Kurvits Lootuse tänavalt (2014)

Tekst filmilindilt

2014. aasta 15. mail sai kirjanik Lembit Kurvits 60-aastaseks. Käesolev film on üles võetud tema sünnipäeval Tartus.

Lembit Kurvitsa juubel

Lembit Kurvits ootas oma 60. sünnipäeva külalisi Tartu kirjandusmaja trepil suitsetades, näpud nikotiinist ja tõrvast kollased. Osa külalisi saabus teadmisega, et juubeli tähistamine algab kell 17.35, nagu oli kirjas Facebookis ja Tartu Postimehes, mis tugines Kirjanike Liidu Tartu osakonna esinaise Piret Bristoli saadetud teatele. Osa tuli selle järgi, mis oli kirjas väikesel kuulutusel kirjandusmaja eeskojas – kell 18.

Kõigepealt sai juubilar lilled ja paar kingitust, millest üks oli purk mett. Õnnitledes soovis Bristol, et Kurvits saaks üle hirmust valge paberi ees ja hakkaks taas kirjutama.

Seejärel luges juubilar jalalt jalale tammudes ette mõned oma luuletused aastal 1994 ilmunud ja tütrele pühendatud raamatust «Matle laul».

Nende hulgas olid ka «Baltisakslaslik», «Teine armastuslaul» ja «Pilk lauale». Viimane neist on võrreldes teistega lühem: «Tühi soovisedel, / kaks särginööpi, / mõned vanad margid, solutaan, / kontoriliim, mustal kopeerpaberil / «Meie ühine vend Armastus», / valge pastapliiats, / ammuloetud kirjad, saatjaks / Eesti Kirjanike Liit.»

Näitleja ja lavastaja Kalev Kudu kõneles Lembit Kurvitsast ja tema raamatutest ning esitas lisaks luuletustele lõigu tema lasteraamatust «Taevaskojalapsed». Seepeale läks juubilar trepile suitsetama.

Vahepeal oli koos abikaasaga saabunud näitleja, lavastaja, kirjanik ja helilooja Peeter Volkonski. Ta meenutas oma tööd kirjastuse Eesti Raamat luuletoimetajana. Esimeseks toimetatavaks käsikirjaks usaldati Volkonskile kimp Kurvitsa luuletusi, millest ilmus aastal 1981 Kurvitsa esimene luulekogu «Väike-Kamari õhtud».

Too Tallinna kirjastus pidas tartlasest luuletajat üldiselt imelikuks, mis aga ei seganud Volkonskil temaga ka edaspidi sõbralikult suhelda. Juubelile kogunenud kirjandushuviliste ees meenutas ta hilisemast ajast üht ilusat seika.

«Me olime ohtralt joonud Lembituga veini ja ärkasime mingisuguses eramajas. Lembit oli maganud põrandal ja kui me sealt lahkusime, rääkis ta mulle vaimustunult oma ärkamisest,» meenutas Volkonski. «Hommikul tegi ta silmad lahti ja maja perenaine astus üle tema näo. Lembit vaatas üles, nägi kõike. Daam vaatas alla Lembitu poole ja ütles hellalt: «Poeet...».»

Paar kingitust sai juubilar kirjandusmajas veelgi, nende hulgas oli ka ümbrik. Kui paarikümneliikmeline seltskond oli suundunud eesotsas Kurvitsaga kõrvaltuppa kaetud laua juurde, pidas aktivist Jaan Muna seal valjuhäälse euroliidukriitilise kõne. Juubilar käis aegajalt saali lauale jäetud kingitusi imetlemas ja tepil suitsetamas.

Lembit Kurvitsat ümbritseva tegevuse kirjandusmajas võttis videokaameraga üles eesti filoloogist stsenarist, režissöör, produtsent ja operaator Vahur Laiapea. Ta oli Lembit Kurvitsa filmimist alustanud sama päeva hommikul. Kas poeedi päeva videojäädvustust on võimalik vaadata millalgi ka laiemas kirjandushuviliste ringis, on praegu veel teadmata.

Hanson, R. (2014). Naine astus üle poeedi näo. Postimees: Tartu Postimees, 16. mai.

Mida tohib, mida sobib? Kinos ja kirjanduses

Peeter Sauter: „Kui taotlesime raha filmile luuletaja Lembit Kurvitsast, küsiti meilt, kas me oleme kindlad, et Kurvitsale teeb head, kui ta kas või mõneks ajaks hooldekodust (kus ta istub juba aastaid, aga istuda ei taha) välja tuua. Vastasin ausalt, et ei tea. Kust ma tean, mida head või halba teeb ühele või teisele inimesele ajalehelugu või film või kirjatükk, mida ma temaga seotult teen? Kuidas võiks seda ükskõik kes teada? Jah, veider, et see võib saada kaalukausiks, kas filmi teha või mitte. Äkki keegi ei ole pärast rahul, äkki see ei tee talle head? Täitsa võimalik tõesti, et ei tee. Aga kes seda hinnata oskab?

Vana lugu ja teadagi – ja mis mul uut selle koha pealt öelda? Ega muud, kui et seda ei saa ette kriteeriumiks võtta, et äkki keegi kurvastab. Saab ainult loota tegijate peenetundelisusele. Aga ometi, nii peen ja delikaatne vend kui Laiapea minu meelest ka on (paljude arvates kannatavad ta filmid just selle all, et siin pole enamasti seletavat ja kommenteerivat autoriteksti ja ETV ei taha neid seepärast ekraanile lubada), mis on minu arvates suur pluss, võib kellelegi teisele jälle tunduda, et inimestest sõidetakse üle. Igavene dilemma.“ 

Sauter, P. (2013). Mida tohib, mida sobib? Kinos ja kirjanduses. Sirp, 18. jaan, lk 28.