Avaleht » Filmiliigid

Viirusekandur (2015)

Dokumentaalfilm Kestus: 28:30

Huviinfo

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Andres Maimiku ja Rain Tolgi „Viiruse­kandur“ mõjub valimistralli kõrval lausa apoliitilisena. Teisalt on filosoof Kalev Rajangu sarkastilised sõnavõtud ja valitud elustiil ise kui poliitiline seisukohavõtt – portreteerimiseks ideaalne karakter. Rajangus kohtuvad intellektuaalist hauakaevaja, ateistist orelimängija ning piinatud geeniuse sündroomiga kunstnik. Vahest pole palju neid, kellest vändatud ühemehe-show oleks nii nauditav. Filmi vormivad eluseigad, millest igaüks annab aimu mehe ekstsentrilisest olemusest. Usutlused surma teemadel, skeptiline suhtumine monogaamiasse ning ülesvõtted eelmisel aastal Vaala galeriis korraldatud performance-näitusest on osa filmi kirevast spektrist. Paneb mõtlema, et näituse kaks peamist komponenti – tühjad kirstud ja alasti inimkeha – said eksponeerimisloa vaid galerii kunstilembeses privaatsuses. Vabaduse väljakul ja Viru keskuse aatriumis keelati sellised ülesastumised ära. Eks peitub selleski märk ühiskonnas valitsevatest topeltstandarditest – kauba müümise eesmärgil on keha eksponeerimine rohkem kui lubatud, kuid muul eesmärgil lahti riietatud inimkehad šokeerivad, mõjuvad isegi tabuna. Kalev Rajangu ei pruugi olla filosoofiline moraalijünger, kelle missioon on kõiki ja kõike hõlmav harmoonilisus, kuid ta nihutab vähemalt piire kitsarinnalisusest ja kivistunud stampidest kaugemale. Kultuur on seejuures abivahend, millega inimese elukeskkonda ja maailmapilti avardada. Ometi ei näi kõik sellega nõustuvat ja reageerivad vasturünnakuga, mõtestamata taotletavat eesmärki või kunsti olemuse loomulikku muutumist vastavalt ühiskonna teisenemisele.“
Aasa, A. (2016). Maailmaparandajad omal moel [„Eesti lood“ 2015-2016 mõjuvad sotsiaalse äratuskellana]. Sirp, 11. märts, lk 22-23.

Peeter Sauter: „Heas mängufilmis on enamasti koos nali, nukrus (traagika) ja absurd. Dokk on nii laia diapasooniga harva. Kui aga filmi teevad Andres Maimik ja Rain Tolk, siis peavad need komponendid olemas olema ja on ka. „Viirusekandur“ on siinsest valimist kõige intrigeerivam ja filmina tugevaim. Seda eelkõige persooni, Kalev Rajangu tõttu.

Heal juhul võiks lisanduda konkreetsusele üldistus, aga suurt üldistust iga hinna eest Tolk ja Maimik õnneks taga ei aja. Rajangu jääb filmis fenomeniks ja intellektuaalseks klouniks.

Et tragikoomilist filmi teha, on vaja tegelasi provotseerida (aga see tänapäeval hästi ei sobi), alternatiiv on leida tegelane, kes provotseerib ise nii ümbritsevaid inimesi kui ka vaatajat. Ja seda elukunstnik ja kodufilosoof Kalev Rajangu mõnuga teebki. Üldse mitte üle pingutades, vaid loomuomaselt.“ /---/

Sauter, P. (2016). Läinud aasta Eesti lood (1/3) [„Eesti lood 2015“ 1. osa: „Lõuendilinn“, „Sihtpunkt – olla õnnelik“, „Juhtmevaba elu“, „Viirusekandur“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 109-116.


 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm