Elizabethi mänguväljak (2015)

Filmist meedias

„Maris Kerge (32) on sisearhitekt. Läinud aastal asus ta Moskvasse dokumentalistikat õppima ja sai äsja koostöös Erik Norkroosiga valmis oma esimese, "Eesti lugude" sarja kuuluva tõsielufilmi "Elisabethi mänguväljak". 4aastasest tüdrukust peategelase abil loodab Kerge vaatajale meelde tuletada, et me täiskasvanutena "päris elus" mängu ei unustaks. Lapsena, kelle vanemad on endised balletiartistid ning kes on enamiku senisest elust koos nendega teatris veetnud, tõstatab Elisabeth küsimuse - milliseid valikuid teeme tõeliselt me ise ning millised on need, millega läheme kaasa ümbritseva mõjul.“
Toidublogi: Maris Kerge (2015). Eesti Ekspress, 25. veebr, lk 40.

Tarmo Õuemaa: „Elizabeth armastab, õieti lausa jumaldab balletti, aga kas see oleks nõnda ka siis, kui tal oleks selle kõrval muid valikuid? Väikse Elizabethi rännak läbi muinasjutulise teatrimaailma, kus päriselu kohtub illusoorsega ning muinasjutust saab tõelus,” seisab filmitutvustuses.
Pole raske aimata, et Elizabethi vanemad on kuulsad Toomas Edur ja Age Oks.
Tuntud Läänemaa treeneri Enn Kerge tütar Maris omandas kõigepealt  sisearhitekti elukutse, kuid nüüd õpib Moskvas dokumentalistikat.“
Õuemaa, T. (2015). Täna on ETV-s Taeblast pärit Maris Kerge dokumentaalfilm. Läänlane, 25. veebr.

Tõnu Karjatse: "Muusikaga seondub ka Maris Kerge ja Erik Norkroosi „Elizabethi mänguväljak“ balletipaar Toomas Eduri ja Age Oksa tütrest Elizabethist. Siin on mitmeid sisulisi elemente, mis peaksid tagama otsetee vaataja südamesse: rahvusvaheliselt tuntud tantsijad ja väike tütarlaps säravas balletimaailmas, mille kulissidetagune elu jääb muidu glamuursete etteastete varju. Juba avakaadritest on selge, et Elizabethi lapsepõlv pole tavaline, sest mitte kõigil pole võimalik tutvuda Veneetsiaga privaatses gondlis ega seista La Scala laval. Lapse eest räägib pilt. Kerge ja Norkroos on saavutanud äärmiselt usaldusliku suhte portreteeritavaga ja kaamera viib vaataja kaasa balletiproovidesse ning etendustele lava taga. See ongi see, mis Elizabethi kujundab. Lõpukaadrid viljapõllus jäävad aga kontekstiväliseks ja arusaamatuks, neisse kirjutatud vastandus pilkupüüdva ja elitaarse tantsukunstimaailmaga ei pääse esile."
Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Lõpuks ometi üks päris film. Eriti hea on, et ma pole kindel, kas Maris Kerge ja Erik Norkroos filmi tegema hakates teadsid, kuhu asi võib välja jõuda. Igatahes oli tubli algus see, et saades võimaluse teha filmi kaua Inglismaal tippballetiartistidena loorbereid lõiganud ja lõpuks ikkagi Eestisse tagasi tulnud Age Oksast ja Toomas Edurist, ei hakanud režissöörid staaride elulugusid ja auhindu refereerima, aga leidsid värske vaatenurga. Võib muidugi olla, et vaatenurk ehk balletitantsijate tütar Elizabeth pakkus end ise välja. Nii ehk naa, ära kasutada on teda osatud üpris kenasti — delikaatselt, aga tähendusi otsivalt.

Eduri-Oksa nelja-aastane tütar Eli­zabeth on kasvanud teatri tagaruumides, lava kõrval ja proovisaalis. Vaatab „Pähklipureja” balletti ja ütleb emale: „Ma tahan nukk olla! Kui ma suureks saan, siis ma tahan olla nukk!” Fantastiline lause, hirmutav mõttekäik. Kuigi mõistetav, sest laval on ilusates kostüümides nukksõdurid, kes mõrvavad hirmsa rotikuninga, keda Betti kardab.

Järelemõtlemise kohti on filmis ridamisi. Paraku on osa neist ka instseneeritud: laps seob korduvalt endale balletisusse jalga ja kui ta võtab vedu, et peegli ees „nägu pähe teha”, siis ekspluateeritakse motiivi nii kaua kui võimalik, Betti värvib ripsmeid, paneb põsele puna ja mökerdab huulepulgaga. Aga tõsi, mõtlema see paneb.

Oks-Edur püsivad või hoitakse tagaplaanil ja see on hea. Hea on ka, et nad ei sekku, et kontrollida, kuidas filmitegijad last kasutavad, mis lugu tema varal jutustada püüavad. Kuigi selge on see, et nad last hoiavad ja armastavad — samas suudavad ta filmi jaoks vabaks anda. Au ja kiitus. Küllap pidid nad mõistma, et lugu, mida jutustatakse, ei nõreta tingimata positiivsusest, aga viskab õhku kahtlusi. Kas Elizabethi mänguväljak — teatri tagatoad — on hea kasvukoht? Ei võta filmis seisukohta vanemad ega filmitegijad ja otsustamine jäetakse meile.

Kui palju meil balletimaailma telgitaguseid üles on võetud? „Tantsib Tiit Härm” meenub. Ja muu pakazuhha. Kroonikakaadrid Helmi Puurist luike tantsimas. Mai Murdmaad on filmitud. Ülo Vilimaast on juppe, Kaie Kõrbist. Enamasti on need klišeelikud ilupildid, keegi pole julgenud balletitantsijate ilu valuni tungida. Suurt filmi ei meenu. Sellest, kuidas ballett inimesed pooleks eluks rakkesse paneb ja teinekord lõhub, võiks keegi suure (mängu)filmi teha. Kes teevad? Kerge ja Norkroos? Praeguses filmis näeme juba algul, kui kontrastselt võib mõjuda loomulikult ringi tatsuv mudilane trimmi tõmmatud baleriinide harjutusruumis ja kuidas laps hakkab jalgu varvaskingadesse pressima. Ema Age uurib kõheldes, kas sussininasse piisavalt salvakat ikka sisse topiti? Jah, topiti! Ja nii see kõik algab. Film on musternäide, et kuulsusi filmima minnes tuleb kuulsus unustada ja üles otsida üldinimlik. See ei õnnestu survestades, vaid hiilides.“

 Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), II [„Eesti lood“ 2014-2015: „Kiirtee kordnik“, „Stromka“, „Elizabethi mänguväljak“, „Majavalvur“, „Lained ja võnked“, „Sisekõla“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 86-94.