Lõpuõhtu (2007)

Filmi reklaamlause

"Ja jumal lõi inimese omaenese näo järgi. Ja inimene lõi oma jumalad omaenese näo järgi..."

Režissöör oma filmist

Hardi Volmer: „Ei meenu, vähemasti kodumaises animatsioonis, ühtki filmi, mis lähtuks maailma rahvaste etnograafilisest pärandist.

„Lõpuõhtu“ on film, mille tegelaskond koosneb jumalakujudest – nukkudest, mis on loodud inimese poolt eri ajastuil, erinevais kultuures ja erinevais paigus planeedil Maa viimase kümne tuhande aasta lõikes.  Oma filmis asetan selle vaimustava seltskonna koomilisse situatsiooni, kus kõik tegelased seisavad ühtäkki silmitsi tõdemusega, et nad ei olegi kõikvõimsad ainujumalad, vaid et neid on palju. Samas ilmutab end neile tõeline jumal, kellel – üllatus, üllatus – ei olegi mingit konkreetset vormi! See pettumuslik situatsioon käivitab terve hulga väga inimlikke emotsioone, mis omakorda muudab need puuslikud meile lähedaseks ja armsaks. On ju nad peaaegu kõik antropomorfsed tüübid, nukud, keda inimene on ikka ja jälle loonud omaenese näo järgi.

Filmi vaieldamatuks lisaväärtuseks on (maailma kultuuri- ja kunstiajaloo seisukohast) tema üldhariv valgustuslikkus kõigile vaatajarühmadele, lastest raukadeni.“
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Filmist kriitiku pilguga

Martin Oja: „Kontrastina värsketele võtetele filmi visuaalses küljes, mis oma korrektse neutraalsusega toimib pigem ideelise külje kammerteenrina, mõjuvad nukkjumalad täpselt niisama eesti-nukufilmilikult nagu kõik nende ontlikud eelkäijad poole sajandi vältel. /---/

Jumalate välimuses rõhutatakse kohmakaid, abituid ja ebardlikke jooni ning käitumises sügavalt inimlikke omadusi. Nende koosviibimine, mis ei möödu just särava vaimuvalguse paistel, hakkab kiiresti meenutama põhikooli klassiõhtut. Sellelt pinnalt jõuamegi animatsiooni esimese peamise sõnumini: inimesed on jumalad loonud oma näo järgi, mitte vastupidi. /---/

Inimliku segadusega tõelise ja väljamõeldu vahel liitub vaatleja probleem, mille tähtsus erinevates teadusvaldkondades tuleb aina rohkem ilmsiks. Kui Kantist lähtudes väita, et polegi võimalust tajuda „asju iseeneses“, ning relatiivsusteooriast tuge leides tõdeda, et millegi nägemine või kirjeldamine sõltub alati nägija ja kirjeldaja omadustest, jõuame selleni, et inimene ei pääsegi oma näo järgi jumalate loomisest. Õigemini, ta ei pruugi neid otsast otsani luua, kuid tingimata lisab midagi omapoolset. Nii pole püha ja profaanse vahelise kommunikatsiooni mudel kunagi ühepoolne, vaid pideva vastastikmõju meelevallas. /---/

Mõttetera „Jumal on suur animaator. Animaator on väike jumal“ on justkui loodud eelnevate tõdemuste illustreerimiseks.“ /---/
Oja, M. (2008). Magistritöö nukuteoloogias. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 115-118.

Maria Mölder: „Parim filmimuusika on märkamatu ja ei tüki iseseisvalt esile. Selles plaanis on Hardi Volmeri “Lõpuõhtu” Ülo Kriguli muusikaga erakordne elamus. Nii väga kui ma ka üritan keskenduda muusikale ja analüüsida helilooja mõttekäike – filmi jumalikud karakterid kavaldavad mind üle. Muusika on siiski kõigest illustreeriv mutrike, nii nagu ta olema peabki. Alguse helimaailm on eriti tihe, vihjates pildiga paralleelselt iga hetk erinevatele lokaalsetele omapäradele. Üldiselt aga sobib ülbitsevate jumalate kokkutuleku taustaks suurepäraselt seksuaalsest energiast kantud pseudoetniline muusika, mis mõjub kaunis ehedalt ja laseb välja mängida kõik süžee vaimukused.“
Mölder, M. (2007). Muusika liikuva pildi ikkes või vastupidi? [Eesti nukufilmidest muusikateadlase pilguga]. Eesti Ekspress: TV Ekspress, 3. mai, lk 4.

Tristan Priimägi: „Ülo Kriguli heliriba lõi kelmipõne­vike õhustiku (võrdluseks võiks tuua näiteks Steven Soderberghi ja David Holmesi ühistööd Oceani triloogia ja “Out of Sight”) ja täitis hästi oma eesmärki panna nukud veidi koomilises võtmes osalema tõelises filmireaalsuses. Filmis ellu ärkavad eri kultuuride jumalad olid tehniliselt üliefektselt teostatud. Kahjuks peab tunnistama, et sisu ei tulnud vormile järele ja sumeri müüt, kuidas universum kõigi jumalate nimede üleskirjutamise järel kaob, ei pääsenud eriti löögile. Seda enam, et jumalad ise olid kahjuks laenanud “Kapsapea” lugudest tuttava naljaintonatsiooni ja mässaja-retoorika ning ka dialoog oli ilmselt tehnilise teostuse täpsuse otsingus kusagile ära ununenud.“
Priimägi, T. (2007). Muusika mängib nukkudega. Sirp, 20. apr, lk 15.