Avaleht » Filmiliigid

Supilinna Salaselts (2015)

Inspireeritud Mika Keräneni lastekrimkadest

Mängufilm | Seiklusfilm | Koguperefilm Kestus: 104:48

Huviinfo

Režissöör Margus Paju filmi valmimisest

Katkeid intervjuust:

Kuidas lapsed hakkama said ja kas peaosaliste valik täitis teie ootused?
Kui meie filmi teema keerleb selle ümber, kuidas täiskasvanud muutuvad lasteks ja lapsed omakorda peavad üle võtma täiskasvanute rollid, siis nii juhtus mõnes mõttes ka võtteplatsil. Mitte et meie täiskasvanud näitlejad või meeskonnaliikmed oleksid lapsestunud, aga lapsed olid neile oma suhtumiselt ja töökuselt täiesti võrdväärsed partnerid.

Kõige enam võttepäevi oli muidugi Olivial, kes mängib peategelast Marit. See, kuidas Olivia selle aja vastu pidas, oli ikka täitsa hämmastav. Ta pidi peaaegu iga päev platsil olema ja ta oli tõesti väga tubli.

Osatäitjate valikuga on alati juba väga suur protsent filmist paika pandud. Meil käis casting’utel üle viie tuhande lapse ja kindlasti oli nende hulgas veel väga palju ägedaid Supilinna salaseltslasi, aga mina leidsin oma Mari, Sadu, Olavi ja Antoni just Olivias, Arabellas, Hugos ja Karl-Jakobis ning ma olen selle valiku üle siiani õnnelik. Nad ei vedanud grammigi alt. Samamoodi Tähtvere lapsi kehastanud Sten-Markus, Meriliis ja Gregor.

See oli teie esimene täispikk lastele mõeldud mängufilm. Mida uut kogesite?
Kõige olulisem oli just see, et me ei läinud seda tegema nagu lastefilmi. See lugu ise on juba selline, mida lapsed mõistavad ja mida neil on põnev vaadata. Lugu jutustama hakates ei mõelnud me väga palju sellele, et see on lastele ja et selle pärast peaks seda kuidagi teisiti tegema või mingeid allahindlusi tegema.

Viimasel ajal tehakse ka tugevate lastefilmitraditsioonidega Põhjamaades väga palju selliseid lastefilme, kus keskkond ja tegelased stiliseeritakse üle, kostüümid tehakse naljakad jne. Mulle tundub, et need filmid alahindavad lapsi.

Kui keeruline oli ikkagi töö lastega ja millega nad üllatasid?
Üllatasid ikka. Kõik olid hästi omanäolised ja me olime ju väga palju koos. Selle aja jooksul jõudsime üksteist päris hästi tundma õppida ja üllatada ka. Tegelikult oli kõigil lastel lõpuks mingi oma stseen, kus nad omamoodi avanesid ja mingit uut tahku näitasid, aga neid on veel vara siin ära rääkima hakata.

Mis keerukusse puutub, siis töötada on hea siis, kui need, kellega koos sa seda tööd teed, tulevad sinuga kaasa. Selles mõttes oli nende lastega väga hea töötada. Me töötasime ettevalmistusperioodil kindla süsteemi järgi, millesse kuulusid nii füüsilised trennid kui ka improvisatsioonitunnid ja lugemisproovid. See andis hea baasi, millelt võtteid tegema minna.

/---/

Kasutasite ka palju välismaalaste abi. Kes nad olid ja mida nad tegid?
Tegime seda filmi lisaks meie produktsioonifirmale koos Soome ühe tuntuima produktsioonifirma Solar Filmsiga. Nii sattus meeskonda ka soomlasi: üks meie kunstnikest Kaisa Mäkinen ja helioperaator Viktor Toikkanen ning muidugi Helsingi linnateatri näitleja Sampo Sarkola.

Aga eks neid võõramaalasi oli projektiga seotud veelgi: Taanist Columbiani ja Inglismaast Ameerika Ühendriikideni. Igaüks aitas omamoodi.

Kas süžeed tuli filmi käigus ka muuta või sai lugu lindile täpselt nii, nagu see oli paberil?
Süžeed muidugi mitte, aga eks stseenid hakkasid päris kohtades ja päris tegelastega ikka oma elu ka elama. Üks tore seik sellega seoses oli professor Peeter Remmelga korteris filmides. Remmelgas, keda kehastab Tiit Lilleorg, on loo järgi peategelase Mari vanaisa. Ta elab sellises korteris, kust ei ole midagi ära visatud. Nende professorite ja teadlaste suguvõsa on seal elanud juba mitu põlve ning iga uus põlvkond on midagi uut juurde toonud.

Seal korteris filmisime stseene kahest eri ajastust: tänapäevast ning 1941. aastast, kui vanaisa oli veel väike poiss ja kui teda külastab ootamatult tema onu Kristjan, kes on noor ja lootust andev teadlane. Kristjanit kehastab Jonathan Peterson.

Kui me olime vanaisa kojutuleku Tiiduga ära filminud ja järgmisel päeval hakkasime filmima Kristjani tulekut ja Jonathan tegi oma misanstseeni läbi, oli selles midagi väga tuttavat. Kuigi ta ei olnud Tiidu eilse päeva mängu näinud, tuli ta tuppa ja pani oma portfelli täpselt samasse kohta, kuhu Tiit oli eelmisel päeval oma portfelli pannud.

See oli kuidagi eriline hetk. Ajad said korra kokku ja hakkasid oma elu elama. Filmi seisukohast on see muidugi pisike detail, mida keegi vaevalt märkabki, aga detailid on need, mis mulle väga meeldivad.

Mida te ütlete Tartu kui võttepaiga kohta?
Tartu oli muidugi üks selle filmi põhivõludest. Sellise salapäraste meeleoludega lastefilmi jaoks on Tartus uskumatult palju materjali.

Mõnevõrra ootamatult hirmutav oli aga remontide laine, mis meid nendes vanades ja arhailistes kohtades saatis. Vaevalt olime mõne maaliliselt vananeva võttepaiga välja valinud, kui sinna jõudis remont ja ehitus. Eks see ole ju omamoodi paratamatus, aga veidi kurvaks teeb ikka. Vanu ja erilise hõnguga võttepaiku, kus filmida, jääb Eestis üha vähemaks.

Kus ja kuidas toimus montaaž ning kas monteerimisel tuli üllatusi?
Montaaži alustasime juba septembris. Monteerisime koos Soome «montaažiprintsi» Harri Yloneni ja Marion Koppeliga.

Ma usun, et kui sa monteerides raskuste ette ei satu, siis sa ei ole tegelikult piisavalt palju monteerinud. Montaaž ei ole pelgalt filmitud materjali kokkupanek plaani järgi. See on alles algus. Siis sa õpid seda materjali uuesti tundma ja hakkad sellega uuesti tööle.

Kui palju tuli teha järelhelindamist, kui palju kasutasite eriefekte?
Eriefekte just palju ei ole, aga üht-teist siiski. Eks neid siis näe juba filmis.

Kas «Supilinna salaseltsile» võiks vändata ka järje?
Võiks kindlasti. Karakterid on toredad ja sedasorti seikluslugusid tahaksid lapsed ilmselt veelgi vaadata. Aga ma arvan, et mina olen oma «Supilinna» juba teinud.

Intervjuu terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Režissöör Margus Paju: «Supilinna salaseltsile» võiks ...
Olmaru, J. (2015). Režissöör Margus Paju: "Supilinna salaseltsile" võiks filmida järje. Postimees: Tartu Postimees, 21. apr, lk 4-5.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Vaene Mika Keränen! Millest peab ta oma seitsmendas Rampsu raamatus küll kirjutama, et veel laste tähelepanu köita – pärast sellist filmi. Varem seisid Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton ikka kindlalt kahe jalaga maa peal, lahendasid varastatud jalgratta või sõja ajal botaanikaaeda maetud varanduse saladust, päästsid näiteks lammutamisest vana puumaja ja hoidsid ära selle asemele nn euromeloni ehitamise.

Keränen ammutas inspiratsiooni reaalselt meie ümber juhtuvast või juhtuda võivast, lihtsatest asjadest, suutis need suureks ja põnevaks kirjutada. Mul endal varastati jalgratas samamoodi ära, kui ma Supilinnas elasin. Esimesel korral sain selle tänu naabripoisi (ka ilmselt väike detektiiv) teravale pilgule tagasi – isegi varas, Supilinna parm, võinuks olla sama, keda Keränen kirjeldab, mis sest et 15 aasta hiljem –, teisel korral kahjuks enam mitte.

«Supilinna salaselts» ei ole enam päriselt see maailm. Õigupoolest ei ole see ka enam Keräneni lugu, ei uus ega vana, kuigi peategelased on samad – tõsi, ilma Reilika, ja millest iseäranis kahju, prantsuse buldogi Matita – ja tegevuskoht ka: Supilinn, laiemalt kogu Tartu.
/---/

Iroonia irooniaks, aga ajad näikse tõesti olevat muutunud, vähemalt meie lastemängufilmis. Ka «Väikelinna detektiivide ehk Valge Daami saladuse» puhul ei piisanud enam argistest seiklustest, sealgi krutiti põnevust juurde fantastikaga, lisati sünge keskaeg. «Röövlirahnu Martini» ja «Ruudi» puhul veel piisas. Aga see oli kümme aastat tagasi. Või on see moeasi, mööduv nähtus?

Natuke on sellest kõigest kahju, aga mis seal ikka kahjatseda. Peaasi, et noorus vaatab, ja tundub, et vaatab tähelepanelikult, mis on peamine. Sest iseenesest on Mihkel Ulman ja kaasstsenarist Christian Gamst Miller-Harris pununud päris osava ja ootamatuid siksakke tegeva detailirohke jutustuse, mille arenemist on huvitav jälgida vaatamata sellele, et kirjutajate fantaasialend vahel ka üle võlli käib, just II maailmasõja ja meie esimese Nõukogude okupatsiooni ajast selle detektiiviloo juuri otsides – jah, koguni sinnamaale jõutakse välja! Peaks nagu tõsine järelemõtlemise koht olema, aga ei ole, hoopis muigama paneb.

Väikesi nalju, millest kõigist saavad lõpuni aru ehk ainult täiskasvanud (EÜSi «salaseltsist» näiteks), on siia muidugi peidetud ridamisi. Ka pisuke sõnum on edasi anda, mis käib vanemate kohta, kel pole aega oma lastega tegeleda. (Teisalt: äkki poleks siis ka noid seiklusi?)

Nagu ühes õiges kriminaalses seiklusloos olema peab, juhatatakse vaataja ka siin eksiteele. Võiks öelda, et pika filmi debütant Margus Paju on sel puhul suisa omas elemendis: seda harjutas ta õnnestunult juba oma lühimängufilmis «Kaastundeavaldus». Ta on valinud ka õige tempo, ei rutta liigselt, ja kuigi üks 105-minutiline lastefilm võib tunduda esiotsa liiga pikk, pole ta seda lõpuks mitte, vaid algus venib ja film ei taha päris hästi käima minna.

Igal juhul annab aeglasem kulg hea võimaluse arendada tegelaskujusid – erinevalt Haapsalu noorte detektiivide filmist, mille puhul jäid need kirevale sündmuste virvarrile jalgu ega suutnud näidata oma iseloomu.

Tartu detektiividest sünnivad vähem või rohkem karakterid, Antoni (Karl Jakob Vibur) kokutamine suudetakse isegi dramaturgiliselt suureks mängida. Pole mitte ainult leitud head tüpaažid, vaid osatud lapsed – iseäranis Mari osatäitja Olivia Viikant – ka enam-vähem loomulikult mängima panna, mis on viimase aja Eesti lastefilmide puhul juba vaat et omaette saavutus.

Kahvatumaks jääb n-ö pahade punt, eelkõige «balletipoiss» Leo kaaslased, kelle puhul piirdutakse vaid välise joonisega. Loovamalt võinuks suhtuda politseinike paari: raamatutes on Keränen nappide vahenditega Kuuli ja Lippuse hoopis meeldejäävamaks kirjutanud. Pildiliselt võinuks rohkem kasutada ka noid metamorfoose, kuidas täiskasvanuist mürgi mõjul hetkega lapsed saavad, nende puhul avalduva näitlejameisterliku potentsiaali ärakasutamist tõestab oma miimilise, väga naljaka lühinumbriga suurepäraselt Tiit Lilleorg.

Filmi peamine, kõige suurem õnnestumine on aga see väike, linnulennuliselt haaratav väike maailm, kus salaselts tegutseb, peamiselt Supilinn, aga mitte ainult. Oma väikeste puumajade, romantiliste roheliste hoovide ja nendevaheliste salakäikudega – justkui tänapäevast väljas olev, saja aasta tagune agul, kus on lastel piisavalt ruumi mängimiseks ja ainest fantaseerimiseks.

Vaat siin on tabatud toda õiget Mika Keräneni, seda Supilinna fluidumit, mida ta oma raamatutes nii hästi on kirjeldanud, suudetud seda edasi anda nõnda, et… koli või Tartusse tagasi.“

Arvustuse terviktekst:
«Supilinna salaselts»: koli või Tartusse tagasi! - Postimees +

Tuumalu, T. (2015). Koli või Tartusse tagasi. Postimees, 13. mai, lk 17.

Tiina Lokk: „Lastele tehtavaid filme kipuvad ka tegijad ise alahindama. Mis see siis ära ei ole – lastele filmi teha! See film ei tee laste suhtes mingit hinnaalandust. Lugu seisab koos, rütm on hea ja pilt stiililiselt väljapeetud. Lapsed on saadud hästi mängima, ja mis ehk kõige tähtsam: tulemus on meeleolukas. Õnnestunud debüüt Margus Pajult.“

Olle Mirme: „Esilinastusele mind ei kutsutud ja selle filmi teleõigused müüdi mingile teisele kanalile. Seega olen ma äraostmatult aus, kui ütlen: see on pagana tore film! Sisult hoogsalt põnev ja pildilt värvikirevalt lopsakas. Perefilm selle parimas tähenduses. Ehkki lugu kipub lõpupoole venima, vahvate lapsnäitlejate etteasted on kõikuva tasemega ja mõned stseenid vast liigagi «õudukad», on kokkuvõttes tegemist siiski suure õnnestumisega.“

Roman Baskin: „Lugu oli tegevuslik ja liikus päris kenasti. Lapsed olid tublid ja mängisid eluga, kuigi kohati oleks võinud teksti andmise loomulikkusega rohkem vaeva näha. Aga linna kummitav viirus oli küll natuke ebausutavalt lahendatud: kui selle mürgituse nimi oli «lapsemeelsus», siis see on ju tõeliselt kihvt seisund ja miks peaks sellesse surema?! Praegu jäid haiguse sümptomid, lapseks muutumise tunnusmärgid kuidagi infantiilseks või üle vindi keeratud lapsikuseks ja kummitama jäi küsimus, et kui vanemad muutuvad lastena nii totakaks, kuidas siis tegelikud lapsed nii nutikad on!?“

Postimees hindab: "Supilinna salaselts" (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 16. mai, lk 10.

Tõnu Karjatse: „„Supilinna salaseltsi“ mängulisus, sümboolne reaalsus on filmi dünaamilise süžee ja meisterliku montaaži kõrval see, mis köidab mitte ainult sihtgruppi, vaid ka vanemaid vaatajaid. Ainest on siin isegi põnevaks arvutimänguks, mis lubaks filmi semiootilist skeemi veelgi keerukamaks muuta. Pealegi võimaldab arvutimäng luua filmile järje, mida kineastid frantsiiside ajastu kohaselt kuulu järgi juba ka kavandavad. Samuti võib „Supilinna salaselts“ vabalt jäädagi filmiks, mis püüab lapsi arvuti tagant taas raamatu juurde juhtida. /---/

„Supilinna salaselts“ ei püüa meeldida kellelegi ega vastata ka stereotüüpsetele ootustele, millest laste- ja noortefilmide tegijad tihti lähtuvad, karikeerides tegelaskujusid üle ja pannes dialoogidesse kahemõttelisi nalju või labast koomikat. Paju hoiab alal õhevil asjalikkuse. Monteerija Harry Ylönen viimistleb tempot, surudes vaataja toolile algusminutitest peale. Paju on säästnud ka filmi osatäitjaid, lapsi, lubades neil mängida lihtsalt iseennast.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Väikeste väänikute suured ülesanded — Sirp

Karjatse, T. (2015). Väikeste väänikute suured ülesanded. Sirp, 22. mai, lk 28.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm