Kolmsada kilo surma (1965)

Katkeid kunstinõukogu protokollist

Kinostuudio Tallinnfilm
22. detsember 1965

Sm. Tambek: Kasutades kinematograafia mitmesuguseid väljendusvahendeid, on suudetud anda sellele filmile ka oma sisemine pinge, mis on selle filmi üks plussidest. Samuti võiks nimetada veel head operaatoritööd, mis kohati on silmapaistvalt tehtud. /---/

Sm. Tiits: Kas need olid tõesti kõik hulkuvad miinid? Eriti see jääsupis...?

Sm. Školnikov: Selle filmimise käigus sõitsime välja 10 korral nendega koos. Iga kord, kui on torm, tulevad ka miinid välja.

Sm. Kõrver: See pilt jättis väga mõtlemapaneva mulje. Muusika kohta ütleksin niipalju, et ei istu nagu hästi see, kui muusika katkeb ja siis jälle tuleb. Praegu nagu väsitab, on seda liiga palju kasutatud. /---/

Sm. Ojamaa: Minu arvates see teema filmi tegemiseks on vajalik. Selle teema ja selle lahenduse juures mulle meeldis väga muusikaline kujundus ja montaaž. Eriti esimese osa juures. Kui samas vaimus oleks lõpuni välja peetud, oleks olnud konkursifilm, väljapaistev asi. See vastandamine rannas mulle meeldis. Film hakkab minu arvates venima teisest osast. Teine osa algab kapteni jutuga, naise jutuga, siis lõputu jamps selle võrgu lahtilõikamisega. See väsitab vaataja ära. /---/

Sm. Danilovitš: Ma tahaksin vaielda Ojamaaga. Mulle paistab, et see film on suure selguse ja emotsionaalsusega lahendatud. Peamine puudus on see, et need lõigud, mis on sünkroonsed, nagu Leningradi episood ja inimeste jutt, ei ole orgaaniliselt seotud kogu muu tegevusega, langevad välja selle filmi lahendusest ja stiilist. See on peamine puudus. /---/

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.874, lk 185-190.

Filmist ajakirjanduses

Karl Tamberg: „Head olid filmis "Tagasitulek" sünkroonvõtted, mida aga ei saa hoopiski öelda filmist "300 kg surma". Sünkroontekst, mida räägivad siin inimesed, on mitmes suhtes abitu ja tundub ettekirjutatuna. Filmi stsenaristiks ning režissööriks-operaatoriks on Semjon Školnikov. Meeldisid režissööri otsingud filmis ning väga asjalikud kinematograafilised kujundid. Merikarpidesse kasvanud minevik - miin,  ning sellele kontrastiks plaaž. Teksti on vähe ning see on mõtlemapanev. Ainult filmi lõpp koos tekstiga ja surnud linnuga rannaliival on otsekui kusagil varem nähtud.“ /---/
Tamberg, K. (1966). Märkmeid "Tallinnfilmi" dokumentaalfilmidest 1965. a. Rahva Hääl, 12. aprill, lk 3.

Ivar Kosenkranius: „Ma ei saaks ka rangeima nõudlikkuse puhul nii kategooriliselt arvata, et meie dokumentaalfilm on teistest maha jäänud viis aastat ja jääb edaspidigi, kui tegu on "Ruhnu" väga poeetilise, kuigi mõtte väljenduslikkuse osas veidi logiseva käekirjaga, või väga publitsistliku filmiga "300 kilo surma", milles on reporteri tähelepanelikkust, suurepäraseid, jõulisi kujundeid ja suur mõte. Tõsi, viimase puhul hakkad mõtlema, et meie dokumentalistid peaksid tõsist tähelepanu osutama oma filmide metraažile ja materjali kompositsoonilise kujundamise rütmile. Kui see tuleb kasuks, miks ei võiks lühifilm piirduda ainult 7 minutiga või 13 minuti 30 sekundiga?“ /---/
Kosenkranius, I. (1966). Kuidas edasi minna? Mõtteid meie dokumentaalfilmist. Rahva Hääl, 15. juuli, lk 3.