Avaleht » Filmiliigid

Afganistani armid (2005)

Dokumentaalfilm Kestus: 53:08

Mälestused

Režissöör-operaator Ivar Heinmaa

Intervjuu saatest „Päevakord“

Miks selline teema?
Idee tekkis mul esimesel käigul Afganistani 1994. aastal. Pärast seda ma olengi mõelnud kogu aeg, et tuleks teha eesti kuttidest film, et mida nad tundsid, kui nad seal mägedes sõdisid, tulistasid kohalikke elanikke. Mis neil peas oli, mis tundega nad sinna läksid. Ma olen seda endas mõelnud nüüd juba 11 aastat.

Millal projekt töösse läks?
Seda on filmitud üle aasta. Lõpp venis, kokku umbes poolteist aastat on võtted kestnud.

Kuidas käis filmi ettevalmistamine? Kas kõige raskem oli leida need konkreetsed mehed, kes olid nõus oma nime ja näoga tulema ekraanile?
See oligi vist kõige suurem raskus. Ma mäletan, et Simsoniga ei olnud kahtlust – ta on enne ka esinenud, nii-öelda avaliku elu tegelane ja ma teadsin, et ta räägib jube hästi ja temalt on ka näidata midagi. Mäletan, et kui ma ETV-s töötasin 1980-ndate aastate lõpus, me tegime „Kodukandi lugusid“ ja käisime Puurmanis, siis oli Leino just saabunud. Ma vaatasin, et küll on ikka jube – sõjas mõlemad jalad kaotada. Mulle tundus, et mina ei tahaks elada, kui minuga selline asi oleks juhtunud. Alateadvuses oli mul Leino kogu aeg mõttes. Kui filmivõtted hakkasid, ütlesin Margitile, et käi ja vaata, kas leiad Leino üles. Margit käis seal ja Leino oli nõus.

Kas mehed põhjendasid ka oma nõustumist? Kas see oli neile isiklikult tähtis?
Usun, et see oli neile isiklikult tähtis. Vaevalt, et nad esindavad kõiki Afganistanis käinuid. Paljud, kellega rääkisin, ütlesid, et nemad ei taha mingil juhul seal esineda, eriti veel näoga rääkida. Paljud sugulased ja perekonnad ei teagi, et nad käisid seal sõjas ja on tapnud inimesi. Ja mõned väitsid, et neid jättis Afganistan täiesti külmaks, lihtsalt väike kogemus. Usun, et leidsime kaks, kes on võimelised end väljendama ja on ka pildis head.

Mis asjad on need Afganistani armid?
Need võivad olla inimese hinges, nagu on Simsonil, kes igal öösel nägi painajaid sõjaolukordadest. Leino vastukaaluks on kaotanud silma ja jalad, tema armid on silmaga näha.

Kas teie film vastab küsimusele, mis eesti meestega Afganistanis juhtus?
Mingil määral kindlasti. Tänase päevani pole eriti räägitud sellest, et mis seal toimus, et seal joodi ja tarbiti narkootikume. Sellest on vaikitud. Kuid film on eelkõige nende kahe mehe lugu.

Milline nägi välja Afganistan, kui te nüüd seal käisite?
Ta on mulle esimesest hetkest jätnud väga sügava mulje. Ta on äärmiselt vaene maa, äärmiselt räpane maa, kuid pildis on ta väga uhke – kõik need värvid, nagu pruuni tolmu õhus kogu aeg, päiksekiired läbi selle ja inimeste näod on lihtsalt fantastilised.

Kuidas oli olla operaator just kunstilises mõttes?
Seda ei olnud eriti raske filmida. Ma olen teinud soomlastele 15 aastaga ligi 100 tunniajalist dokfilmi. Mul peas oli kõik olemas, kaadrid olid selged. Üheks raskeks kohaks oli, kui me Simsoniga läksime reedesele palvusele mošeesse. Ta oli selleks hetkeks end maskeerinud – peas põhjaliidu müts, ümber õlgade rätik, jalas plätud, tavalised riided seljas. Kui me mošees olime, siis tuldi küsime, et mis maalased me oleme, kas Simson on araablane.

Intervjueerinud Romi Erlach.
Saade oli kavas Raadio 2-s 26.05.2005.

Päevakord. Ivar Heinmaa ja film Afganistani armid. /ERR/Digihoidla, https://arhiiv.err.ee/vaata/paevakord-ivar-heinmaa-ja-film-afganistani-armid (24.04.2013).

Stsenarist Margit Kilumets

"Sinna sõit ei võrdu muidugi reisiga Sharm el Sheikhi, sest kunagi ei tea, mismoodi lendab see afgaanide lennuk ja mismoodi sa saad Kabulis hotelli ja mismoodi sa saad filmida piirkonnas, kus iga teine tee on tähistatud sildiga, et miinioht ja ära mine edasi. Aga kui sa seal oled, siis põhimõtteliselt sa ei taju seda, et sul kogu aeg kirves pea kohal ripub," tõdeb Kilumets. "Sa lihtsalt oled nagu igas teises riigis ja teed töö ära, aga kui tagasi tuled, siis hakkad mõtlema, et võib-olla igal suvel ei tahaks seal käia."

Pea ees tundmatusse vette?
Seda küll. Ja ma tunnistan, et ega me seal endid väga reklaaminud. Riigis, kus kehtib veritasu, ei saa öelda, et näete, siin on mees, kes 20 aastat tagasi võitles teie isade ja vanaisade vastu. Mis tahes inimesel tänavalt võib selle sõjaga seoses olla õudselt ebameeldivaid mälestusi. Me ütlesime lihtsalt, et teeme filmi Afganistanist, ega seletanud kohalikele pikalt, kes need vennad on.
Kas Aivaril ja Leinol endil hakkab pärast seda sõitu raskem või kergem, selles mõttes oli see ka muidugi pea ees vette hüppamine. Simson tunnistas, et ta sai Afganistanis lõpuks lahti teda kõik need aastad saatnud õudusunenäost. Just – see oligi üks sinna minemise eesmärke. Samuti suhtumise muutmine sellesse rahvasse. Ütleme ausalt, kui sa oled kaks-kolm aastat nende vastu võidelnud, siis sa ei saa tulla sealt ära ja äkki heast-paremast neid armastama hakata. Aga nüüd, kui sellest on nii palju aastaid mööda läinud, viia nad sinna tagasi ja vaadata, kuidas nad suhtuvad inimestesse, kes tollal lihtsalt oma maad kaitsesid – ma usun, et seda suhtumist õnnestus täitsa kõvasti muuta.

Te filmisite ka selles paigas, kus Leino maamiinile astudes oma jalgadest ilma jäi – vaid nädal aega enne koju naasmist...
Täpselt sinna seisma me ei läinud, see oleks olnud liiga suur risk, aga me olime sellele kohale väga lähedal.

Leino tegi reisi kaasa, olles eelnevalt saanud endale Tartu proteesitehasest uued jalad...
Proteesimeistrid olid nii kenad ega võtnud Leinolt raha, kui nad kuulsid, et me teeme filmi ja läheme Afganistani. Me näitame filmis, kuidas ta proteesid alla paneb ja kuidas ta nendega liigub. Minu meelest on Leino super-vapper inimene. Muidugi oli suur risk võtta nii pikale reisile kaasa ilma jalgadeta inimene, kes peab tunde viibima lennukis ning käima pikki vahemaid mägedes ja linnatänavail – et kuidas ta vastu peab. Aga ta on füüsiliselt väga heas vormis, kuuludes Eesti kolme parema ratastoolisõitja hulka. Kui Leino oli füüsilises plaanis hästi tubli, siis Simson oli vaimses plaanis tublim, kui ma oskasin oodata, sest temal oli sellest sõjast tugevam kiiks kui Leinol. Suurt paremini poleks meil saanud minna.

Intervjueerinud Tiia Linnard.

Linnard, T. (2004). 25 aastat hiljem - tagasi Afganistani. Põhjarannik: Laupäev, 11. sept, lk 4.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm