Kui mehed laulavad (1979)

Filmi valmimisest

Valmib kaheosalise stereonukufilmi stsenaarium "Do-mi-sol": 1.08.1978
Valmib stereonukufilmi "Suur kontsert" stsenaarium: 20.09.1978
Stereonukufilmi "Kui mehed laulavad" režissööristsenaariumi valmimine: 1.03.1979
Filmi ettevalmistusperiood: 12.02. - 10.05.1979
Võtteperiood: 11.05. - 15.10.1979
Montaaž: 16.10. - 27.12.1979
Filmi üleandmine - 28. detsember 1979
Filmi maksumus - 73 291 rubla.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1814 Nukufilmi "Kui mehed laulavad" põhidokumentatsioon.

Seletuskirjast stereonukufilmi valmimise kohta

Nukufilm "Kui mehed laulavad..." on meie stuudio teine stereotehnikas tehtud film. Film on eksperimentaalne ja selle tootmine oli eriti pingeline, kuna see pidi mahtuma stuudio aastaplaani. Film valmis 14-päevase hilinemisega 1979. aasta lõpuks. Palju tuli tehnilistel põhjustel ümber filmida, nii osutus ligi 200 m praagiks filmilindi emulsiooni lagunemise tõttu.

Käesoleval filmil oli ka väike ajalooline tähtsus - selles kasutati stereofilmi ajaloos esmakordselt stereo-front-projektsiooni. Vastava projektori ehitas Moskva teadusliku kino- ja fototehnika uurimise instituut. Enamus projektsiooniga võtteid õnnestusid, kuid esimeses eksperimentaalses projektoris oli ebatäpsusi, mis ei võimaldanud dekoratsiooni ja projektsiooni märkamatult ühendada. Seetõttu tuli tuli raske finaalplaan mitu korda ümber filmida, kuni vead olid vähem märgatavad.

Kuna film "Kui mehed laulavad..." on žanrilt sõbralik šarž akadeemilisest meeskoorist ja tema kuulsast maestrost Gustav Ernesaksast, on peaaegu kogu film sünkroonheliga. Sünkroonheli monteerimiseks tuli 70 mm lailint kopeerida 35 mm must-valgele. See oli väga aeganõudev protsess, kuna seda tehakse ainult Mosfilmi laboratooriumis.

Allikas: Filmi arhiivitoimik nr 6203, lk 3.

Info peale lõputiitreid

Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
Heli digitaalne taastamine: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Tiitrite valmistamine: Nukufilm OÜ / Raivo Möllits
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Filmi Instituut
© Tallinnfilm 1979/2014

Filmist ajakirjanduses

J. Mamers: "Selle filmi tahab režissöör teha sõbraliku šarži žanris, mis nukufilmi puhul jällegi esmane katse. Tõsist vaeva nägi Gustav Ernesaksa portreteerimisel G. Štšukin. Ka nukujuhile (H. Krimm) on see film kõvaks pähkliks, sest mitme sünkroonselt esitatava laulu jooksul tuleb 40 nukust lauljal iga fraasi järel suud liigutada. Tõsiseks loominguliseks katsumuseks on G. Ernesaksa kujutava nukuga saavutada maestrole isikupärane dirigeerimine. Filmis on kasutatud niisuguseid koorimuusika pärleid nagu V. Kapi "Põhjarannik", G. Ernesaksa "Hakkame, mehed, minema" ning "Hommik", V. Tormise "Laulja", J. Brahmsi "Hällilaul" jt. Film tuleb nukustereofilmina, mis on E. Tuganovi "Suveniiri" järel teine samalaadne katsetus mitte ainult meil, vaid kogu maailmas."
Mamers, J. (1979). Nukufilmide loojad eksperimenteerivad [Heino Parsist]. Rahva Hääl, 3. nov, lk 3.

Vastab Heino Pars

Nukufilm ja eksperiment. Kuidas sa sellesse suhtud?
Nukufilm on valdkond, mis kutsub eksperimenteerima, see annab impulsi loominguliseks arenguks ja viib edasi animatsiooni kui kunstiliigi enesetunnetamise protsessi, mis minu arvates sugugi ammendatud pole. Eksperimendi välistamine tähendab soodsa atmosfääri loomist enesekordamiseks ja seisakuks. Näiteid kaugelt otsida pole vaja, sellest annab tunnistust meie endi looming. Aga stuudios oli aeg, kus filmilooming taandati "tootmisühikute" täitmiseks, otsinguid ei toetatud, iga katse stereotüüpi lõhkuda kutsus direktsiooni korrusel esile hirmu ning õudust, seda oli väga raske murda.

Randveres valmisid maailma esimesed stereoskoopilised animafilmid — Tuganovi "Suveniir" 1977. aastal ja sinu lavastatud "Kui mehed laulavad" 1979. aastal. Miks need filmid tehti?
See oli väga huvitav otsing nukufilmi ruumilisuse valdkonnas. Just ruumiline efekt oli peamine, mida me pildis taotlesime. Seda tuli arvestada nii stsenaariumi kirjutamisel kui ka looduspiltide komponeerimisel, milles ma üsna ohtralt kasutasin zeitmffer-võtteid. Idee šaržeerida meie tuntud kultuuritegelasi oli mul juba ammu tagavaraks, korra alustasime isegi Jüri Müüri ja Valdo Pandiga stsenaariumi kirjutamist, kahjuks tegi meie koostööle ootamatu lõpu Valdo Pandi tervisliku seisundi halvenemine. Stereofilmis püüdsin seda kavatsust realiseerida Gustav Ernesaksa ja tema meeskoori kaudu. Kuna tegemist oli koorilauluga, pakkus film muidugi suurepäraseid võimalusi stereoheli kasutamiseks. Paraku oli nende filmide vaatajaskond väga piiratud, liidus oli ainult üheksa kino, kus oli võimalik demonstreerida stereofilme. Normaalvariante ei tehtud ja meie vabariigi publikuni pole need filmid jõudnudki.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars [intervjuu, kus Heino Pars räägib oma eluteest, tööst ja filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15, ill.

Arvo Nuut räägib Nukufilmi 3D-animatsioonist

Kas Eesti on tõesti maailmas viimane koht, kus ei mõisteta, et Nukufilmis tehti maailma esimene stereoskoopiline 3D-nukufilm? Puutusid sa ka selle filmi tegemisega kokku?
Kui alustasime 1977. aastal esimese stereofilmi tegemist, siis ei pööratud sellele avalikkuses mingit tähelepanu: oli olemas stereoheli, mis erilist on stereofilm! Enamik ei olnud kuulnud, et on olemas sellised filmid, puudusid vaatamisvõimalused, 3D-projektorid ilmusid kinodesse alles koos digiajastuga. Kuigi isegi kinos Kosmos tekitati sellel ajal võimalus meie stereoskoopiliste filmide vaatamiseks 70mm filmilindilt, jäi see kõik rohkem atraktsiooniks.
Tolleaegses Moskva teadusliku kino- ja fototehnika uurimise instituudi (NIKFI) stereolaboris mõeldi välja stereoskoopiliste filmide valmistamise tehnoloogia stereo-70 ja ka vastav aparatuur. Stereopaar (pilt mõlema silma jaoks) salvestati kõrvuti 70mm filmilindile, unikaalseks tegi selle stereolaboris välja töötatud kompaktne optiline süsteem, mis võimaldas filmimist ühe kaameraga. See oli maailmas ainulaadne. Selle väljatöötamise eest sai NIKFI 1991. aastal Oscari panuse eest stereoskoopilise tehnoloogia arengusse. Tehti mõned reklaam- ja vaatefilmid näiteks Sotšist, kus viinamarjakobar oli justkui iga vaataja käeulatuses, või tsirkusest, kus kloun loopis rõngad otse saali. Usuti, et stereoskoopilisel filmil on suur tulevik. Kõikides liiduvabariikides kohandati või ehitati kino ruumiliste filmide vaatamiseks, ka sõbralikud rahvademokraatlikud vabariigid said sellest buumist osa. Polnud aga filme, mida demonstreerida. Mõned Ameerikas valminud stereoskoopilised mängufilmid kohandati ka stereo-70 formaati, kuid neid ei peetud enamasti nõukogude inimesele sobivaks. Ilmselt oli just filmide puudus põhjuseks, miks pöörduti heade filmide saamiseks juba siis kuulsust kogunud Nukufilmi poole.
Tegijatele andis see eksperiment võimaluse katsetada ruumiga. Tookord valminud Nukufilmi filmid „Suveniir”, „Kui mehed laulavad” (Heino Pars, 1979) ja „Õunkimmel” (Elbert Tuganov, 1981) on tõelised filmipärlid ka ilma 3D-ta.
Olin nende kolme filmi operaator, stereoskoopilise filmi tehnoloogiat õppisin eelmainitud uurimisinstituudis, kogu võteteks vajalik spetsaparatuur oli stereolabori oma. Siinkohal tuleks vahet teha stereofilmil ja stereoskoopilisel filmil, kus pilt objektist salvestatakse mõlema silma jaoks eraldi. Kasutatakse lühendit S3D. Mulle meeldib väljend „ruumiline film”.
3D-animatsioon tähendab üldjuhul vastava programmiga arvutis tehtud filmi. Filmide näitamise tehnoloogia on sama ja juurdunud lühend 3D on paslik kinos ruumilise näilivuse saamiseks.
Priimägi, T. (2014). Mäng nukkudega [intervjuu: Arvo Nuut räägib Nukufilmi festivaliedust ja 3D-animatsioonist. Sirp, 13. juuni, lk 14, ill.

Annecy festival 2014
 
Eriline huvi on festivalil Nukufilmis toodetud maailma esimeste stereoskoopiliste (3D ehk prillifilmide) nukufilmide vastu. Maailma esimene steroskoopiline nukufilm “Suveniir” valmis 1977 aastal Elbert Tuganovi käe all. Lisaks sellele linastuvad veel “Kui mehed laulavad” (1979, režissöör Heino Pars), “Õun kimmel” (1981, režissöör Elbert Tuganov) ning maailma esimene digitaalselt üles võetud stereonukufilm “ Miriami piknik” (2007, režissöör Andres Tenusaar).
Vanemad stereofilmid on digiteeritud ja restaureeritud Eesti Filmi Instituudi, Kultuuriministeeriumi ja Kultuurkapitali toel.
Nende filmide näol on vaieldamatult tegu maailma filmiajaloo oluliste teostega, mida senini praktiliselt kellelgi nende originaalversioonis näha pole õnnestunud.
Filmi I, Uudised, http://www.filmi.ee/uudised/#maailma-tahtsaimal-animafilmide-festivalil-linastub-enam-kui-6-tundi-eesti-nukufilme (17.02.2016).