Autor oma filmist
Intervjuu filmi "Bonus track" režissööri Riho Västrikuga
Eestis häbenetakse teha filme tarkadest inimestest, ütleb dokumentalist Riho Västrik, kes toob neljapäeval ekraanile filmi «Bonus track», milles ta portreteerib Sven Grünbergi – meest, kes elas mõne aasta eest üle raske südameoperatsiooni ja avastab nüüd uuesti maailma.
Riho, te olete seni portreteerinud peamiselt loodust või inimest ja loodust, isegi teie Valeri Kirsi filmi nimetas Liina Paakspuu naljaga pooleks loodusfilmiks, mille peategelaseks on entusiastlik tõuaretaja, kes püüab väljasurevat tõugu kirglikult populariseerida. Nüüd siis Sven Grünberg. Miks tema?
Inimene on looduse lahutamatu osa. Ma ei tõmbaks siia vahele joont. Eelmises filmis «Maastiku mustrid» uurisin, kuidas Eesti loodus ja rahvas on läbi sajandite üksteist kujundanud. Praegu huvitab mind looming ja loomingulisus: miks mõni inimene on oma liigikaaslastest mingil alal andekam.
Mulle meeldib mõte, et kosmos on täis ideesid ja selleks, et neist aru saada, on vaja erilist detektorit. Filmitegija kunst on selles, kuidas seda, suurelt jaolt teise inimese ajus toimuvat ekraanile tuua. Sven Grünberg on igati vääriline «objekt» selliseks vaatluseks.
Mis toimub Sven Grünbergi ajus? Kui lähedale te enda arvates sellele jõudsite?
Loomise maagiani päriselt siiski mitte, lihtsalt tema puhul ei toimu see protsess tellimise peale. Korra olin küll lähedal – siis, kui Sven arranžeeris Tõnis Mägi laulu «Kondor» ja Mäks oli kohe-kohe ise kuulama tulemas. Sel hetkel unustas Sven kaamera kohalolu. Ja me näeme loomist läbi looja silmade.
Mis teid tema puhul veel intrigeeris – peale selle, et ta on Klassikaraadio kuulajate arvates meie filmisajandi parim muusikalooja?
Esimest korda puutusime tihedamalt kokku 2008. aastal, kui Sven tegi muusika Joosep Matjuse filmile «Vanamees ja põder». Mina olin siis produtsendina kahe eri põlvkonnast looja vahel «sideohvitser». Film sai hea ja muusikal oli selles samuti tähtis roll. Ühtlasi aga sain mingi pildi Sveni töömaneerist.
Meile näidati (võimaldati kuulata) muusikat alles siis, kui see oli helilooja arvates täiesti valmis. Vaatamata aruteludele, mille käigus noor režissöör avaldas soovi mõnes kohas midagi muuta, minu mäletamist mööda muudatusi ei tehtud. Sven oli oma tulemuses sedavõrd kindel. Muusikaliste arutelude kõrval oli jutuks ka elu kui nähtus ja inimeseks olemine. Ma arvan, et Sveni jõuline filosofeerimine neil teemadel aitas kaasa sellele, et Joosep nõustuski kõigega, mida talle pakuti.
Hiljem oleme Sveniga teinud mitu filmi ja valdavalt ühesuunalised mõttevahetused elu üle on muutunud protsessi lahutamatuks osaks. Need mõtted ei ole hüplikud, et täna arutlen nii, homme naa, vaid ühed ja samad tõed korduvad päevast päeva. Võin ainult oletada, kuidas see filosoofia on välja kujunenud. Kui mina «kooli jõudsin», oli kõik juba olemas.
Kas te jagate portreteeritava arvamust, et imelikest inimestest ei ole vaja filmi teha, vaja on tarkadest teha?
Kui vaadata Postimehes ilmunud taasiseseisvusaja olulisemate filmide edetabelist, milline oli toona (küsitlus ilmus 2011. aastal – T. T.) minu valik, siis näete, et kõrgeimad punktid sai Sulev Keedus ja seda nii dokumentaal- kui mängufilmide kategoorias. Sveni hinnangul on need filmid imelikest inimestest. Siit võiks välja lugeda vastuse küsimuse esimesele poolele.
Mis aga puutub filmidesse tarkadest inimestest, siis mulle tundub, et Eestis häbenetakse selliseid filme teha. See on kahetsusväärne. Iga hinna eest erilise otsimine on pigem kollane suundumus kui tõeline kunst. Saagem juba üle rahvuslikust alaväärsusest. Ka mind on süüdistatud paraadfilmi tegemises, kuigi ma pole selle hinnanguga absoluutselt nõus.
Kui raske on üldse portreteerida nähtust nimega Sven Grünberg – meest, kes teab täpselt, kuidas maailma asjad peavad käima, ega jäta seda ka kuulutamata?
Kõige suurem väljakutse on sellest nähtusest inimese väljatoomine. Mees, kes on osalenud enam kui saja filmi tegemises ja mõnda aega lausa elanud Tallinnfilmi stuudios, oskab kaamerat kontrollida. Õnneks oli mul viis aastat aega ja selle aja sisse jääb ka hetki, kus minu hinnangul õnnestus pealiskihi alla tungida. Mis filosofeerimisse puutub, siis mul on endal ka poole sajandi pikkune mõtlemise kogemus ja kõigega ma pimesi nõus ei ole. Paljuga aga küll.
Te provotseerite paaril korral portreteeritavat. Miks?
See on režii. On asju, millest olime omavahel korduvalt rääkinud, kuid mida ei olnud filmitud. Tundsin, et vajan neid väljaütlemisi. Sobival hetkel õnnestuski kinnas visata.
Tuumalu, T. (2016). Nähtus nimega Grünberg. Postimees, 21. apr, lk 21.
Sven Grünberg endast tehtud filmist: päris hea, aga alati saab paremini
Sven Grünberg, te hindate Postimehe žüriis tavaliselt teistest tehtud filme, aga kuidas te hindaksite nüüd filmi iseendast?
„Arvan, et sõber Riho Västrikul on see päris hästi õnnestunud, kuigi on selge, et alati saab veel paremini. Muidugi, kui asi puudutab sind ennast, kaotatakse üldreeglina pea alati mõõdu- ja piiritunne ning kiputakse torisema, et miks see ja teine pole eksponeeritud. (Näiteks seegi, et minu LP «Hingus» oli Nõukogude impeeriumi esimene elektroonilise muusika autoriplaat.) Eks tabasin ennastki aeg-ajalt sellelt mõttelt, kuid siis astus vahele analüüsi päkapikk ja ütles, et rahune maha, kõik ikka ei mahu, või kui, siis vast raamatusse. Kui sinnagi. Ning ikka ja jälle tuleb endale korrata, et elame ebatäiuslikus maailmas.“
Tuumalu, T. (2016). Sven Grünberg endast tehtud filmist: päris hea, aga alati saab paremini. Postimees, 21. apr, lk 21.
Filmist kriitiku pilguga
Immo Mihkelson: „Helilooja Sven Grünberg Riho Västriku filmis on kirjadega väljaöeldud raamistus, mille vaataja saab ekraanilt südamelöökide heli saatel kohe alguses, esimeste kaadritega. Ehkki juba see peaks katalüseerima mõttekonstruktsioone ja kujundeid, ei saa me veel mõnda aega kätte neid mängumaa sügavuse või ulatuse piire, millega filmitegijad ise oma teemat mõõdavad.
Aga just see on kohe esimesest sekundist üks põhiküsimusi, kui film vaatleb sellist meest. Sõnapaar «Sven Grünberg» on teema, mis paljudel puhkudel vallandab inimestes mingi assotsiatsiooni. Tal on kuvand nii inimesena kui helides, nii maailmavaateliselt kui muusikaga, mille ta on loonud.
Kujutlusel temast on hulk tahkusid ja varjundeid ning samamoodi rohkesti on ka suhestumisvõimalusi. Seal on igal juhul olemas tõsiduse joon – nii muusikas kui tema juttudes. Kindlasti on tajutav mingi helgus ja positiivsus, mida on keeruline defineerida, kuid paljud nõustuvad, et see on olemas. Mingi ebamäärane geograafilis-ajaline ulatuvus kuulub tema kuvandisse samuti: ilmselgelt hõlmab tema mõte ja heli suuremat maatükki kui Eesti ning samamoodi enesestmõistetavalt sulandub tema loomingus eile-täna-homme mitme tuhande aastasel skaalal.
Ja kõige selle väljendamisel joonistubki muusikas oma käekiri või DNA, mis tohutus helide reservuaaris hulpiva muu muusika seas on kuulajale eksimatult ja kohe tuttav. Seepärast kergitabki film teemal «Sven Grünberg» juba enne vaatamist ootusärevuse pingega painutatud küsimärgi. Ühest küljest garanteerib teema lai kõlapind tähelepanu, teisalt aga laob tegijate vankrile koorma, mille peab saama veerema.“ /---/
Arvustus jätkub Postimehe tasulisel digilehel:
http://kultuur.postimees.ee/3666389/track-on-aga-kuhu-jaab-boonus
Mihkelson, I. (2016). Track on, aga kuhu jääb boonus? Postimees, 25. apr, lk 20.
Artur Talvik: „Intrigeerivalt alanud filmist sai lohisev muusikafilm. Kahju! Ometi olid kõik komponendid hea filmi sünniks olemas: huvitav peategelane, lummav muusika, dalai-laama, budism, filmid, pealkiri jne. Seda suurepärast algmaterjali ei ole tegijad suutnud vormida mõjusaks kunstiteoseks. Filmi pealkiri ja avastseen olid nii paljulubavad, et hakkasin ootama Grünbergi muusikalist meditatsiooni teemal «inimeseks olemine», aga välja tuli hoopis venivate stseenidega suhteliselt tavaline portreefilm mõnede heade hetkedega.“
Maria Avdjuško: „Igati tervitatav, et meie elektroonilise muusika gurust on tehtud portreefilm. Väga mõjuvaid stseene on filmis. Tõesti on Svenil õigus, et tarkadest inimestest peab rääkima. Ja selline ta ise ka on. Film on liiga pikk, venis näiteks viimane stseen Ott Leplandiga, mis jättis mulje kahe eri põlvkonna dialoogi haakumatusest.“
Olle Mirme: „Teatud mõttes on portreefilm tänamatu žanr. Kui portreteeritav on tõesti kuulamist-vaatamist väärt, siis kipub film ise pelgalt «tehniliseks vahelüliks» manduma. Vaatajana naudid lihtsalt kontakti erakordse isiksusega ning alateadlikult loodad, et filmitegijad seda kvaliteetaega mingite omapoolsete ambitsioonidega liigselt ei häiri. Antud juhul olid mõlemad komponendid minu jaoks paigas – budistlik helivõlur Grünberg oli vägagi väärt ja filmimees Västrik ei häirinud.“
Mida arvab filmist «Bonus track» Postimehe žürii? (2016). [Maria Avdjuško, Olle Mirme ja Artur Talvik annavad hinnangu filmile]. Postimees, 25. apr, lk 20.
Aivar Tõnso: „„Bonus Trackist“ kirjutamine tundub vastuolulise ülesandena. Kõlanud arvamustest kumab läbi isiklikke ootusi, mis on igati loomulik, sest tegijaks on kogenud režissöör Riho Västrik ja filmi aluseks huvitav isiksus Sven Grünberg. See ongi ehk saanud komistuskiviks filmi omaksvõtmisel – ootused elektroonilise muusika elava legendi kuvandile on seatud liialt kõrgele. Enamikule on kindlasti teada ka Sven Grünbergi tegevus teistel rinnetel, aga portreefilmi puhul eeldatakse keskendumist kõige olulisemale. Kuid mis siis ikkagi on oluline? Kas kellegi konkreetsed saavutused karjääritasandil või inimene selle taga? Västrik on valinud eelkõige inimese portreteerimise tee. Grünberg pakub küpse isiksusena selleks ohtralt ainest.“ /---/
Loe edasi:
Väikesed viited suurele maailmale — Sirp
Tõnso, A. (2016). Väikesed viited suurele maailmale. Sirp, 29. apr, lk 40.
