Avaleht » Filmiliigid

Südamering (2019)

Dokumentaalfilm Kestus: 94:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Margit Lillakuga

Margit, kuidas sa üldse tulid mõttele Väikesest Jalajäljest filmi tegema hakata?

See lugu on päris jabur. Mul oli pärast teist last sünnitusjärgne depressioon. Mul oli platsenta sügavkülmas ja ma mõtlesin, et laseks sellest platsentakapsleid teha, nende söömine pidi aitama. Sain kokku oma tuttava Kadriga, kes mulle neid tegi. Läksin ­platsentateradele Nõmme turu parklasse järele (itsitab). ­Uurisin Kadrilt muu hulgas, kuidas elu läheb, ja ta rääkis, et hakkab ökokogukonda kolima. Mul läks selle peale tuluke põlema ja sõitsin Sännasse ökokogukondade kokkutulekule. Ma polnud sellise asjaga varem üldse kokku puutunud. Hakkasin kiiresti tegutsema, tulevasi tegelasi ükshaaval veenma. Nad olid algul üsna umbusklikud. Uurisid ühte- ja teistpidi, et mis sa tahad teha ja kas sind ikka ökokogukondlik liikumine huvitab. Vastasin ausalt, et tegelikult mitte niivõrd – mind huvitab ennekõike inimene.
Aga kuna ma alguses veetsin kogukonna elanikega koos palju aega ja tegin kaasa paljud nende esoteerilised praktikad, siis ajapikku umbusk kadus. See oli minu jaoks ikka kõva mugavustsoonist välja tulemine. Füüsiliselt tegin ka transformatsiooni läbi, tuiasin ringi kalossides ja puhvaikas – ja seda üldsegi mitte teadlikult. Hüppasin pea ees sinna sisse ja sulandusin.
Ahjaa, neid kapsleid ma ei jõudnudki tarvitada, depressioon läks enne mööda. /---/

Intervjuu täistekst:
Filmitegija viis aastat ökokogukonnas: julgeti proovida elada ...
Ulfsak, M. (2020). Režissöör Margit Lillaku viis aastat ökokogukonnas [filmi „Südamering“ saamisloost]. Eesti Ekspress: Areen, 29. jaan, lk 41–43.

Loe ka intervjuud Postimehes:
Inimene on siiski üsna primitiivne liik - Kultuur - Tänane leht
Alla, H. (2020). Inimene on siiski üsna primitiivne liik . Postimees, 31. jaan, lk 20-21.

Arvamusi filmist

Tauno Vahter: „Nähes mullu sügisel esimesi kaadreid Margit Lillaku filmist „Südamering“, hakkas filmiajakirjaniku süda lööma sellises rütmi, nagu teevad aastase varsa kabjakesed haljendaval aasal: Eesti filmi edulugu jätkub ja selle kuldaeg kestab! Valminud filmi nähes selgus, et rõõmus eelaimus oli täiesti asjakohane.“

Loe lähemalt:
https://leht.postimees.ee/6885649/inimene-on-siiski-usna-primitiivne-liik
Vahter, T. (2020). Ökorannamaja idealismi hukutamas. Postimees, 31. jaan, lk 21.

Veiko Märka: „Eesti varasemast dokumentalistikast tuletab „Südamering” meelde Jaan Tootseni „Uut maailma” (2011). Selleski käsitleti mõttekaaslaste ühenduse ajalugu õidepuhkemisest hääbumiseni viie aasta jooksul. Ka Uue Maailma selts oli rohelise mõttelaadiga – näiteks propageeriti jalgrattasõitu. Ent sinna kuulusid siiski realistid ja pragmaatikud, mitte sellised idealistid ja loitsijad nagu ökokogukonda.

Teisisõnu: vaatajate respekt esimeste vastu oli tunduvalt suurem. „Südameringi” vaatad ikka nagu isehakanud klounide etteastet. Naerda saab palju. Kuid see pole pilkav, parastav ega kitsarinnaline naer, vaid helge, inimlik ja aval – nagu kõrgele kunstile kohane.

Lisades naljale filmi keskse konflikti – Riinu ja Liina pika, halastamatu ja avaliku võitluse Mareki südame pärast – saame „Südameringile” ka tugeva seebiooperliku kallaku. („Te olete kõik inimesed lihtsalt nii ära väsitanud.”) Eks seegi lisa meelelahutuslikkust ja isegi seikluslikkust. Mõlemat leidub Eesti tõsielufilmides vähe ja mängufilmides enam üldse mitte. /---/

Dokfilmi on vähemalt ühest aspektist tunduvalt mõnusam teha kui mängufilmi: osalistel on vabam voli teha, mida ise tahavad, ja režissööril samuti. „Südameringis” annab see vabadus ja sundimatus väga hea tulemuse. Aga eeskätt vajab iga žanr eredaid tegelaskujusid. Need on „Südameringis” olemas: tahtejõuline ja printsipiaalne Liina, meeleheitel, kuid sama visa Riinu, süüdimatu Marek, emotsionaalne nuhtlus Selve, tervet ja analüütilist mõtlemist esindav Roosi ning teised napimalt, kuid siiski meeldejäävalt kujutatud kogukondlased.

Ülesehituselt on „Südamering” klassikaline: kõigepealt lõppvaatus, siis tagasiminek algusesse (kogukonna rajamine 2014. aasta kevadel) ja järk-järguline liikumine uuesti lõpupoole. /---/ Finaal on siiski omaette pärl, mis ületab kaugelt ühe pisikese, ehkki värvika kogukonna piirid.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/tsirkus-mis-ei-jaa-eksistentsiaalsetele-probleemidele-ette-sudamering-pakub-inimlikku-naeru?id=88826681
Märka, V. (2020). Tsirkus, mis ei jää eksistentsiaalsetele probleemidele ette. Eesti Päevaleht, 4. veebr, lk 14.

Joonas Kiik: „Uusvaimsus on tänuväärt filmiteema - ikka on huvitav, kui keegi mõtleb ja teeb teisiti kui üldiselt tavaks. Margit Lillak tegeles uusvaimsete asjadega juba oma eelmises filmis, kodusünnituse-dokis „40+2 nädalat“. Tema uus film räägib kommuunielust - taas hea teema, kohe meenuvad toredad näited nii mujalt kui meilt: Vinterbergi mängukas „Kollektivet“, Netflixi doksari „Wild Wild Country“ ja kohaliku dokitipuna Jaan Tootseni „Uus Maailm“.

Erinevalt viimasest näitab Lillak eelkõige lugu kommuuni aastatepikkuseks veninud lagunemisest, põhjuseks isiklikud suhted ja armukolmnurk. See konflikt võtab kogu filmi enda haardesse, domineerides nii võimsalt, et muud mahub siia õige vähe. Me ei saa suurt midagi teada sellest, miks kommuun kokku tuli, ega sellest, mis põhimõtteil, mis reeglite järgi ta toimima ja püsima oli mõeldud. Me ei saa õieti teada sedagi, mis täpselt on pealkirjas mainitud südamering või kuidas see töötab. See kõik jääb mõnevõrra õhku rippuma, vihjeliseks ja varju.

Tänu fragmentaarsusele ja kärbes-seinal-vaatepunktile jääb kommuuni tegevusest ja rituaalidest jaburam ning tegelastest veidram ja arusaamatum mulje kui oleks ehk võinud jääda siis, kui film püüdnuks asja rohkem seletada ning tegelasi ja nende mõttemaailma rohkem tutvustada. Draama on tugev ja veenev, tausta ja selgitavat inffi aga napib. Eelkõige on see film raevukast armukolmnurgast, millele uusvaimne kommuun on eksootiliseks lavaks ja kulissideks.“
Pisut filmijuttu, 2. veebr 2020, http://filmijutt.blogspot.com/

Valle-Sten Maiste: „Lillak on takerdunud aga süvenematu, suvaliselt plahmiva konservatiivsuse renni. On neidki vaatajaid, kelle arvates „Südamering“ paljastab hästi lumehelbekeste varjatud nirust äras­pidisust ja „progressiivsete“ ideede küündimatust. Lillaku filmi paljud stseenid ja motiivid sobivad konservatiivide agendaga, lausa reklaam­klipiks. Režissöör pole siiski usutavasti mingi parempoolne kultuurisõdalane. Autori käekirjas torkab silma pigem üli­modernsuse ajastu identiteeditu suvalisus ja piire ületav sensatsioonijanu. Millessegi pole eriti süvenetud, midagi sisulist küsitud. Ometi lastakse paljudele asjadele muu seas hulk vett peale.

Üle õla sülitatakse asjadele, mida pole proovitudki avada ega mõista. Seebi- ja sopatööstus õitseb dokumentalistikatagi. Miks on vaja selle renni serval välgutada teemadega, millega pole mingil määral suudetud ega soovitud tegeleda, nagu antropotseenis tundlikud ökoloogilised küsimused, veidi teist laadi meelsuse ja elustiili otsingud kesk vohava kapitalistlikku realismi toorust jne? Filmis lärtsuva eraelulise mustuse pritsmeid jagub paraku nendegi möödaminnes asjasse segatud ürituste revääridele. Litutamisdraamad ja hooramised on nii elulaadiülesed ürgsed nähtused, et neid pole mõtet küll millelegi kolmandale iseloomulikuna otsaette suruda, ometi Lillak millegi­pärast just nii teeb. /---/

Ühe pere purunemise madalpunktidest monteeritud loo foonil on „Südameringis“ totude kari, kelle abitus, küündimatus ja lollus on justkui lastelegi nii selge, et seda suures osas koolieelikute suu läbi presenteeritaksegi. Režissöör on lahutanud lapsi ära kasutades lustakalt meelt: ta on andekas konstrueerija, puhutiste peo- ja värvilaikudega sügis- ja sopapiltide maalija. /---/

Filmis kujutatud pole aga lollid: tühmistanud on nad kontekstist välja rebitus ja montaaž. Meelelahutus­töökojad – pildiajakirjad ja saatesarjad – eksponeerivad praegu mõõdutundetult „Südameringi“ tegelasi ja isegi sopa- ja glamuuriajakirjanike vahendusel on viimastel õnnestunud poetada kamaluga enam sisu ja tarkust, kui Lillak on raatsinud filmis lasta oma tegelastel ilmutada. Normaalsed, meeldivad, haritud inimesed. /---/

Kogukond ilmutab tänapäeva pahede suhtes kriitilist meelt, aitab inimesi mures ega suru end kuidagiviisi vägisi peale. Milleks seda siis süvenemata mustata? Materjali on ju tegelikult kogutud kaua ja hoolega ning loo jutustamise jõust aimub, et tegijad on talendikad. Inimeses, kogu- või ühiskonnas millegi tähelepanuväärse tabamiseks tulnuks süveneda ja ainesele teisiti läheneda. „Südameringi“ lugu on esitatud sopa­ajakirjandusliku vaatemänguna, millel pole dokumentalistika nime väärivat sisu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/seebi-ja-sopatoostus-oitseb-dokumentalistikatagi/
Maiste, V.-S. (2020). Seebi- ja sopatööstus õitseb dokumentalistikatagi. Sirp, 21. veebr, lk 26-27.

Karlo Funk: „Kui ekraanil tegelaste tunded liiga palavaks lähevad, jääb see kaugele seebi­ooperitest ja tõsielusarja-intriigidest. Sellele viitamine näitab pigem funktsionaalse vaatamisoskuse puudumist. „Südameringi“ kõige jõulisemate stseenide keskmes on tõepoolest otsene konflikt, aga ka selle mõju kõigile tegelastele, mis on alati jutustamise korral põhjendatud. Film on mõnevõrra hüplik ja väljajätteline, ent see ei sega jälgimast, mis on režissöörile oluline. Teravustest tähelepanuväärsem on püüd tuua ekraanile ilustamata kõigi filmi osaliste lüüasaamine selle pika eksperimendi käigus, kus luuakse midagi uut. Isegi vaataja, kes kaotuse üle ideoloogilist rõõmu tunneb, võiks tunnistada neid arvukaid filmi õnnestumisi, mistõttu ta rõõmu saab tunda. Katse inimsuhted uutel alustel ümber korraldada on igasuguse laiema ühiskondliku muutuse juurde kuulunud, kuid harva saab seda lähedalt jälgida ja kaasa mõtelda. Nagu kunagi Veiko Õunpuu „Free Range’i“ (2013) puhul, võib ka „Südameringi“ juures täheldada vaataja ebamugavuse (see tekib tavatult ja kummaliselt käituvate tegelaste tõttu) teisenemist vastuseisuks kogu filmile." /---/

Funk, K. (2020). Ühtekuulumise hind [kogukonnast ja kuuluvusest ning filmist "Südamering"]. Sirp, 29. mai, lk 40.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm