Avaleht » Filmiliigid

Keti lõpp (2017)

Mängufilmid Kestus: 81:00

Huviinfo

Filmist meedias

Keiu Virro: „Tulemus on film, mis dialoogide kõrval ehitab end rütmi ja heliga üles kui muusikateos. „Olen nõus Stanley Kubrickuga, kes kunagi ütles, et tema jaoks on – või võiks olla – film eelkõige muusika, mitte fiktsioon. See peaks olema progressioon meeleoludest ja tunnetest ning teema koos tähendusega tuleb hiljem,” ütleb Pääsuke. Ta kuulas filmi materjali analüüsimise ja ettevalmistamise kõrvale väga palju muusikat. /---/

Üheks filmi oluliseks tegelaseks võib nimetada ka ruumi, mille osaks heli on. „Jungil oli maja kujund, mis kirjeldas inimhinge olemust, Bachelardil samamoodi. Selles filmis on aga tegemist kollektiivse maja, restoraniga, mis on justkui ühiskonna minimudel,” sõnab Pääsuke. Sobiliku ruumi otsimine ja kujundamine oli seega väga oluline. „Tahtsime saada hästi palju klaasist pinda. Peterburi maanteel kaheksakorruselises majas oli üks klaasist seintega kauplus, mis oli tühi. Saime selle lühemaks ajaks üürile võtta. Katuse lõikasime maha ja lisasime Frost FX-i poistega uue 3D-katuse,” selgitab Pääsuke.

Unikaalse ruumi aitas suhteliselt piiratud tingimustes tühjade klaaseinte vahele luua kunstnik Eugen Tamberg. Ruumi disainis oli oluline osa ka valguskontseptsioonil, mille paikapanek ühes operaator Meelis Veeremetsa ja valgusmeister Taivo Tensoga võttis pea sama kaua kui näitlejate otsimine. „Ruum ühes valgusega pidi toetama seda, mida inimesed tunnevad. See muutub filmi lõpus suurel määral soojemaks. Vastavalt muutuvad peategelased inimestena. Mind on juba kord õpetatud, et väga oluline on ka see, mis sünnib foonil, esiplaani ümber,” selgitab Pääsuke.

Näidendi põhjal kirjutatud film mõjub kohati üsna tinglikult. Pääsuke aga usub, et realismiga ei saagi üle pingutada. Illusioon on oluline. „Mida realistlikum materjal, seda selektiivsem inimese vastuvõtt. Filmis tuleb luua mingi seisund ja atmosfäär ning viia inimene sellega teisele tasandile. Nii on vaataja vastuvõtt värske,” selgitab ta.“ /---/

Artikli terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/uues-eesti-mangufilmis-saab-kiirtoidurestoranist-uhiskonna-minimudel?id=79782212
Virro, K. (2017). Uues Eesti mängufilmis saab kiirtoidurestoranist ühiskonna minimudel. Eesti Päevaleht, 17. okt, lk 10-11.


Emilie Toomela: „Lavastaja Priit Pääsuke, kellele see on esimene täispikk mängufilm, on väga hästi tabanud igapäevaelu poeesia nüansse. Kui enamasti on tähtpäevad ja erakordsed sündmused need, mida oskame tagantjärele suurima detailsusega meenutada, siis nüüd on režissöör võtnud luubi alla just kõige argisemad momendid ja nende ilu.

Argipäevadel ei ole harv, et teeme päevast päeva korduvaid tegevusi alati ühtemoodi ja justkui automaatpiloodil, ometi moodustab jaanipäeva, jõulude ja sünnipäeva vahele jääv aeg enamiku meie elust.

Maalikunstnik, kes on osanud igapäevaelu poeesiat ilmselt kõige tabavamalt lõuendile püüda, on ameerika realismi suurkuju Edward Hopper. Üks Hopperi tuntumaid töid „Night Hawks“ kujutab samuti kiirtoidukohta. Vaatame kunstniku pilgu kaudu õhtupimeduses aknast sisse, odavas restoranis külma elektrivalguse käes joonistuvad välja kirsipuu imitatsiooniga baarilett, toolide metallkonstruktsioonid ja luitunud ookrivärvi seinad. Paistavad üksikud mõttesse süüvinud külastajad, kes hajameelselt pärast pikka tööpäeva oma võileiba mäluvad ja meile aknast vastu vaatavad.

Kui Hopperi maali puhul on teada, et tegemist on diner’iga kunstniku kodukandis Greenwich Village’is Manhattanil, siis „Keti lõpp“ tundub veel anonüümsemana, sest toidukoht ehitati spetsiaalselt filmi jaoks Peterburi Ärikvartali esimesele korrusele.

Ameerikaliku sisekujunduse ja menüüga hamburgerikoht kannab võimalikult anonüümset nime «Kett» ning ka tegelased on kooritud igaühe kujutlusvõimele võimalikult palju ruumi jätvalt paljaks. Filmi keskmes oleva noore frustreerunud ja luhtunud unistustega neiu nimi on lihtsalt Ettekandja ja talle tuleb appi Noormees, igavene üliõpilane, kellel on kolm kõrgharidust, aga vahepeal on meelest läinud, mida eluga üldises plaanis ette võiks võtta.
/---/

Kes on näinud Priit Võigemasti Tallinna Linnateatris 2012. aastal esietendunud lavastust, mis põhines samal näidendil „Keti lõpp“, mäletab ilmselt veel steriilsemat ja absurdsemat keskkonda, kui filmis näha saab.
/---/

„Keti lõppu“ iseloomustab paljuski seisundinarratiiv, kus on keskne tunnetuslik pool ja puudub päralejõudmise moment. Seisundimuutust vaid imiteeritakse ja tegelikult ei juhtu selle kafkaliku loo jooksul õieti midagi.

Kuna see oli ka filmi tutvustuses mainitud, võib ilma liiga palju ette ära rääkimata märkida, et selle mõtte võtab hästi kokku Arvo Pärdi moodi tüpaaž Helilooja (Tiit Lilleorg), kes ütleb Ettekandja ja Noormehega maha istudes, et tõeline progress ei ole mitte edasi liikumine, vaid sügavamale minek. Ja siis oledki kohal.
/---/

Arvustuse terviktekst:
https://kultuur.postimees.ee/4276839/ameerika-retsept-eesti-liha
Toomela, E. (2017). Ameerika retsept, Eesti liha. Postimees, 16. okt, lk 20.

Helen Schasmin: „Tunne on, et kõvasti snitti on võetud Jim Jarmuschi Ameerika kultusfilmist „Kohv ja sigaretid” („Coffee and Cigarettes”, 2003). Kellele meeldib vaadata rahulikult kulgevat kohvikuelu, leiab naudingut ka „Keti lõppu” jälgides. /---/ Filmil kui tervikul on palju potentsiaali, kuid see jäetakse kuskile ridade vahele tõlgendamiseks. Kohati tundub ka, et näitlejad mängivad filmi režissööri võimetest üle. Mõnes mõttes teeb see filmi isegi nauditavamaks ja omanäolisemaks.

Karakteriloome on pandud raamidesse: tegelasi representeeritakse intervallide ja peatükkide kaupa, mis ehk päästab filmi selle osa, kus peaksid moodustuma keerukad omavahel põimuvad tegelased ja läbi nende kujunema ka põletav draama. Kuna seda ei ole, on tulemuseks jällegi draamavaba film. Tegemist on justkui väikeste lühifilmilõikudega, millel lõppkokkuvõttes pole puänti.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/piinlikult-korraparane-ja-tuim-keti-lopp?id=79908712
Schasmin, H. (2017). Piinlikult korrapärane ja tuim "Keti lõpp". Eesti Päevaleht, 23. okt, lk 13.

Kaspar Viilup: „Mõte rahvalikust autorifilmist on Eesti kontekstis paradoksaalne. Need kaks väärtust – rahvalikkuse seisukohalt oluline lihtsus, loogilisus ja meelelahutuslikkus vs. autorifilmi visuaalne ja temaatiline iseseisvus ning enesekindlus – esindavad eri poolusi ja tekitavad teise poole sihtgrupis pigem põlgust. Meie filmikultuuris puudub tänaseni nende kahe korralik süntees – „1944“ kogus paar aastat tagasi üle 100 000 kinokülastuse, „Roukli“ seevastu vaid 5000. Ei saa eeldada, et need arvud peaksid olema võrdsed, üksteisele lähemal aga küll.

Sellest lähtudes on „Keti lõpp“ julge eksperiment. Paavo Piigi mõned aastad varem ka Tallinna Linnateatri lavale jõudnud materjal on kaugel rahvalikust, mõjudes esmapilgul pigem sürreaalse ja narratiivselt hõredana – täpselt sellisena, et anda alust abstraheeritud autorifilmiks.

Näib, et režissöör Priit Pääsuke on seda vastuolu mõistnud.“ /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/rahvalik-autorifilm/
Viilup, K. (2017). Rahvalik autorifilm. Sirp, 27. okt, lk 22.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm