Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus (2013)

Filmi saamisloost

Haapsalus võtteid alustades tuldi tegema kuueosalist telesarja, mitte mängufilmi. Ent sügisel selgus, et filmimaterjali on nii sarja kui ka filmi jaoks. „Paljut, mis suvel üles võetud, te siin filmis ei näe,“ lubas filmi režissöör René Vilbre filmi esilinastusel Haaapsalus. Samanimelist sarja näeb ETV2 ekraanil veebruaris-märtsis.
Täpsemalt filmivõtetest:
Kulli, J. (2013). René Vilbre: „Lubasin, et ma iial enam laste ega loomadega filmi ei tee. Aga võta näpust!“ [„Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“]. Õhtuleht, 16. dets, lk 9.

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Selgub, et Rene Vilbre ei teinudki suvel Haapsalus ainult lasteseriaali, vaid vormis sama materjali ka täispikaks filmiks, mis sel nädalal sarja pilootosana kinodesse jõudis. „Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus” on üsnagi traditsiooniline Eesti lastefilm, mille keskmes olev detektiivilugu toob kohe meelde Astrid Lind­greni raamatud. /---/

Lapsnäitlejad on ülesande kõrgusel, täiskasvanutest jätavad parema mulje Priit Võigemasti kehastatud libe fotograaf ja muuseumitöötajast pereema (Hilje Murel), kelle ümber fotograaf tiiba ripsutab. Ulfsaki töö on harjumuspäraselt kvaliteetne, Tambet Tuisk aga tunneb ennast lihtsa ja heasüdamliku politseiniku rollis vist pisut kohmetult. Peab tõdema, et poliitikute ja pättide rollid sobivad talle paremini.

Loo keskaega puudutav osa tundub olevat tänapäeva külge natuke lohakalt õmmeldud ja kipub juba liiga pakse värve kasutama. Ninnunännutamist ei saa Vilbrele ja stsenarist Mihkel Ulmanile aga ette heita. Just keskaja osas on paar päris hirmsat ja pikka stseeni, mis võivad väiksematele ja nõrganärvilistele lastele ehk traumeerivaltki mõjuda (film ongi alla kuueaastastele mittesoovitav). Ei tahaks aga tegijaid ka siinkohal kritiseerida. Samuti Ulmani kirjutatud „Kättemaksukontori” menu laste seas näitab, et väikest vaatajat ei huvita ainult päikesepaistes hullavad ponid ja liblikad, natuke õudust ja küüntenärimist mõjub psüühikale karastavalt.“
Kressa, K. (2013). Lõpuks ometi üks lastefilm [„Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“]. Eesti Päevaleht, 18. dets, lk 11, foto.

Tiit Tuumalu: „Sellest võib tulla hea seriaal. Film kahjuks on alla lati. Mis õigust on mul seda väita, kui sihtgrupiks on lapsed? Nende asi – kui vaatavad, on järelikult hästi? Siiski, pressiteade viitab, et «Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus» on koguperefilm. Järelikult võin. 

Mis kõige rohkem häirib? See, et liiga alasti on soov kasseerida teisejärguliselt tootelt – kõigepealt tehti seriaali ja siis otsustati, et materjal on nii hea, et siit annab kokku lõigata ka ühe pika filmi – sisse vaataja raha.

See ei ole teene eesti (filmi)kultuurile – ses mõttes, et lastemängufilme on meil niigi vähe (aga on «Lotte») ja nüüd on üks sündinud peaaegu tühjalt kohalt. Pigem süvendab see niigi levivat audiovisuaalset harimatust, kus ei tehta enam vahet, mis on film, mis seriaal või lihtsalt saade.

Lugu ise on tegelikult huvitav. Haakub hästi viimastel aastatel ka Eestis üha enam levima hakanud keskaja ja kriminaaljuttude buumiga. Valge Daami legend saab siin originaalse tõlgenduse ja ma ei imestaks, kui selle põhjal tehtaks augustikuu öödel veel Haapsalus teatritki.

Sellest aga ei piisa, kui keskaegne süžeeliin hakitakse enamasti rutiinselt, ilma sisulise, isegi vormilise seoseta tänapäeva vahele. Või vastupidi. Just siis, kui tegelaste vahel või ka nende siseilmas peaks juhtuma hakkama midagi päriselt, mitte näiliselt, kui peaks algama filmidramaturgia, tehakse taas ümberlülitus ja välgutatakse nii kuni lõpuni välja. Just nii nagu üht seriaali on ikka tehtud.

Ka lugu ennast on ühe pooleteisetunnise filmi tarvis liiga palju ja et seda ära rääkida, kapatakse uljalt, metsiku hooga üle sündmuste – tulemuseks on see, et filmi rütm on tasapaks, rääkimata pealiskaudsusest ja heitlikkusest. Teisalt tuleb kiire tempo ehk isegi kasuks – aitab lappida süžeelisi auke ja küsitavusi, mille puhul mõistusega poleks midagi pihta hakata.

On paradoksaalne, et ühes lastefilmis on just peategelaste, laste endi tegelaskujud kõige kahvatumalt välja joonistatud. Nii et karakteritest on siin ülepea raske rääkida. Ja see pole osatäitjate süü – Mikk Kaasikus, Miikael Ainlas, Liisa Koppelis ja Mariann Vilbres oleks piisavalt potentsiaali, et oma kangelased meeldejäävaks mängida. Jääb üle loota, et seriaalis on teisiti.

Kohe meenub üks keskpärane telemängufilm kaugetest 1980ndatest – «Keskpäev». Ka seal sõideti koolivaheajaks külla ja lahendati kaunis Eesti väikelinnas (Vändra) ühte saladuslikku juhtumit – tõsi, ilma keskajata –, ka seal tegutses neli last, aga igaüks neist oli ere isiksus. Oma iseloomu ja veidrustega. Meelik ja Kärt, Jürnas ja Madis… Kes ei mäletaks?

Siin aga – puhas mehaanika. Justkui lapsi läinuks vaja ainult selleks, et keegi peab ju salapärase juhtumi lahendama. Mitte vastupidi.

Palju huvitavamad on kõrvaltegelased – piiskop Väino Laes näiteks, rääkimata juba munkmõrvarist (saladuse huvides jätame tema nime saladusse). Nagu ikka on sümpaatsed Jaan Rekkor, Lembit Ulfsak, Tambet Tuisk ja Hilje Murel.

Haapsalu ilust ja omapärast, mida see film justkui peaks põlistama, ma vaimustuda ei oska. Isegi piiskopilossi näidatakse tervikuna vaid maketina («Viimse reliikvia» makett oli uhkem). Korraks kihutatakse küll jalgratastega läbi linna, aga ka siis vaimustub operaator rohkem oma kunstist kui Haap­salu ilust – koguni läbi rattakodarate näeme korraks seda mööda vilksatamas.

Hoopis parem on filmi lõpp. Tempo aeglustub. Ümberlülitusi on vähem. Tantsust saab ilus kujund, mis liidab Tambet Tuisu ja Hilje Mureli taas kokku. Õnnestunud muusika on kirjutanud Ariel Levin.

Jään huviga seriaali ootama.“
Tuumalu, T. (2013). Film kummitab Valget Daami [„Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“]. Postimees: AK, 21. dets, lk 10.

Rait Avestik: "Iseenesestki mõista tegeleb film humanistlike väärtuste sisendamisega. Ja seda universaalsemalt, õigemini ajatumalt need mõjuvad, et kurjus ja headus on sarnased ja üheselt mõistetavad nii tänapäeval kui ka minevikus. Aegade segamine filmis näitab kõnekalt, et asjadel ja olukordadel on seosed, et ajaarvamine ei alga minust, et inimene on surelik, kuid tihtipeale mitte tema teod. Kui koguperefilm peaks pärast selle vaatamist käivitama tervet pere kaasava arutelu, siis „Väikelinna detektiivides” on see eksistentsialistlik mõõde sees küll, mille üle siis mõtlikumaid dialooge arendada. Kui neid teemasid filmist aga välja ei viitsi sõeluda, siis saab muhelda koguperefilmi kohustuslike nüansside ehk täiskasvanute maailma suhetedraama ja muu olustikulise üle. „Fotograaf” Stig lööb õrnalt võbelema peategelaste ema Berit Piiri (Hilje Murel) ja politseinikust isa Tõnis Piiri (Tambet Tuisk) turvalise, kuid pisut sumbunud kooselu. Peale selle, et politseinik Piir filmi lõpus tulevahetuse järel Stigi vahistab, astub väikelinna korravalvur samme ka pereelu värskendamiseks ning tänu tantsutundidele linnas stuudio avanud pilke püüdva Karin Viisla (Merle Palmiste) juures on Tõnis veel rohkem mees. Nii möödaminnes teatab kella sisse peidetud aardekaardi ja Valge Daami n-ö tegeliku loo välja uurinud arheoloogi tütar Margit Truu (Ülle Kaljuste), et läks mõned aastad tagasi mehest lahku, ning see teade toob filmi hooga sisse igapäevareaalsuse, mida hiljuti eelkõige kollane meedia veel mõnuga ekspluateeris.

Selliseid n-ö äratundmist võimaldavaid viiteid ja dialoogijuppe on filmis palju ehk siis on tunda tahet pakkuda igaühele midagi. Kui arvestada ka filmi tempokust ning vilgutamist ajastutega, siis võib film tõesti tunduda pisut hüplev ehk — infot palju, aega vähe. Mõne ebaolulisema „seikluse” ärajätmine, et selle arvelt kauem mõnes teises „seikluses” püsida, poleks ilmselt paha teinud. Samas ei saa ka öelda, et mõningane tormamine kuidagi filmi vastuvõttu oleks pärssinud, tempokus lõi filmile hoopis mingi näilise kerguse."

Arvustuse terviktekst:
LEGENDI LOOMINE TERVELE PERELE | teater. muusika ...
Avestik, R. (2014). Legendi loomine tervele perele [René Vilbre koguperefilm „Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 110-116.

Tiina Lokk: "Ei kvalifitseeru iseseisvaks mängufilmiks. Pigem on nagu teleseriaali pikaks venitatud reklaamklipp, seda mitte ainult oma eesmärgilt (reklaamida tulevast teleseriaali), vaid ka ülesehituselt: efektse, idee järgi parimal moel tulevast filmi reklaamivate stseenide kaskaad, kus loo enda loogika ei ole väga oluline. Kes on selle sihtgrupp?

Lastefilme mujal maailmas iseloomustab jutustamise ja sõnumi selgus. Siin on aga tegu dramaturgiaga, kus puudub struktuur ja valdavas osas ka kausaalsus: lapsele raskesti jälgitav ja täiskasvanule banaalne ja igav. Keskaeg ei haaku dramaturgiliselt tänapäevaga. Kuigi jah, action on pidev ja katkematu, et lõpuks tekib küsimus, kas on üldse oluline, kes, miks ja milleks midagi teeb.

Mis sest, et detektiivfilmide ülesehitus on väga lihtne, kui vaid keegi viitsiks reeglid endale selgeks teha! Käsitööoskus või õigemini selle puudumine ongi see, mis annab tunda töös näitlejatega, stseenide ülesehituses ja lavastamises, dramaturgilise pinge tekitamises – teisisõnu režii puudulikkuses. Kõik on puine. Lapsed mängivad hästi. Festival Justfilm toob juba aastaid siia maailma lastefilmide paremiku – oleks ehk kasulik aeg-ajalt ka filmitegijatel kinno tulla ja vaadata, kus asub lastefilmide latt."

Roman Baskin: "Nagu oleks film ja nagu ei oleks ka. Kunagised lastesaated (ETVs) olid kohati elusamad, kuigi ei omanud filmi pretensiooni. On tunda, et see on kokku lõigatud seriaalimaterjalist, traagelniidid paistavad läbi. Jätab poolfabrikaadi tunde. Lastesse võiks ja peaks tõsisemalt suhtuma – ei tohiks sellist lihtsustatud ninnu-nännu stiili viljeleda. Ja režii kodutöö hõredus kumab valusalt läbi kõiges – töös näitlejatega, kaadri ülesehituses, misanstseenides... ETV pearežissöör annab sellise haltuuratsemisega noortele lihtsalt halba eeskuju."
Eksperdid hindavad: „Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 21. dets, lk 10.