Avaleht » Filmiliigid

Kõik muusikud on kaabakad (2012)

BFM filmiosakond: bakalaureusetöö (Eleri Saarik režissöörina, Erik Põllumaa operaatorina)

Mängufilm | Tudengifilm | Draama Kestus: 86:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Režissöör Heleri Saariku esimene täispikk mängufilm “Kõik muusikud on kaabakad” on visuaalne armastuskiri muusikale. Oma kaunimates unistustes on linateose peategelane Leila (Riina Maidre) särav laulja. Tegelikkus on aga see, et kogu ta energia ja anne kuluvad hingenärivate suhete, meelemürkide ja glamuurse poosetamise peale.
Heleri Saarik tõmbab reeglitele vee peale. Filmikunsti võimalustega mängides viib ta vaataja kõhedasse universumisse, kus piir tegelikkuse ja illusoonide vahel on õhkõrn. See on maailm, mis tuttav kõigile neile, kes ühel hetkel oma elus on pidanud täiskasvanuks saama ja endale tunnistama, et unistamisest üksi ei piisa. Ja kes sellest hoolimata valivad unistamise.
Leila ettearvamatute käikudega poissi mängib Nero Urke, loomingulises ummikseisus produtsenti Jarek Kasar. Kõrvalosades astub üles terve rida Eesti noore põlvkonna muusikuid nagu Mihkel Kõrvits, Helina Risti, Lotte Jürjendal, Andres Lõo jt.
Filmi ühelt poolt uneleva ja teisalt robustselt realistliku operaatoritöö tegi Erik Põllumaa. Tegelasi ümbritseva secondhand paradiisi lõi kunstnik Kristina Lõuk ning psühhedeelse glamuuri radadel seikles kostüümikunstnik Helina Risti. Filmi produtsent on “Seenelkäigu” vaatajateni toonud Piret Tibbo-Hudgins ja selle tootis Allfilm.
Film on otsast otsani täis head eesti muusikat. Linateosele on muusika kirjutanud helilooja Tõnis Leemets, lisaks kuuleb lugusid Jarek Kasarilt, Riina Maidrelt, Andres Lõolt, Tehnoloogiliselt Päikeselt, Sequoia 7-lt jne.
“Kõik muusikud on kaabakad” maailmaesilinastus toimus selle aasta oktoobris A-kategooria Busani rahvusvahelisel filmifestivalil (Lõuna-Korea). Film võistles uute tulijate võistlusprogrammis Flash Forward, kus esitletakse kokku kaheksat linateost Euroopast ja Ameerikast.
Filmi tootjapoolne sünopsis, EFSA.

Filmi saamisloost

Film kasvas välja Heleri Saariku lõputööst. Režissööriks õppinud Saarik plaanis algselt teha lühifilmi. "Pärast esimest võtteperioodi muutus film pikemaks. Filmisime juurde, et oleks hiljem rohkem, mille hulgast valida ning eks kõrvalt kiigati, et midagi huvitavat vist sünnib," selgitas Saarik produktsioonifirma ideed, kes lootis täispika filmiga ka osa investeeritud rahast tagasi teenida.

Filmitegemisel inspireeris Helerit muusikavideote tegemine, mille käigus puutus ta kokku Eesti muusikaga. 2009. aastal sai Heleri ka parima Eesti muusikavideo auhinna.

Heleri Saarik jäi filmiga rahule. "Kuid eelarve oli olematu. Mängufilmi mõttes polnud see enam mitte low-budget, vaid no-budget film," tõdeb filmitegija. Rahapuudus aga filmi valmimist ei takistanud, kuigi segas oluliselt tööd. "Meil oli tihe võttegraafik, tegime kuni viis stseeni päevas," rääkis Saarik. Oluliseks faktoriks filmi valmimise juures pidas ta näitlejatega tekkinud sünergiat. "Näitlejad olid kaasamõtlejad," täheldas režissöör.

Pisut näeb ta Leilas ka iseend. "Leila on küll fiktiivne tegelaskuju, kuid stsenaristina elasin ikka tegelasse sisse," seletab Saarik. Leilal on prototüüp ka päriselus – avangardmuusik, kelle nime filmitegija saladusse jätab. Seda tüdrukut on autori sõnul filmis siiski rohkem kui teda. Film sündiski autori vajadusest juurelda küsimuse üle, miks küll muusik, kes on nii eriline, pole ometi juba maailmakuulus.

Järgmise filmi poole teda väga ei kisu. "Kaks aastat väsitas ära," teatab neiu, kes leiab, et filmitegemine on Eestis liiga raskeks tehtud. "Välismaal on režissööril abiks 40 inimest. Siin teeb režissöör kõik üksi – alates subtiitrite tõlkimisest kuni turustamise ja plakatite kleepimiseni. Töö sisulisest osast ei hakka üldse rääkimagi," selgitab Saarik. "Kui Eesti ametlik filmipoliitika ongi see, et kvaliteetset filmikunsti pole vaja, siis oleks ju rumal nii perspektiivitu alaga tegeleda," lisab režissöör.
Kruusmägi, A. (2012). Noor režissöör pärast esikfilmi pressilinastust: "Enam ma seda näha ei taha!" Õhtuleht, 27. okt.

EFSi tootmistoetuse taotlus: Kõik muusikud on sead

Absurdimaiguline humoorikas armastuslugu Leilast ja Toivost, kelle totaalset teineteisemõistmist ning varaste hommikutundideni kestvaid seksuaalenergia plahvatusi varjutab tüütu olme, mille majakõrguste lumehunnikute vahel nad vurisevad kui dünamopatarei toel tuksuvad lumesahad.

Kestus: 25 min
Filmitootmisettevõte: Allfilm
Produtsent: Piret Tibbo-Hudgins
Režissöör: Heleri Saarik
Stsenarist: Heleri Saarik
Arendusperiood: oktoober 2010 – märts 2011
Ettevalmistusperiood: veebruar - märts 2011
Tootmisperiood: märts 2011
Järeltootmisperiood: märts - august 2011
Esituskoopia valmimine: september 2011
Planeeritud esilinastus: oktoober 2011
Filmi eelarve: 43 277
EFSi tootmistoetus: 22 370
Kõik muusikud on sead (2011). EFSA: Lühimängufilmi tootmistoetuse taotlused, 5. jaan.

Filmi tootis Allfilm, filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, BFM ja MEDIA Programme. Filmi väljatulekule panid õla alla Eesti film 100 ja Raadio 2.
Filmi “Kõik muusikud on kaabakad”  ühest osast tehti muusikavideo (2012). Eesti film 100, 23. okt. http://www.ef100.ee/Eesti_film_100/Avaleht/Entries/2012/10  (21.11.2012).

Filmi virtuaalne kodu: http://www.facebook.com/KoikMuusikudOnKaabakad

Treiler: http://www.youtube.com/watch?v=sn4U_jdEb8M

Arvamusi filmist

Tiina Lokk: „See on aus ja väga hea tudengifilm. /---/ Professionaalselt väga ebaühtlane, aga õige närviga - sellega, mis teebki ühest filmist filmi. Selles on valu, ängi ja armastust nende inimeste vastu, kes üritavad ennast läbi murda põrgu esimesest ringist, et jõuda oma loominguga kusagile. Mis hinnaga ja kas see ka seda väärt on, on iseküsimus.“

Indrek Kasela: „Film nagu kakofooniline orkester, mis püüab kuidagi koos püsida. Samas tasub muusikahuvilisel ainuüksi ägedate naisosatäitjate pärast kinno minna. Ega Chalice ka paha ole. Kindlasti mitte Georg Otsa fännidele.“

Lenna Kuurmaa: „Tehniline praak häirib väga, helikvaliteet paneb liiga tihti küsima, mida just ekraanil öeldi. Tuletab selgelt meelde, et on just koolitöö. Visuaalselt on ilusaid psühhodeelilisi kaadreid, aga palju jääb puudu.“

Roman Baskin: „Lühifilm on pikaks venitatud ja jääb hõredaks. Mopeedi on raske lennuki pähe maha müüa. Soov kogu maailmavalu oma esimesse filmi sisse panna on tuttav ja mõistetav igale filmitegijale, aga filmi aeg on halastamatu ja sellega peab arvestama.“
Eesti film 2012. Kõik muusikud on kaabakad (2012). Postimees: AK, 27. okt, lk 10.

Hinges heitlus, külmikus raamatud!

“Kõik muusikud on kaabakad” võib olla selle kümnendi “Sügisball” – igal juhul parim tänavune täispikk film, mis näitab noori, kes elavad juba ette superstaari vääriliselt...
Millest Saariku film räägib? Lühidalt öeldes sellest, kuidas on olla noor. Täpsemalt sellest ebakindlusest, milles elab noor inimene, kes ühelt poolt ei tunne iseend ega oma võimeid, teiselt poolt pole rahul maailmaga, milles ei tundu talle kohta olevat.
Filmi peategelane Leila on ses suhtes tüüpiline noor inimene, et ta ei tea, mida tahab, aga teab, kuidas seda saada: pappi, joovet, naudingut. Kindlaid, käegakatsutavaid, igaühele arusaadavaid hüvesid. Leila aga kuulub nende noorte inimeste kilda, kes ei taha tavalist elu – kes tahavad, nagu kilplaste lehm, midagi muud. Midagi enamat. Olla mitte ainult miljonär, vaid ka rokkstaar.
Riina Maidre säravas kehastuses on Leila kunstnikuhingega laulja, kes teeb avangardmuusikat, millel pole lootustki laiades massides läbi lüüa.
Lisaks käib Leila läbi vanema põlve kultuuriinimestega, kasutab lennukaid võõrsõnu ja peab end ise lausa lämmatavalt raamatute alla maetuks. Kuid Leila lugemus on – filmis olulist märksõna kasutades – poos. Tema ja teiste noorte jaoks siin pole raamat muud kui kujundus­element, fetiš.
Raamatuid ei loeta, neid hoitakse külmkapis. On ilmne, et Leila pole lugenud liiga palju, vaid liiga vähe selleks, et märgata omaenese olukorra ja eluhoiaku täiesti traditsioonitruud trafaretsust.
Allikas: Joonas, filmijutt.blogspot.com  (2012). Hinges heitlus, külmikus raamatud! Maaleht: Kultuur, 24. nov.

“Uued mutandid” uues eesti filmis

Ja kui keegi nüüd küsib, mida Heleri Saarik oma filmiga “öelda tahtis”, siis ma pakun, et nimelt seda – uurida, kuidas muusika, loovuse kirg üldisemalt, ennast inimesse sisenedes tunda annab, kuidas tema inimlikkust räsib ja rüvetab.
Selles mõttes on “Kõik muusikud…” vampiirifilm. Nende inimeste verega siin on midagi valesti. Nad on lubanud loovuse kui võõrkeha oma organismi ja proovivad sellega siis elada, sellest toituda, seda hingata. Nagu narkootikum, muudab see nende tajusid ajuti erksamaks ja hoiab neid viiruslikult sõltuvuses, kuid nad ei ärka enam terveina ja pole enam võimelised asjadeks, mis kõigile meile tunduvad normaalsed. Just Leila viskleb nende äärmuste vahel kaadrist kaadrisse ja just selle mängib Riina Maidre väljapaistvalt esile. See võib kõik olla – ja ilmselt ongi – surnud punkt. On väga usutav, et keegi neist pole hoopiski andekas. Sest tähtis on nagunii muu – muusika loominguline pingeväli ise, füüsiline ja piinav. See puudutus, mis neile osaks on saanud, ei tee neid paremaks, vaid rõhub ligi maad. Muusika, mida filmi kangelased ehk tahavad, lubavad teha; muusika, mis neil ehk helgematel eluhetkedel kõrvuski kostab, ei lunasta midagi. Ja kui nad katsuvad seda eneste sees peituvat energiat – näiteks alkoholi või hipsterislängiga – pilastada, narrida, pisendada, ei toimi seegi. Nad on ohvrid, igavesti rändavad ja ei saa teisiti. Ja rändavad nad suuresti pimedas, tihti öösel. Nad ei ole muule maailmale nähtavad ja nad ise näevad vähe. Teised inimesed ilmuvad nende ellu ehk ainult viirastuste kujul nagu seal rannal päris lõpus. Ja tüdrukud võivad lärmitsedes mõnitada Vabariigi lippu ning keegi ei märka tegelikult midagi. Nad on lihtsalt juba sealpool piiri – rämps, ülejääk, waste... “Uuteks mutantideks” nimetas 1965. aastal selletaolist, toona alles kujunevat noortekultuuri Ühendriikide kirjanduskriitik Leslie A. Fiedler.
Heleri Saarik ei tihka oma filmi tegelasi nende algsetest poosidest kuigivõrd nihutada – nad jäävad paigale ning mingi reljeefse joonega lugu ei kanna neid kuhugi mujale. Nende seisundis eneses peituv tardunud draama huvitab teda ja sunnib kaamerat käivitama. Kaamera toimib siin suurendusklaasina, millega me toda mürgitatud maailma lähedalt, isegi liiga lähedalt võime vaadata – kõiki neid värve ja varjundeid, kogu hallutsinatsioonide mängu. Saarik käitub ühtpidi vaadates küllap liiga hüsteeriliselt oma pildikeeles ja katsub stseenidest imeda välja rohkem, kui seal näib olevat. Kuid teisalt – siin küllap ongi varjul rohkem, kui me palja silmaga näha oleksime võinud. Nii et miks loobuda ambitsioonist too rüvetatud maailm läbi valgustada? Miks leppida vähemaga? Heleri Saariku närviliselt tundlik film vähemalt püüdis ja riskis nakatatud saada millestki, mis on temast suurem.
Allikas: Kahu, T. (2012). “Uued mutandid” uues eesti filmis. Eesti Ekspress, 17. nov.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm