Avaleht » Filmiliigid

Hundi süda sees (2015)

Dokumentaalfilm Kestus: 58:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

"Liina [filmi autor Liina Paakspuu - toim] meenutab, et nägi Metsatöllu esimest korda umbes 15 aastat tagasi Pääskülas aiapeol esinemas. "Juba siis tundus neis sees olevat mingi toores jõud," ütleb ta. "Ma nägin, et ka teistel põhjamaistel bändidel on samu elemente nagu Metsatöllul." Siis hakkaski mõte filmist idanema.

Selles on näha kaadreid lava eest ja tagant ning muusikavideote filmimiselt. "Peaaegu igal pool käisin nendega kaasas jah," tunnistab Liina. Ta kasutas päris palju nii-öelda väsitamise tehnikat: filmis bändi pidevalt ning kui mehed olid juba väsinud ja unustasid ta ära, siis filmis veel. "See materjal on seal enam-vähem sees." Paakspuu ütleb, et käis kindlasti bändimeestele vahel pinda ka, kuid ta austab neid väga. "Nad lasid mind enda maailma sisse ja olid ausad. Ma loodan, et ka film on aus."

Metsatöllu mehed ütlevad, et Liina alustas nende jälitamist kaameraga juba aastal 2009. Liina sõnul filmiti, nagu filmide puhul ikka, pisteliselt ja aeg-ajalt. "Leppisime algusest peale kokku, et see, et nemad teevad filmi, ei tee meie elu ja organiseerimist raskemaks," ütleb trummar Marko Atso. "See ongi hea. Meie sõitsime kuhugi lennukiga, nemad tulid teisega järele. Me ei teadnud, millal ja kuhu nad tulevad või millal ära lähevad." Laulja ja kitarrist Markus Teeäär ütleb, et bändile on oluline, et enne kontserti saaks end rahus ette valmistada. "Kaasas on valgustaja, helimees, meie valmistame ette, mikrofonid käivad üle pea ja trügitakse seljas," ütleb Teeäär, et vahepeal käis pidev sagimine närvidele, kuid suurt probleemi sellest siiski ei tulnud. Atso sõnul on veerand tundi enne ja pärast kontserti Metsatöllu aeg ja siis ei huvita neid miski muu. "Isegi kui meie buss põlema pandi, ei huvitanud see meid, tegime oma kontserti."

Olgugi et vahel oli tüütu, vaatasid töllud filmi põnevusega ja olid väga positiivselt meelestatud. "See pole film, millega promoda Metsatöllu," ütleb Atso. "Eesmärk on teadvustada inimestele, mis toimub meiesuguste inimeste peas ja maailmas." Kas film siis andis nende olemust edasi? "Ütleme nii, et hoidsime end tagasi ja tsensuuri oli. Me oleme tegelikult palju robustsemad," naerab Atso. Teeäär usub, et 20% nende olemusest on tabatud küll. Bändimehed on ühel nõul, et film on tehtud hea nurga alt. "Inimesed on harjunud, et hevimuusika puhul käib terve film õudne rock’n’roll. Tihti tehakse dokumentaalfilmid ka rahaasjadest, aga selles oli inimlik moment palju rohkem olemas"." /---/

Toomemets, K. (2015). Uue dokfilmi režissöör käis Metsatöllul pea kuus aastat kannul. Õhtuleht, 29. okt, lk 10.

Filmist kriitiku pilguga

Tõnis Kahu: „Film „Hundi süda sees“ koondab ennast hundi arhetüüpse kujundi ümber ning tutvustab sellelt pinnalt tõukudes kaht folk metal-ansamblit – meie Metsatölli ja Finntrolli Soomest. See ei ole väga hea film. Ta on sisimas lihtsalt üks fänni saadetud kiindumuskiri, püüdlik ja natuke sentimentaalne. Sinna juurde lisandub ambitsioone: soovi uskuda ja loota, et seal, kus metal kohtub folklooriga, avaneb meile olgu või silmanurgast ja vihjamisi mingi muistne teadmine meie loomuse kohta. Või õigemini näib film lootvat, et see asi ütleb ennast kuidagi ise. Näib lootvat sellele, et kaameral on mingi iseäralik võlujõud ning isegi argised ja banaalsed üksikasjad hakkavad midagi kaaluma ja moodustavad tähenduslikult kõnekaid seoseid. Ja siia-sinna filmi kujundikeelde lisatud leebe paganlik müstika justkui kontrolliks, kas me liigume ikka õiges suunas. Mis filmil puudub, on oskus olla poleemiline, küsida ja kahelda.“ /---/

Loe edasi:
Ei näita hambaid — Sirp
Kahu, T. (2015). Ei näita hambaid. Sirp, 30. okt, lk 17.

Alvar Loog: „Kui sissetöötatud ja levinud formaadi järgi portreteerivad metal-dokid enamasti mõnd konkreetset stiili, skeenet või festivali või räägivad ühest kindlast ansamblist, kontserttuurist või albumist, siis «Hundi süda sees» asetub oma käekirjalt pigem ideeliste filmide ritta, mida on mitmel pool maailmas viimase paarikümne aasta jooksul väsimatult vändatud eelkõige black metal’i kui nähtuse sisuliseks avamiseks.

Paakspuu film ei püüa vaatajale näidata mitte niivõrd inimesi, vaid pigem ideid Metsatölli ja Finntrolli muusika ning imago taga, avada Eesti ja Soome folk metal’i esibändide läbitunnetatud ja programmilist osadust mütoloogilise maailmapildi, kaugete esivanemate kultuuripärandi, rahvusluse ning loodusega.

Filmi üks tugevusi on kindlasti see, et režissöör on Eesti ja Soome metal-skeenel siseringi inimene. See on võimaldanud tal hüljata end väljastpoolt tulijale paratamatult peale suruva ajaloolise, ajakirjandusliku ja/või antropoloogilise käsitluslaadi pisut ideelisema ja psühholoogilisema lähenemisviisi kasuks, otsida ennast õigustava meelelahutuse, odava eksootika või kiretu dokumentaalse tõe asemel midagi sisulisemat, vaadelda oma objekte mitte läbi teleskoobi, vaid mikroskoobi.

Paraku võib Paakspuu filmi ideeliseks pidada rohkem taotluse kui tervikliku teostuse poolest. Režissöör pole suutnud vastu panna kiusatusele «elavdada» Metsatölli ja Finntrolli bändiliikmete arutlusi oma loomingu kontseptuaalsetest impulssidest kollaste kaadritega (nt vuajeristlikud vaated backstage’i ning kokku ligemale kuuendiku filmi kogumahust enda alla võtvad episoodid Metsatöllu videote tegemisest), igas mõeldavas mõttes ebaproportsionaalselt esitatud biograafiliste pistetega (käigud Metsatölli Markuse lapsepõlvekoju), ebaisikupäraste teemakäsitlustega (triviaalsed jutud tuuritamistest) ning mõne mulle täiesti arusaamatu episoodiga (nt Finntrolli solisti fotosessioon 700 Tons of Metali pardal), mis hajutavad filmi üldist fookust kuni selle kohatise täieliku ähmastumiseni.

Filmil pole ei kandvat narratiivi ega ka sisulist telge. Struktuur on mosaiikne, kompositsioon pealtnäha juhuslik, kõik esitatud episoodid võiksid sama hästi paikneda ka täpselt vastupidises järjekorras. Proportsioon kahe bändi (kellest Finntroll on pälvinud neli korda vähem eetriaega) ning biograafilise, ideelise ja meelelahutusliku lähenemisviisi vahel on lootusetult paigast ära. Seega on raske pakkuda, keda tegijad selle filmi sihtgrupina üldse silmas peavad.

Enamik traadibändidest rääkivaid dokumentaale üritab oma objekti ühel või teisel moel demütologiseerida, pakkudes samas pooleldi varjatud kujul asemele uut ja argisemat, ent peaaegu niisama müütilist kuvandit (enamasti püüdes näidata, kui vahvad dringi-, pulli- ja kepimehed bändiliikmed oma karmi imago varjus tegelikult on). Seetõttu pole ime, et need linateosed mõjuvad tahtmatult, ent üsnagi eranditult otsekui halvad paroodiad omaaegsest paroodiafilmist «This Is Spinal Tap». «Hundi süda sees» meeldis mulle eelkõige seetõttu, et siin oli rock’n’roll esindatud peamiselt üksnes muusika kujul, nagu see ansambli enese olemusele truuks jääva portree puhul peakski olema.

Kui hea muusikateemaline dokumentaal võiks ideaalis vaatajale koos filmiga maha müüa ka bändi ja/või stiili või suuta selle staažika kuulaja jaoks uudse nurga alt reaktualiseerida, tekitades värsket vajadust muusika järele, siis «Hundi süda sees» sellega hakkama ei saanud. Paakspuu teos täitis ja köitis teadvust kui korralik keskpärane meelelahutus, kuid ei suutnud öelda oma objekti kohta midagi uut. Tuleviku või mitte-metallisti perspektiivist paistab see loodetavasti teisiti.

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Kinos näeme, raisk? - Kultuur

Loog, A. (2015). Kinos näeme, raisk?. Postimees: AK, 31. okt, lk 10.

Artur Talvik: Ülistus ürgsusele ja seetõttu minule väga südamelähedane teema ja ka väga sümpaatne peategelane Metsatöll. Arusaamatuks jäi Finntrolli roll filmis. Rohkem oleks tahtnud kuulda ja näha, miks meil ja Metsatöllul on hundi süda sees. Finntrolli tüüpide jutt on huvitav, aga jääb mulje, et neid on kasutatud Metsatöllu filosoofia sõnastamiseks. Samas on stseenid Lauriga väga sügavad ja mõjuvad. Hing ihkas filmi vaadates rohkem rokki ja ürgsust.“

Olle Mirme: „Kõrvu T-särgi ja plakatiga kontserdi fänniletis müümiseks on siin filmi küll ja veel. Mistahes muud auditooriumit aga ei üritatagi kõnetada. Kahju, sest Metstöllu etno-metal on raudselt tuumakam, kui selle «fännilt fännidele» meisterdatud linaloo põhjal võiks arvata.“

Sven Grünberg: „Tore, et meil on nüüd film väge täis, made in Estonia Metsatöllist ja ka sugulasrahva Finntrollist – tegijatele tagab see edu nii või naa, öelgu kriitikud mis tahes. Saan aru vajadusest seda laiemalt müüa ja seepärast ka soomlased kaasata, kuid filmi lõpus oodatud ja vormiliselt vajalik ühiskontsert või muulaadne kooskõla jäi olemata. Seega siis müügivajadus – kaks ühes?! Muuhulgas kiskusid filmi harali ka mõistetamatult palju ruumi saanud Finntrolli sõnade autori (?) heietused. Soovitaksin soojalt teha sellest materjalist kaks lühemat filmi, üks Metsatöllist, teine Finntrollist.“

Mida arvab Postimehe žürii filmist "Hundi süda sees"? (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 31. okt, lk 10.

Mart Niineste: „Karjääri praeguses järgus vääriks Metsatöll dokfilmi, mis analüüsiks põhjalikult bändi senist kulgu ja edu, teeks tiiru ümber olulisemate verstapostide ja püüaks vastata küsimusele, kuidas see on võimalik olnud. Metsatöll alustas eestikeelse folk-metal-bändina möödunud sajandi lõpusirgel, kui kohalik raskerokiskeene mõõnas, ja viljeles oma vähestes kunstilistes avaldumisvormides peaasjalikult black-metal’it. Neil polnud midagi ühist ka millenniumi nu-metal’i laine koolibändidega. Ometi ületasid just nemad kõik skeenepiirid ja muud takistused. Seda lugu film paraku ei räägi. Pigem keskendutakse filmimise ajal toimunud sündmustele nagu Euroopa peamiselt raskerokifestivalil Wacken esinemisele ja „Küü” video filmimisele.

Õnneks on režissöör Paakspuu niipalju bändi siseringi inimene, et pääses peamistele portreteeritutele, lauljale-kitarristile Markus Teeäärele ja rahvapillimängijale Lauri Õunapuule peaaegu naha vahele. Filmi vahest ehedaimad kaadrid kujutavadki Teeäärt vanematekodus ning Metsatöllu esimeses prooviruumis vanavara näitamas ja siiralt imestamas, et kurat, küll olid ajad! Õunapuu seletab jälle lahti folk- ja etnopoole Metsatöllu muusikas ja lüürikas. Kuid trummari-asjaajaja Marko Atso ja bassist Raivo Piirsalu portreed jäävad välja joonistamata. Rääkimata bändi muust meeskonnast.

Selle asemel laseb film heita pilgu Metsatöllu sõprusbändi ja tuurikaaslase Finntrolli tegevusse ja olemisse. Kuna Finntroll on vanem ja menukam, turneedel peaesineja rollis, näeb siit Metsatöllu võimalikku lage. Kohati võtab see liin pisut rohkem aega ja ruumi, kui optimaalne oleks, kokkupookimise all kannatavad mõlema bändi lood. Samuti mõjub üsna küsitavalt režissööri otsus näidata pikalt „Küü” muusikavideo tegemist ja eelistada praegusajast võetud juhuslikke kontserte märgiliste esinemiste tagasivaadetele.

Kahtlustan, et selle filmi puhul on määravaks saanud tegijate suhe bändiga, pigem siseringi kuulumine. See muudab mõned asjad pikemas ajalises plaanis nii enesestmõistetavaks, et neist polegi nagu mõtet rääkida. Siit tuleb ka hetkedele keskendumine ja sellest tulenev fragmentaarsus. See aga võib laiema vaatajate ringi jaoks hakata filmile vastu töötama.

Niineste, M. (2015). „Hundi süda sees“ pakub pusletükke Metsatöllust. Eesti Päevaleht, 2. nov, lk 14.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm