Teet Kallase novelli “Koera suremine” ainetel
Vibusportlane Diana (Ülle Kaljuste) jõuab koju järjekordselt võistluselt ja leiab eest liikumatult lebava pere koera (Larin Kallion Q Hullu). Koer, keda naine ilmselgelt ei salli, kes ilmutab teise ilma minemise märke. Diana kutsub arsti ja arvab, et kõige õigem oleks loom magama panna. Arst (Gerli Tinn) võtab süstla. Samal hetkel tuleb koju mees (Hannes Kaljujärv) ja taipab otsekohe, mis parajasti käsil on. Vihane mees viskab arsti korterist välja. Sõna lausumata pakib ta asjad, keerab suure ja raske koera puldani sisse, tellib takso ja läheb koos koeraga metsa.
Looduses, üksinduses, kõrval lebamas surev koer, lähevad mehe mõtted uitama tema mitte kõige õnnelikumasse minevikku. Muret leevendades otsib mees välja pudeli. Reaalsed pildid hakkavad vahelduma irreaalsetega. Ilmuvad meenutused Kristelist (Mari Abel) - mehe õigest armastusest. Kuri saatus aga tahtis teisiti, mehe viljast sündima pidanud laps ei näinudki ilmavalgust. Hullunult tormab mees läbi haiglakoridoride, kuid kui ta kohale jõuab, on juba hilja. Ka Kristel on sünnitusel surnud. Tohtri hingetu lohutus viib mehe lõplikult endast välja.
Nädalajagu metsas veetnud, hakkab koer ühel hommikul elumärke ilmutama. Mehe üllatuseks võtab ta ka jalad alla ning viimaks hullab vees nagu terve koer ikka. Ka mehe peas on mõtted ja tunded selginenud. Ta pakib asjad, et laagripaik maha jätta.
Samas on Diana jõudnud metsa, et mees koju tagasi kutsuda. Ebameeldivaks üllatuseks on talle terveks saanud koer. Reaalsus ja kujutluspildid vahelduvad. Naine sihib vibuga koera, kuid tabab hoopis meest. Pettunud oma saamatusest ilmneb viljakusjumalanna nimega vibuküti elu: talle ei ole antud õnne emaks saada, sportlasekarjäär, täis au ja võidusära, on otsa saanud ja nüüd on ta kaotanud oma mehe. Meest tabanud nool ei anna võimalust tagasitulekuks.
Vaata lisainfot selle filmi kohta