Antennid jääs (1977)

Filmi valmimisest

Valmib stsenaarium "Antennid jää kohal": 15.09.1976
Valmib režiistsenaarium "Antennid jääs": 3.01.1977
Tootmine: 12.01. - 20.05.1977
Elava natuuri filmimisel kasutati näitleja Lembit Ulfsaki abi.
Montaaž: 21.05. - 19.06.1977
Filmi üleandmine - 27. juuni 1977
Filmi maksumus - 32 792 rubla.

Linastusluba nr MB-04193 väljastati filmile 28.06.1977: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Linastusluba nr 2440/77 väljastati filmile 21.12.1977: NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida filmi kogu NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1636 Joonisfilmi "Antennid jääs" põhidokumentatsioon.

Kunstinõukogu arutelult 28. juunil 1977

Käsper: Tundub, et tehnilised eksperimendid, mida teeb Rein Raamat, jätkuvad. Võrreldes "Kütiga" on see film täpsem ja huvitavam. Võibolla filmi saladuse võti peitub morse signaalis, mida ma ei mõista. Selline olukirjelduslik laad on praegu väga moodne. Siiski peaks leidma üldistuse.

Beltšikov: Mulle film meeldis. See on õnnestunud eksperiment näitleja kasutamisest multifilmis. Kahjuks on filmi finaalis pessimistlik alatoon. Teos leiab kahtlemata hea vastuvõtu üleandmisel üleliidulisele ekraanile. Film annab võimaluse õppida suurmeistritel ka meilt.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1674 Kunstinõukogu protokollid, lk 33-34.

Rein Raamat filmidest "Kütt" ja "Antennid jääs"

Filmimise käigus tekkis terve hulk uusi tehnilisi ideid, mida me ei saanud "Küti" juures kasutada. Need jäid järgmist filmi ootama. Selleks oli "Antennid jääs", kus arendasime sama meeskonnaga edasi teemat inimese katsumustest karmis Põhjas ja tema suhetest ürgloodusega. Kui "Küti" lõpp oli lootusrikas, siis filmis "Antennid jääs" jäi meteoroloog loodusjõududele alla. Ei aidanud ka kaasavõetud tehnika ja varustus - saatuse karm käsi jäälõhangu näol muutis selle kasutamise võimatuks. Pühendunud teadlasena töötas ta viimase hingetõmbeni.
Ka selle filmi kangelase loomisel sain inspiratsiooni Mikk Mikiverist.

Mulle heideti ette, et oleksin pidanud "Küti" ja "Antennid jääs" kujunduses ning dramaturgias kasutama tinglikumaid vahendeid. Olen täiesti nõus, et joonisfilmis pole mõtet luua seda, mida on võimalik kujutada mängufilmis, kuid nende filmide puhul oli olukord teine. Siin ei olnud tegemist fotograafiliselt objektiivse looduse kirjeldamisega, vaid kunstiliselt mõtestatud ja läbitöötatud kujunditega. Need on kaks eri tasandit. Iseasi, kui heidetakse ette dramaturgia üleliigset jutustavust. Sellega olen nõus, kuid filmis "Antennid jääs" oli see taotluslik, rõhutamaks olukorra dokumentaalsust.
Schwede, K.; Raamat, R. (2011). Karmi looduse kütkes. Rmt: Värvilindu püüdmas. Tallinn: Kirjastus Canopus, lk 157-161.

Rein Raamat oma filmidest

„Põllu» kujunduse tegite koos Rein Raidmega. Tavaliselt teie kirjutate küll stsenaariumi, kuid  kunstnikutöö teeb keegi teine. Kuidas valite filmikunstniku?
Võtan veel teisegi kunstniku, kes tunneb filmitegemise protsessi ja kes on nõus teostama, andes omalt  poolt filmiloomise oskused. Tunnustatud maalikunstnikel või graafikutel pole aega süveneda kõikidesse filmi tegemise probleemidesse. Näiteks Sirje ja Leonhard Lapin lahendasid «Värvilinnu»  kogu värvigamma ja foonidesüsteemi ise ära, aga teostajaks kunstnikuks oli Rein Raidme.

Paljude teie filmide kunstnikuks-teostajaks on Rein Raidme.
Ta oli nende neljateistkümne inimese hulgas, keda ma valisin joonisfilmi. Raidmel olid mapid täis huvitavaid karikatuure. Väga mahlakalt ja ilmekalt antud karakterid, tean, et ta pole siiani ühtegi oma karikatuuri avaldanud. Ta on suurepärane kunstnik-teostaja. Minu filmide puhul on ta peaaegu alati kaaskunstnik olnud, seega teise kunstnikuna andnud filmi ka oma ideid. /---/

Missugusest ainesest ja milliste jõudude tõukel on sündinud teie filmid? Suhe vaatajaga, kellele on teie filmid suunatud?
Kõikides filmides, mis ma olen loonud, olen pika mõtiskluse tulemusena püüdnud saavutada täpse mõttemudeli. Need on lähtunud elust, eluprobleemidest, aga otsustamine, milliste vahenditega seda väljendada, on võtnud alati aega, sest mõte peab olema täpne, harmooniline, üldistav ning kujundlik, ega tohi olla otsesõnu või fotograafilise kujutisena välja öeldud. See kõik nõuab ääretult kaua aega, maksimaalset pinget, võtab kogu energia, jõu ja oskused. Ja mitte üksi minult, vaid ka kaasloojatelt.

Teie filmid eeldavad täiskasvanud ja kaasamõtlevat vaatajat?
Ma ei oska öelda. Kui film on vormilt ja sisult komplitseeritud, siis näib loomulik, et seda peaks mitu korda vaatama ning rahulikult selle üle mõtisklema.

Teinemaa, S.; Ruus, R. (1991). Vastab Rein Raamat [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 5-14, ill.

Filmist ajakirjanduses

Sergei Assenin: "Kuid eriti olulisteks Rein Raamatu loomingus said õige hiljuti valminud «Kütt» ja «Antennid jääs» (kunstnikud R. Tammik ja R. Raidme). Mõlemas teoses on R. Raama­tu ammused püüdlused kehas­tada ekraanil aktuaalset ja olulist tänapäevast probleemi, ühendades maalikunstilisi võimalusi multiplikatsiooni omadega, saades uue, täieli­kuma ja piiritletud väljendu­se. On iseloomulik, et seejuu­res on loobutud meile multi­filmi puhul harjumuseks saa­nud liikumisest ning koonda­tud tähelepanu kujutusele ja selle dramaturgiale, kasutades omapäraseid «ujuvüleminekuid» nagu lõpmatuid pur­deid, üleminekuid, mis ühendavad filmitaiduri kiiresti edasiliikuvaid mõtteid.

«An­tennid jääs» valmis Rein Raamatul alles äsja. Nagu eelmiseski, on ka siin kasutatud ainukese tegelase tüpaaži ja liikumise edasiandmiseks eel­nevaid võtteid näitleja Mikk Mikiverist tavalisele filmilin­dile. Valinud välja tüüpilise­mad olukorrad ja miimika, on kunstnikud kandnud need üle oma filmi, luues juba mõtes­tatud, värvidega üldistatud ku­ju. Näeme ekraanil meteoro­loogi tema saatuse otsustavail hetkil, võitluses karmi põhjamaise loodusega; ta hukkub ebavõrdses heitluses, kuid jääb lõpuni truuks oma kohustuse­le, armastatud tööle ja kodu­maale."
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7, ill.

Anatoli Volkov: "Raamat pöördus probleemi poole, mis on teda ammu erutanud: oma kätetööst ja ümbritsevast loodusest sõltuv inimsaatus. Selle teema eri külgi käsitlevad filmid "Kütt", "Antennid jääs" ja "Põld", mis moodustavad kolmiksarja. Just neis kujunevad välja Rein Raamatu uued filmi visuaalse kujundamise põhimõtted. Ta eelistab alati neid kunstnikke, kelle juba väljakujunenud plastiline nägemine vastab tulevase filmi dramaturgilisele ja kujunduslikele eesmärkidele.
Tehnikat, milles filmiti "Kütt", kasutatakse nüüdisaegses multifilmis suhteliselt harva. Aluseks on võetud rohked maalilised kompositsioonid, hetked, mis jäädvustavad kangelase ning teda ümbritseva looduse kõige ilmekamad emotsionaalsed seisundid. Kujutlusobjektide liikumine filmis saavutatakse sujuvate üleminekutega, staatiliste seisundite aeglase muutusega, mis sulavad ekraanil mingiks sisemiseks, vaatajat lummavaks rütmiks. Selline võte lubas ekraanil luua looduse elava, hingestatud maailma, rikka ning muutliku värvilise atmosfääri. Loodusest saab peaaegu filmi põhikangelane.
/---/
"Mulle on ülimalt tähtis, milline on kujutava kunsti tase, mille abil ma filmid loon, milline on selle kunsti mõjujõud," armastab režissöör öelda. "Seepärast töötan meeleldi koos erinevate kunstnikega."
Inimese ja looduse teema, selle avamise maaliliste vahenditega võib kanda eesti multifilmi aktivasse. Suuri teeneid on siin eelkõige Rein Raamatul."
Volkov, A. (1981). Lend [Eesti joonisfilmi rajaja Rein Raamat 50-aastane, tema filmidest]. Sirp ja Vasar, 20. märts, lk 11.

Leo Gens: "Kui näiteks analüüsida  Rein Tammiku kunstnikutööd filmidele «Kütt» ja «Antennid jääs» (režissöör R. Raamat on samuti kutselt kunstnik), siis on ilmne, et ta kasutab teadli­kult tahvelmaalivõtteid. Võib isegi väita, et filmid koosnevad tervest seeriast sarnase mo­tiiviga (stsenaariumist tingi­tuna) tahvelmaalidest. Kunst­niku tahtel on need ühenda­tud liikuvaks tervikuks, mil­les iga pilt-kaader siiski säili­tab oma iseseisvuse, mõjub lõpetatud kompositsioonina. Vaataja, kes on harjunud kaadrite sujuva ülemineku­ga, võib koguni sattuda ras­kustesse,  sest ta peab maksi­maalselt mobiliseerima oma loomingufantaasiat, et ise ehi­tada silda ühest kaadrist teise. Samas on aga R. Tammik saavutanud kaadris niisuguse sisemise pinge, mida ta teiste väljendusvahendite abil po­leks suutnud luua. Siin mängivad kaasa pintslilöögi dünaamika, kontrastid, figuuri ja tausta terav vastandami­ne, koloriidi külmade toonide ähvardavad, sünged kooskõ­lad."
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele: Kütt, Antennid jääs, Pühapäev, Tolmuimeja, Värvilind, Kilplased]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Filmid on muutunud nagu laboratooriumiks, kus proovitakse disainerlike vormivõtete rakendamise võimalusi. Leonhard Lapin ja Ando Keskküla on saanud arhitekti- või disainerihariduse ja nad oskavad hinnata tehismaailma geo­meetriliste kujundite uudset ilu, stereomeetriliste vormide ning biooniliste kujundite kontrastide väljenduslikkuse puhast, liigendamata pindade aktiivsete värvide harmooniat, seda steriilset, laboratoorset maailma, mis vastandub loo­dusele. Need kunstnikud tahavad juhatada meid  liigenda­mata pindade, geomeetriliste rütmide, murdumatute toonide kaudu selle ilu juurde, mil­lesse inimene suhtub eelarvamusega, eelistades nüansseeritud värvikäsitusega illusoor­seid ruumikujundeid. Nende loodud ekraanitööde puhul on isegi vähe kõnelda joonisfil­mist, siin domineerib tehisvärvide maailm. /---/

Võibolla on väljendus­vahendite süsteem, mida ka­sutavad noored disainerid, liiga jäik, lahendamaks erine­va sisuga ja tonaalsusega fil­me. Mõni aasta tagasi lõi lai­neid inglise multifilm «Kol­lane allveelaev», mille stilis­tika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvar­dab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk lii­ga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele: Kütt, Antennid jääs, Pühapäev, Tolmuimeja, Värvilind, Kilplased, Poiss ja liblikas, Nike kutse]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Tarmo Teder: "Edasi tegi Raamat filmid „Kütt” (1976) ja „Antennid jääs” (1977). „Kütis” kasutas režissöör ülesulandamise võtet ja filmis võib märgata konkreetse inimese (Mikk Mikiveri) animeerimise ehk piksillatsiooni võtet joonistuslikus lahenduses. Prototüüpide pooside ja liikumise pildistamise-filmimise ning  hiljem selle joonistehnikasse transformeerimise võtet rakendas Raamat ka oma tähtsaima filmi „Põrgu” (1983) loomisel.
/---/
Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust. Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab."
Teder, T. (2011). Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud [riigi kultuuripreemia pälvinud filmirežissöör Rein Raamatust]. Sirp, 25. veebr, lk 6.

Andres Trossek: "Popilik-hüperrealistlik „kalk” filmikujundus tekitas lastefilmi žanris vaid kummastust ja hirmu. Samas polnud päriselt tegemist nn kunstilise festivalifilmiga, sest: „Täiskasvanud vaatajat ei rahulda aga liiga sirgjooneline teemaarendus, mis on õigustatud noorele auditooriumile määratud filmis, ja kunstniku väga ilmekas ning sugestiivne lahendus kaotab oma väärtusest palju.”
Pärast „Tolmuimejat” popipõhine vormiloogika siinsetes joonisfilmides peaaegu et katkeb ning selles mõttes oli kriitikutõdemus (L. Gens) prohvetlik. /---/
Vaid Rein Tammik jäi joonisfilmide juurde kauemaks, tegutsedes pärast „Tolmuimejat” ka juba iseseisva režissöörina: valmisid vormiliselt küllaltki sarnased „Poiss ja liblikas” (1979) ja „Nike kutse” (1980), mõlemad režissööri enda kunstnikutööga. Kummatigi kordasid need lahjendatult Raamatu 1976. aasta filmi „Kütt” ja selle omalaadse järje „Antennid jääs” (1977) lauskonservatiivset ja fotopõhist maalilis-realistlikku rõhuasetust, lisamata midagi uut."
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107, ill.