Kurvilise tee legendid (2023)

Filmist meedias

Kaarel Kuurmaa: „Kurvilise tee legendid“ on tervikuna nagu üks pikk retroplahvatus. Muusikas ja pildis on tegijad igati stiilselt ajastu vaimu tabanud nii toonases kui praeguses mõttes, sest 1980ndad on teadagi ju taas väga populaarsed. Selles ihaluses on ehk mindud veidi liigagi kaugele, sest küllaltki ootamatult ilmuvad umbes keskosast filmi sisse taaslavastatud stseenid, mis mõjuvad tarbetu ballastina ja jätavad mulje, et kuna filmi tootjad olid nende tegemise alla raha ja energiat pannud, siis ei julgetud neid enam montaažis kõrvale heita. Rallimeeste siirus ja õhin tänases päevas ning korralik töö arhiivikaadritega on enam kui piisav selle loo jutustamiseks ja emotsioonide edasiandmiseks.

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/spordist-mitme-sudamega/
Kuurmaa, K. (2023). Spordist, mitme südamega [filmidest „Kaks südant“ ja „Kurvilise tee legendid“]. Sirp, 19. mai, lk 34–35.

Tarmo Tiisler: „Nostalgiaga ja viimasel ajal eriti just nõukanostalgiaga on keerulised lood. Mõnel on stiilipidudest isu täis, mõne jaoks on praegusel ajal kõik vene värgiga seotud lood ja laulud out ja mõned ei ole lihtsalt tagasivaatajad. Lisaks arvavad mõned, et rohepöörde ajal on autoralli kui selline juba iseenesest kohatu valdkond. Ja mõnda autoralli lihtsalt ei huvita.

Ometi julgen arvata, et kõik eelkirjeldatud inimesed jääksid filmi „Kurvilise tee legendid” lõppedes mõttesse ja tunneksid end üksjagu rikkamana. Miks? Sest selle kahetunnise kvaliteet­filmi tegijad ei poe vaatajale naha alla patriootlike lugudega nõukogude võimu õõnestamisest või magushaleda mälestuste heietamisega, vaid jutustavad meie endi seast pärit inimeste saatusest, kes tahtsid teha midagi väga hästi, teades, et päris suurde mängu on neil asja väga harva kui üldse.“ /---/

Loe edasi:
https://www.temuki.ee/archives/8039
Tiisler, T. (2023). Bensulõhnaline Lada-lugu. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 110–115.

Kaspar Viilup: „Pärast Ott Tänaku dokumentaalfilmi polnud vähemasti kriitikutel sama tiimi järgmise projekti osas ilmselt suuremaid ootusi, kuid Tarvo Mölderi „Kurvilise tee legendid” oli igati korralik teemadokumentaal, mis hetkiti köitis ka täiesti rallikauget publikut. Kas minusuguse anti-õlinäpu arvates võinuks kahe ja poole tunnisest filmist poole maha toimetada? Ilmselt küll, aga samas on mul lihtsam midagi muud vaadata ja jättagi see film neile, kellele see päriselt mõeldud on. Ja neist inimestest ju puudust pole. Palju probleemsem oli PÖFFil esilinastunud Toomas Lepa „Paul Keres. Kuningas”, kus arhiivimaterjalid olid suvaliselt laiali pillutud, intervjuud ei avanud kuigivõrd ei ajastut ega teemat ja pärast vaatamist olin rohkem segaduses kui enne ning lisaks saanud kaootilisest sõgemontaažist peavalu.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.