: kuule, sul on sihuke ruum olemas, me tuleks ja filmiks. Aga kohal võis olla ka omanik, kes teatas: ei-ei, siin te küll ei filmi," nendib Tambet. Tema võttepäevad olid valdavalt tubased või toimusid maja ümbruses. "Oma filmitoas ma elasingi. Panin asjad kappi ära, kui hommikul stseenid algasid." /---/

Septembrikuistest esilinastustest saati on linateos ringelnud enamjaolt õudusfilmifestivalidel, kus see on Tambetile teadaolevalt hämmastanud õudukafänne ebatüüpiliselt täpse rollide läbitöötatuse ja -mõeldusega. Õudusfilmi määratlus võib tema arust vaatajat eksitada.

"Ta ei ole klassikalises mõttes õudusfilm. Ega seal midagi õudset olegi. Mina laseks oma 13aastase poja väga vabalt seda vaatama," kinnitab Tambet. Vaimude, teispoolsusega suhtlemine, mida filmis näeb, on aga Laoses osake inimeste maailmapildist. "Nii nagu paljudel meist on animistlik vaade, et kõigel on hing, on nende meelest normaalne, et vahepeal annavad vaimud filmi peategelastele mingisugust infot."

Kui eestlaste nelikule oli uus kogemus saada buda preestri õnnistus, siis nemad viisid Laosesse kaasa Vene kinost meile üle tulnud kombe pärast esimese kaadri filmimist taldrik ära lõhkuda. /---/

Artikli täisversioon:
Tambet Tuisk: "Laoses said nii filmitegijad kui ka võtteplats ... - Õhtuleht
Allkivi, K. (2017). Tambet Tuisk: "Laoses said nii filmitegijad kui ka võtteplats esmalt preestri õnnistuse." Õhtuleht, 15. apr, lk 22-23.

Arvamusi filmist

Kristiina Davidjants: „„Kallis õeke“ on märkimist väärt film päris mitmel põhjusel. Kes vähegi on konkreetse linateose vastu huvi tundnud, teab juba, et tegemist on Laose kolmeteistkümnenda mängufilmi ja esimese õudusfilmiga üldse. Ka sellest on kirjutatud, et filmi lavastaja Mattie Do on Laose esimene naisrežissöör.

See kõik loob filmile veidike justkui kurioosse tausta, indikeerides, et tegu on kauge kandi kinofriikluse produktiga. Olles filmi ära vaadanud, tuleb nentida, et sellel, kas film tehti põlve otsas asjaarmastajatega või mitte, ei ole praegu mingit tähendust, sest kuigi mõni kärsitum kinokülastaja võib ehk soovida natukene tempot lisada, on tegu üsna kommunikatiivse looga, kus nii mõnigi süžeeliin võiks tulla tuttav ette ka kodumaisele vaatajale. /---/       

„Kallis õeke“ ei suuda ilmselgelt võistelda USA horror-filmidega, ei teostuselt ega promotsiooni mõttes, ja omaette küsimus on seegi, kui väga on üldse tegu õudusfilmiga. Siin on ebamugavaid hetki ja momente, mil vaataja juurdleb, mis küll edasi saab, aga suures plaanis on tegu pigem psühholoogilise draamaga, kus põrkuvad igiinimlikud tunded, ootused ja lootused.

Armastusest tehakse palju filme, kuid see pole ainus tunne, mis viib inimest edasi. On olemas veel ahnus, kadedus, hirm ja mis kõik veel. Säärane lai tunnetespekter helkleb vaatajale vastu ka „Kalli õekese“ peategelase tegemistes ja kuigi nad tegutsevad kusagil kaugel Laose pealinnas Vientiane’is, siis jättes kõrvale kogu Kagu-Aasia eksootika, on nende tunded ja tegutsemismotiivid lähedased ka siin kandis tegutsevatele tegelastele, nii elus kui ka filmis.“
Davidjants, K. (2017). Armastus ja ahnus Laoses. Postimees, 21. apr, lk 21, ill.      

Andrei Liimets: „Kogu Laose tugevate müstikajoontega kultuurilise prisma juures väärib tehnilise teostuse osas kiidusõnu just eestipoolne tiim. Sten Sheripovi muusika aitab luua mõjusat meeleolu, samas kordagi liialt esile tükkimata, vähemalt sama head tööd on tehtud helirežii osas. Tõeliseks staariks kaadri taga osutub operaator Mart Ratassepp, kes püüab lisaks rohketele headele pildikompadele ning hästi tabatud rakurssidele kaadrisse hulga tegelaste käitumist ja iseloomu väljendavaid detaile pilkudest ning ilmetest vaevumärgatava kehalise miimikani. Kuigi postri keskel ilutseb siinmail arusaadavalt alati tasemel Tambet Tuisk, väärivad samavõrra tunnustamist mõlemad naispeaosatäitjad, amatöörnäitlejad Vilouna Phetmany ja Amphaiphun Phommapanya.

Kõige põnevam osa sisust ongi kahe naise psühholoogiline rammukatsumine. „Kallis õeke“ peidab endas üpris peeneid jooni nii klassivahe kui soorollide osas. Pinget täis on ka stseenid, mis kujutavad koduabiliste omavahelisi suhteid. Alles viimane vaatus vajub melodramaatilise lõpplahenduse ja hüpliku montaažiga kergelt kreeni. Karta on, et Eesti vaatajale on seda kõike natuke liiga palju ja natuke liiga harjumatul viisil. Kinost väljudes vajubki keelele pigem sõna „huvitav“ kui „hea“. Konaruste kiuste on see siiski intrigeeriv maailmade kokkupõrge nii kaadri ees kui kaadri taga, millest võiks ka tulevikus sündida palju põnevat.“
Liimets, A. (2017). "Kallis õeke". Eesti Ekspress: Areen, 26. apr,lk 58.

                   

Filmis kasutatud kunstiteosed:

Filmis (peaosaliste kodus) nähtavate maalide autor on Solarsin Ngoenwichit.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm