Ideaalide tund (2011)

Filmi reklaamlause

„Mitte see, mis on, ei pane looma, vaid see, mis võib olla;
mitte tegelik, vaid võimalik.“
Rudolf Steiner

Režissöör Manfred Vainokivi oma filmist

Lühidalt öeldes räägib Andrus Kivirähu tükk "Papagoide päevad", mille prooviperioodi meil filmida lubati, kunstniku egost ja tänamatusest oma rahastajate suhtes. Kelle leiba süüakse ja kelle kulul elatakse, seda ka julmalt ära kasutatakse ning hiljem puht mängulustist või igavusest tapetakse. On ka teine lugu, lihtinimeste ehk teenrite lugu, kellel tüki arenedes tekib võimalus geeniusele vastu tatti panna, mis sest, et valele.
/---/
Jälgime lavastuse sündi kõrvalt, ilma küsimusi esitamata. Küsimusi esitab Kivirähu näidendi tekst, ehk et näitlejad küsivad endilt ise: Kes me oleme? Litsid, pirtsutavad litsid? Muidusööjad? Miks ei aeta meid müüritööle? Kõik ei saa olla kunstnikud, anne peab olema. Keskpärased tegijad reeglina oma ande suuruses ei kahtle.

Jälgime, kuidas sünnib roll, kuidas lavastaja töötab näitlejaga, kuidas tekivad kahtlused ja pinged enne esietendust. Tihtilugu näevad lavastajad tööprotsessis koomilised välja ja minu arust on tegemist just heas mõttes klassikalise juhtumiga. Sulev Teppart on väga liikuv ja oma liigutustes koomiline, tema reaktsioonid ja kaasaelamine ka pisiasjadele toob tahtmatult muige suule. Sulevil on komme näitlejatele ette mängida või näitlejaga samal ajal koos teksti kaasa pobiseda. Ta jõuab kõikjale - tõstab laval asju, roomab, põlvitab näitleja ees, näitab, kuidas naist sülle haarata, kuidas õigesti rusikaga lüüa, õpetab naistele selga ronimist, teeb nalja, naerab oma nalja peale, dirigeerib, ümiseb, paneb leebelt inspitsenti paika. Vahepeal saab Sulev Teppart 50-aastaseks.

Naistega räägib Sulev vaikselt ja leebelt, armastab neid õrnalt puudutada, on lähedal. Kui proovisaalis on paus, siis jääb ikka mõni näitlejanna Suleviga kahekesi, et eraviisilisi näpunäiteid saada. Just noortele näitlejannadele sobib selline taktika. Kogenum näitlejanna, primadonna Ülle Lichtfeldt suudab proovi käigus samal ajal heegeldada, tekstiraamatust teksti lugeda, õuna süüa ja operaatorile silma teha.

Film saab olema laadilt mõtisklev. "Ideaalide tunnis" on huumorit, võibolla isegi pisut õelat nalja ja filosoofilist mõtisklust. Kes on kunstnik, kas looja või muidusööja-parasiit?
Allikas: EFI

Tootmine

Arendusperiood: 1.02. - 1.08.2010
Võtted: 1.08.2010 - 1.05.2011
Järeltootmine: 1.01.2011 - 1.10.2011
Allikas: EFI

Filmist kriitiku pilguga

Katrin Maimik: "Ideaalide tund” on struktuurilt nagu muusikapala. Dünaamilisus saavutatakse rütmistatuse, korduste ja kaadriharmooniaga. Tundub, et režissöör on peensusteni läbi mõelnud, mis vahenditega peab film vaataja endasse tõmbama (olgu need kas või pisut populistlikud). Kes ootab filmikunstilt pigem loo ja karakterite dünaamikat, siis seda on juba raskem leida. Aga mitte võimatu, kui tunda veidi lähemalt süsteemi ja nähtust nimega „teater”. /---/

Filmis jälgitakse pisteliselt ja valikuliselt ühe teatrilavastuse sündi. Režissöör on võtnud eesmärgiks oma vaatepunktilt anda edasi protsessi olemust. Tõusud ja mõõnad, usaldus ja kahtlused. Kuni esietenduseni välja. Aga see kõik põhineb fragmentidel, mitte süvaanalüüsil. Kui tavaliselt on Vainokivi filmides tähtsal kohal vanemate ja vanemapoolsete härrasmeeste heietused, siis seekord on intervjuud täiesti ära jäetud. Autor on jätnud vaatajale mõtlemis- ja kujutlusruumi. On nii naljakaid kui ka valusaid äratundmise hetki.

Näitlejate eksponeerimise puhul on valitud välja enamasti kaadrid, kus nad on mõttesse vajunud, veidi tüdinenudki. Nad justkui esitaksid oma sisemonoloogi: „Mida te siis ette kujutasite? Et me oleme kogu aeg teie jaoks naerul sui ja kostümeeritult? Me teeme ka tegelikult tööd.” Maskid on maas. Ette on tekkinud üks teine mask. Rutiini näoga."
Maimik, K. (2011). Ideaalide pooltund. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 95-97.

Rein Tootmaa: "Üldse tundub Vainokivi filmis peituvat sõnum, et näidend on oi-kui-kaugel tegelikkusest, on lihtsalt üks jamps, millest mitte keegi (enam) mitte midagi aru ei saa või siis on kõik liigagi arusaadav (ja tekib küsimus, milleks seda siis üldse vaja on), mis teeb ühe ja sama välja. Sellele viitab ka paar-kolm triviaalset tekstijuppi, mida näitlejatel korduvalt öelda lastakse. Ja tegelaste/näitlejate hajevil mittemidagiteadvad või siis kõiketeadvad (vahet pole) ja üsna nõutud näoilmed. Igal juhul paistab, et mängitav materjal neid mõtlema (enam) küll ei pane. Veelgi enam: film näib olevat mingi kummaline metafoor kogu näitekunsti/(kunsti?)/teatri surmast / surnud olekust tänases maailmas; see kunstivorm justkui pole lihtsalt enam adekvaatne tunnetamaks ega väljendamaks seda, mis maailmas toimub – ta on ajast ja arust. /---/

Kirjandusest/filmidest/etendustest jms saab kirjutada n-ö tekstilähedaselt, mis on juba jäädvustatu tutvustamine ja teatud kombel tõlkimine ehk siis jäädvustamine lisanditega. Viimasel ajal on hakanud aga mõte jäädvustatu taaskordsest jäädvustamisest meie kultuuriruumis perutama ning asendunud ettearvamata ja -kavatsemata käikudega. Selline hetkeimpulssidest juhindumine tungib peale nii kunstis kui ka (!) selle kontseptsioonis ning on igati teretulnud, sest see on mis tahes loomise kunsti juures üks olulisemaid komponente. Manfred Vainokivi on teinud sellest meetodi ja see kannab seni, kuni see pole kivistunud, järgijate poolt paljundatud ja triviaalsuseks muutunud. Sellega on nagu mõttega, mis on adekvaatne ainult tekkimise hetkel ning kaugeneb sellest iga järgmise sekundiga.
Tootmaa, R. (2011). Kunst kuristikus [dokumentaalfilmidest "Professor Viitso liivlased", "Ideaalide tund"]. Sirp, 16. dets, lk 26.

Näidendist "Papagoide päevad"

Näidend "Papagoide päevad" toodi esimest korda lavale Eesti Draamateatris 2000. aastal, Andrus Kivirähk oli ka lavastaja. "Papagoide päevad" ilmus näidendite kogumikus 2002. aastal.

«Papagoide päevad» on eksperiment

Draamateatri kirjandusala juhataja Ene Paaver: "Eesti Draamateatris laupäeval esietenduv «Papagoide päevad» on oluline vähemalt kolmes mõttes - et lavale jõuab taas üks eesti algupärane näitemäng, et selle autor on tuntud kirjamees Andrus Kivirähk ja et Kivirähu näidendi on lavale pannud Kivirähk ise. Esimest korda, muide.
Menukate näitemängude - «Vanamehed seitsmendalt», «Jalutuskäik vikerkaarel» ja «Atentaat» - autori uus lavateos maalib pildi metseeni lossis parasiteerivatest kunstnikest, kes otsivad sisu ja õigustust oma eluviisile."

Näidendi autor Andrus Kivirähk: „«Papagoide päevades» on tegelasteks Arlekiin, Colombina, Pierrot….  Kui minna bussijaama või kaubamajja ning seal neid nimesid hõikuda, vaevalt, et keegi vastab. Et siis nagu polegi tänapäevane näidend või? Ka pole tekstis mitte kusagil öeldud, kus ja millal tegevus toimub… Kuid see oleks lihtsalt asjatu täpsus. See pole kodulugu. «Papagoide päevad» on näidend. Näidend võõrandumisest. Kunstniku rollist ühiskonnas. Maailmast, mis on jagunenud nähtamatute vaheseintega getodeks. Väravavahtidel on üks maailm, arlekiinidel teine.“
Paaver, E. (2000). "Papagoide päevad" on eksperiment. Postimees, 6. apr, lk 15.