Põhjakonn (2007)

Reklaamlause

Vive la femme fatale.

Tootja sünopsis

Maailmas leidub igasuguseid iseärasusi, par excellence niisuguseid, mis topeltmängude ja parallelismide tõttu märkamata jäävad, aga oluline on siin just see, et leidub. Leidub just seepärast, et juhtub nii, et leitakse, nagu leitakse Põhja Konn, nagu leitakse liivakell ja linnud, nagu neitsi ja noormees jne kogu maailm. Kindlasti ei ole see kõik juhus, vähemasti seni, kuni avastada on Põhja Konn.

Uus "Põhja konn" 50 aastat hiljem

Elbert Tuganovi mälestuseks...
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ennemuistse jutu "Põhja konn" ainetel

See on teine kord, mil eesti animafilmitegijad lavastavad seda F. R. Kreutzwaldi muinasjuttu müütilisest Põhja Konnast. 1959. aastal valmis Tallinna Kinostuudios režissöör Elbert Tuganovil nukufilm "Põhja konn", kunstnikuks oli siis Rein Raamat, muusika filmile Boris Kõrverilt. See oli oma aja laps, üsna autoritruu muinaslugu, mida vaadates oli aimata režissööri õpinguid 1920. aastate Berliinis.

Allikas: Eesti Filmi Instituut

Režissöör oma filmist

Riho Unt: "Filmi läbiv modernistlikus mõttes moodne vaikus ja pingestatus jätab paljugi vaataja interpreteerida. Filmis on rohkem juttu kui tegu, rohkem kaalukust kui uljust. Seega erineb "Põhja Konn II" suuresti E. Tuganovi 1959. aastal loodud originaalist, mis järgib suures osas Fr. R. Kreutzwaldi algupärandit.

Algtekstis tuli Põhja Konn Maad tühjaks sööma, siin tuleb Põhja Konn pärast seda, kui maa on tühjaks söödud, ta ilmub filmi lõpusekunditel. Põhja Konn tuleb võtma viimast, võimalik, et karistama - eks õgardid, st mõõdutundetud ongi sellised.

Filmi oluliseks osaks on täpsed ja ilmekad karakterid, igaühel neist jutustada oma lugu, unustamata seejuures tervikut. Kangelaste ülesastumise areeniks on minimalistlik, mõõdukalt liigendatud, helevalge interjöör - lava. Mõnes mõttes viibivad tegelased teatris, kus ise teatrit teevad. Nad ootavad Põhja Konna, ootavad lõppu. Kes vaikides, kes lärmakalt, kes võideldes, kes saatusega leppinult.

Tegelased:
Noormees  - kes "kogemata" läbi loo lõppu lipsab, ei ole ettenägelik kaalutleja ega mõtleja, vaid üks uljas "poisi-aruga" tegutseja. Ta ei vaaru millegi ees, vastupidi, keeld on väljakutse.
Põrguneitsi - Femme fatale ise, kes oma armu avaldavas voolamises ja enese vahetus äratundmises teab vägagi hästi, mida ta teeb ja milleks on tulnud. Nümfi kombel hullutavana, hukutavana annab ta end temale, kes ei karda.

Õuenarr - üritab teha kõik, et võimukandjaid üles äratada. Vahetab kuningatel kroone, žonglöörib võimu- ja mehesümbolitega. Lõpuks kroonib end ise Uueks kuningaks.

Kuningad - saatusega leppinud, paksu tolmukorra alla maetud tardunud mass.

Põhja Konn - õgard ja üks kuradima needus (sõda, katk, tulnukas jne), kes tahab kõik maailma magusad viljad ära süüa.

Episoodide ühendajaks on nähtamatu pillimeeste orkester, mis juhatab sisse uue, lõpetab vana, lisab julgust, külvab nukrust. Filmis nii olulist komponenti, aega ja ootamist, pingestab hiigelsuur (liiva)kell, läbi mille paistavad Põhja Konna ootavad tegelased veelgi lootusetumad ja abitumad.

Filmi kulminatsiooniks on tants - kaasaegne ballett, dialoog Noormehe ja Põrguneitsi vahel, täis iha, andumist ja loobumist.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Katke Kristiina Davidjantsi intervjuust Riho Undiga:

Kust sai “Põhjakonna” idee alguse?
Idee tuli Tampere lühifilmide festivalilt kaks aastat tagasi, kui tookordne Eesti Filmi Sihtasutuse juht Jaak Lõhmus tegi ettepaneku, kas ma ei võiks teha Nukufilmi juubeliks Kreutzwaldi “Põhja konna” uuslavastuse. Alguses mõtlesin, et see on täielik utoopia, ei tundunud minu teema, aga siis lugesin raamatu uuesti läbi ja olin nõus. Väljakutse ikkagi.

Miks väljakutse?
Sest muinasjutt ei meeldinud mulle üldse. Aga nüüd, kui film on valmis, võin öelda, et olen temaga rahul, ja ma jään üldiselt väga harva oma töödega rahule. Aga  mul oli kaasstsenarist – Elvis Kollom. Koostöö klappis ülihästi, väga palju on ka temast selles filmis sees.

Elbert Tuganovi “Põhja konna” polnud te oma filmi alustades veel näinud?
Tuganovit ei vaadanud ma meelega. Meid ühendab visuaalselt ainult üks element – võlusõrmus. Tuganovil on film tehtud teises võtmes, tal on võetud elemente mitmest Günther Reindorffi illustreeritud muinasjutust.

Millest teie “Põhjakonn” räägib?
See on kahe otsaga küsimus. Ühest küljest on see muinasjutt, aga teisalt on kogu ajalugu ise muinasjutt ja selle filmi tegemine sattus sellisesse aega, kus kogu eesti rahvas lõhestus minu meelest kaheks. Kas siis see Põhja Konn ei võiks olla üks pronkssõdur, kes hirmutab inimesi, sunnib neid vaikima? Kreutzwaldil on Põhja Konn näiteks koletis, Andrus Kivirähkil jälle vastupidi.

Aga teil?
Ma nüüd ei teagi, kas selles filmis on ta paha, negatiivne tegelane. Ma ei toogi teda enne sisse, kui päris lõpus. Ei, minu jaoks on Põhjakonn positiivne tegelane.

Millest või kellest teie “Põhjakonn” siis räägib?
Ma küsiksin vastu. Kas teie nägite seal üldse positiivseid tegelasi? Võib-olla on see film hoopis inimlikust nõrkusest. Tituleeriksin selle filmi poliitiliseks, see räägib tänapäeva Eestist. Kuningad, keda “Põhjakonnas” näeme, on võetud küll maalidelt, aga ma võtan oma filmidesse kaasa kõike, mis mind igapäevaelus ümbritseb – kõik paiskub sisse.
Davidjants, K. (2007). Riho Unt : minu jaoks on Põhja Konn positiivne. Eesti Päevaleht, 22. nov, lk 16.

Filmist kriitiku pilguga

Mikk Rand: „Kunagine Tuganovi nukukas tugines Friedrich Reinhold Kreutzwaldi algupärase loo visualiseerimisele ja juba olemas olevatele Günther Reindorffi illustratsioonidele. Igal juhul mõjus tollane filmiversioon lastele üsnagi müstiliselt, ehmatavalt ja kurjakuulutavalt — tuginen siin oma lapsepõlvekogemustele. Tänapäeva kontekstis ta seda ei ole, film on isegi pigem õnnetu, sest efektid on mannetud ja lugu venib.

Ilmne põhjus on tänase pildikeele arengus, Tuganovi loodut tulebki vaadelda ajaloolises perspektiivis. Samas on Tuganovi filmilugu aga selge ja konkreetne. Niisiis, vanas filmis kulgeb lugu suurepäraselt ja iga vaataja maakera ükskõik millises punktis mõistab, miks tegelased käituvad nii, nagu nad parajasti käituvad.

Riho Undi visiooni kohta Põhja Konnast sedasama öelda ei saa. Oluline polegi, et teame Undi soovi tekitada teemast oma nägemust ja vaatenurka, oluline on, et tema „Põhja Konna” vaadates tekib aina rohkem aga’sid. Küsimusi, millele vastuseid ei saa kohe ja mitte otsideski. /---/

Animafilm on omamoodi pusle, vaatajale peaks filmi lõppedes kangastuma iga eraldi oleva tüki põhjendatus, tema roll suuremas kanvaas. Animafilm, mille iga kaadrit saab läbi komponeerida ja mille tegemiseks kulub kümme korda rohkem aega kui sama pika mängufilmi jaoks, — selle tegemisel ei saa lubada endale põhjendamatuid seoseid ja sobimatuid tükke. /---/

Näitlejameisterlikkus ehk tegelaste karakterid ja tüpaažid töötavad Undi „Põhjakonnas” suurepäraselt. Eelkõige tuleb siin kiita peanukujuhti Märt Kivi ja animaator Andres Tenusaart, sest nemad on filmis nukud elustanud. Nukud on ehedad ja suurepärased! Vahest parimaid animatsioone, mida senini eesti nukuanimatsioonis näha olen saanud. /---/

Kui jätame Undi loo kulgemise ebaselguse kõrvale, siis kõik muud osised selles filmis on tõeliselt nauditavad. Tegemist on suurepärase filmikujundusega elusa ja eluta materjali kõrvutamisel ning kasutamisel. Võrratu muusika hoiab paigas kindla rütmi ja silma paitab animafilmi kohta uskumatult sujuv kaameratöö. Niimoodi, muude filmiosiste mängulusti tajudes, tekib küsimus: kes ütles, et filmis peab olema klassikaline narratiiv? Jäädes filmi kui unenäoliselt fragmentaarse pildijada juurde, võib öelda, et lugu Põhja Konnast ergutab. Nagu hea videokunst, mis hoiab meie audiovisuaalse närvikava korras, kuid ärritab loogilist mõtlemist, sest see pole sinna programmeeritudki. Igal juhul paneb Undi filmi lõpukaader teemale punkti. Tehnikarüsa keskel on ärganud ellu tõeline konn. Vähenegi filmis olnud müstika hajub lõplikult ja on selge, et seda pole mõtet sealt ka otsida. Tavalise konna vastu võitlemine on ju loomulikult naeruväärne, sestap võtkemgi seda filmi kui animatsiooni performance’it, millele Põhja Konna lugu on vaid tellimuslikult juurde poogitud.“
/---/
Arvustuse terviktekst:
KOKKUPANEMATA PUSLE - Teater. Muusika. Kino
Rand, M. (2009). Kokkupanemata pusle. Teater. Muusika. Kino, nr 6/7, lk 122-126.