Mängur (2015)

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Katsumusrohketest inimeludest väldatud doki kõrval tekitab juutuuberile pühendatud „Mängur“ vastukäivaid mõtteid. Ühelt poolt oleks justkui tegu lihasuretajaga, teisalt üliaktiivse subjektiga. Ta on rahul, liigub oma unistuste kannul. Nagu ka fännid. Huvitav, kas ka nende kodus on suvisel ajal kapil D-vitamiin? Tegu pole hukkamõistu või persoonikriitikaga. Igaühel on õigus valida oma elutee. Kõrvutades omavahel „Eesti lugude“ sarjaski nähtud erivajadustega noori ja täies elujõus meest, kes veedab päevad-ööd arvutimängude maailmas, jääb haigutama kahe maailma vaheline lõhe. See, kelle võimalused on minimeeritud, pingutab. See, kellel on näiliselt kõik antud, elab elu virtuaalmaailmas. Kahtlemata on autorid Maria Kivirand ja Robi Uppin valinud HD Taneli kujutamiseks täiusliku vaatenurga. Kaadrid Lasnamäe paneelmajade rägastikust, aeglane ja kergelt süngetesse nootidesse laskuv muusika ning Taneli repliigid oma sissetuleku ja emalt saadava rahalise abi kohta loovad väga selge mänguri kuvandi. Läheneda võib ka teisiti – mängurile on kinolinale jõudmine suur läbimurre. „Mänguri“ muusikalised ja lavastuslikud lahendused annavad siiski aimu, et see pole mitte ülistuslugu arvuti­mängutööstusele, vaid dialoogivõimega linateos, mis kujutab virtuaalse reaalsuse pahupoolt.“
Aasa, A. (2016). Maailmaparandajad omal moel [„Eesti lood“ 2015-2016 mõjuvad sotsiaalse äratuskellana]. Sirp, 11. märts, lk 22-23.