Avaleht » Filmiliigid

Taavi kui Taavi ise (2012)

Dokumentaalfilm Kestus: 27:00

Huviinfo

Tekst filmilindilt

See on film 14-aastasest Taavist, kes kohtub inimestega ja esitab neile küsimusi.

Tere Vahur. Ma mõtlesin pisut, et ma sooviksin, kui võimalik, jääda filmis nii iseendaks kui võimalik.

Muidugi sõltub veel sellest, kuidas sa mind näed.

Parimat soovides: Taavi

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Taavi kui Taavi ise“ (2012) näitab neljateistaastast nutikat ratastoolipoissi, väikest vanainimest, kelle luude arengu probleemi ei seletata. (Mis see seletus aitakski.) Me küll saame aru, et samasugune probleem on olnud läbi elu ka ratastoolis proua Sirjel, kes on siiski sünnitanud keisrilõike abil lapse. Minu jaoks on hea, et meditsiinilist poolt lahti ei räägita. Näidatakse inimesi nende eripärases elus. Ja kui sentimendipedaali ei vajutata ja me Taavile kangesti kaasa tundma ei hakka (ta ise seda ei eeldagi), saame rahus jälgida isiksust. Varavana ja ilmselt palju lugenud Taavi on sõnaosav, tal on luul inimesi intervjueerida, ehk on ta seda näinud teles, ja võtab ajakirjaniku rolli. Aga poiss on kaheksane ja jookseb mõnikord jutuga puntrasse. Ja Laiapea seda muidugi välja ei lõika. Markantne on näha last intervjueerimas katoliku kiriku eestkõnelejat Philippe Jourdani. Olgu Taavi usuteemalised küsimused ivake totrad, neile sekundeerib täiesti samal tasemel vaimulik, kes räägib oma valmispandud juttu jumala rahuga, sõltumata sellest, mida parajasti küsitakse. Ja mõlemad on erakordselt kenad ja viisakad.

Toome näite. Taavi küsib: „Kas teie arvates inimene on jumalaga võrdne või on inimene madalamal positsioonil?“ (Hea küsimus. Selle peale annab tulla ja katsu sa vastata.)

Jourdan eelistab otse mitte vastata ja libiseb eemale: „Sa sõltud sellest, kes on su loonud... Meie ei näe jumalat, aga tema näeb meid kogu aeg... Me ei tea, mis ta mõtleb...“

Niisiis, mis vastuse Taavi sai? Minu meelest mitte mingit. Pigem viite, et otsest vastust pole.

Veel üks Taavi küsimus: „Miks maailmas ühtedel inimestel läheb paremini, õnne mõttes, ja teistel läheb halvemini?“

Ega sellelegi ei ole midagi vastata ja katoliiklane libiseb igaks juhuks radadele, kus ta end kindlalt tunneb: „Mida tähendab halvemini ja paremini? Mida me inimeste elust näeme, on väline... Inimese elu algab, aga ei lõpe kunagi... Elu maa peal on proov... Jumal armastab võrdselt iga inimest...“

Ümar jutt. Aga ehk tahtis isa Philippe viidata, et elu ratastoolis võib olla sama õnnelik või isegi õnnelikum kui elu kirikuõpetajana. Vist siiski mitte.

Saame teada, et elu eesmärk on armastus. Kui abstraktne. Taavi ei oska sellega midagi peale hakata. Taavi oma julgusega naiivselt küsida mõjub inimlikumalt, kui Jourdan osavalt vastustega end välja keerutades. Kas Taavi saab vestlusest jumala kohta midagi teada? Vist jääb mulje, et jumal on kõva tegija ja me peame kõike jumalikku lihtsalt aktsepteerima. Jumal pole mõistmiseks. Õnneks Taavi ei küsi otse, miks tema peab ratastoolis olema ja Jourdan elab palju lahedamalt, et kas jumalal võib olla sellega mingi plaan? Laiapea pole Taavile teemat ette söötnud, see poleks tema stiil (aga tema nõks on viia haige poiss jumala esindaja juurde). Küsimus jääb ometi õhku kaadri taha. Ja peas vilksatab, et kui Taavi hakkaks tõsimeeli jumalalt abi nõudma, või selgitust, võiks ta sattuda plindrisse, millest praegu on teda päästnud loomupärane tervemõistuslikkus.

Eks ongi raske positsiooni valida, kui sind pannakse filmis vastamisi terase erivajadustega poisiga, kes kohati udu ajab (Laiapea eksponeerib seda täiega). Kriitiline olla ei sobi, haletseda ei passi, kuidas käituda? Kõige lihtsam on poisi mänguga kaasa minna, tema tasemele laskuda ja siiski püüda jääda väärikalt õpetlikuks (aga see viib ninnunännutamiseni). Nii juhtub kaadris ka Priit Pulleritsuga, kes briifib Taavit ajakirjanikuametis. Lõksu ei kuku aga ratastoolis Sirje ega kloun Tuut ehk Toomas Tross, kes võtavad Taavit endaga võrdsena ja ei pööra tema ratastoolikasutamisele suuremat tähelepanu. Nii annab Laiapea siin (nagu ka mõnes teises filmis) koha järelemõtlemiseks, kuidas puudega inimese seltsis käituda. Patroneeriv hoiak on mage.“ /---/

Sauter, P. (2014). Vahur Laiapea muutumised [dokumentaalfilmidest „Veskimees“, „Taavi kui Taavi ise“ ja „Fragile. Nägemiseni laval“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 108-114, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm