Elu Herman H. Rott'iga (2015)

Fakte filmist

Esialgne pealkiri: Muusikalised vahepalad Manivaldi ja Absindijänestega
Juhtlause - Kummaline külaline on siin, et jääda.
Arendusperiood: juuli 2013 – mai 2014
Tootmisperiood: juuni - november 2014
Esituskoopia valmimine: detsember 2014
Paneeritav esilinastus: jaanuar 2015
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Režissöör oma filmist

Chintis Lundgren: „Elu Herman H. Rott’iga on inspireeritud paljudest ebatõenäolistest paaridest, keda ma oma elu jooksul olen kohanud. Muretu punkar koos elamas puhtusemaniakiga. Peategelased - Herman ja Kass - eksisteerisid juba enne filmi, osana veebikoomiksist "Manivald ja Absindijänesed". Panin tähele, et paljud samastuvad nende kahega ja kuulsin tihti kommentaare stiilis “Herman on täpselt nagu mu elukaaslane” või “Mu tüdruksõber on veel hullem kui Kass”. See andis mulle mõtte Hermanile ja Kassile rohkem mänguruumi anda ja nendest animafilm teha.“
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Tobeda huumoriga teose tegelasteks on elukaaslased: suur must rott ja väike valge kass. „Naljaga pooleks meeldib mulle filmi seletada nii: naistele alateadlikult meeldivad karismaatilised sitapead, aga nad ei saa sellest ise aru,” seletab Lundgren. „Nad ise arvavad, et neile meeldivad väga korralikud ja puhtad mehed, seega üritavad nad igaüht korralikuks kampsunit kandvaks tüübiks muuta. Kui see õnnestub, siis nad avastavad, et see väga korralik kampsuniga mees pole enam üldse huvitav.”

Horvaatiasse kolis Lundgren kaks aastat tagasi, kuna seal elab tema elukaaslane, animalavastaja Draško Ivezić. Too on ka filmi Horvaatia-poolne produtsent. „Minu jaoks on see esimene riigi rahastusega film, varem ma isegi ei proovinud filmiinstituudilt raha küsida,” kommenteerib Lundgren. „Aga kuna Draško on asjalikum kui mina, siis ta ei lasknud mul rohkem ilma rahata filme teha.”

Lundgren hakkas animatsiooniga katsetama 2007. aastal, kui senine põhitegevus ehk maalimine teda enam ei motiveerinud. Nüüdseks on tal valminud paarkümmend lühifilmi, reklaame ja muusikavideoid, aga „Herman R. Rotti” nimetab ta oma esimeseks tõeliselt viimistletud filmiks. Esimest korda oli ta ka nõus arvestama teiste kunstnike – Draško Ivezići ja Priit Pärna – nõuandeid. „Olen puhtalt iseõppinu. Eksperimentide käigus avastasin, et mulle meeldib animatsioone teha ja publikule meeldivad ka mu filmid rohkem kui mu maalid. Alguses ikka mõtlesin, et see on mööduv faas. Määravaks sai, kui mind festivalidele hakati kutsuma. Animamaailm on minu jaoks palju toredam ja vahetum. Näitustel tundus mulle alati, et ma ei saa olla mina ise. Kui sul ei ole eriti sügavamõttelist kontseptsiooni, siis sind vaadatakse veidi nagu lolli, kes teeb mõttetut kunsti. Animatsioon see-eest ei ole mingi kõrge kunst, vaid põhiliselt ikka meelelahutus.” /---/

Kui 11-minutilist filmi vaatate, arvestage, et Lundgren joonistab kõik oma kaadrid käsitsi. Mis teda filme tegema motiveerib? „Ma tahan panna inimesi enda üle naerma. Seetõttu kasutan ma ka karakteritena loomi, loomtegelastega on inimestel lihtne end samastada ja nii on lihtsam enda üle naerda. Selle filmi kohta keegi kommenteeris, et naljakas film, aga kui loomade asemel oleks inimesed olnud, siis ta vist küll naernud ei oleks“.” /---/

Kressa, K. (2015). Iseõppinud animakunstniku moodsad loomamuinasjutud [PÖFFi alafestivalil Animated Dreams linastub Chintis Lundgreni "Herman R. Rott"]. Eesti Päevaleht, 13. nov, lk 20.