Tallinna Mäetehnikumis (1953)

Tallinna Mäetehnikum

Tallinna Mäetehnikum (TMT) on üks omapärane nähtus Eesti haridusajaloos, mis tekkis praktiliselt tühjale kohale, kogus võimeka õpetajate kaadri, arendas lühikese ajaga välja eeskujuliku õppebaasi, andis Eesti tööstusele 10 lennuga 13 aastase eksisteerimise jooksul üle 1500 lõpetaja ja siis lõpetas oma tegevuse. Tallinna Mäetehnikum on oluliselt mõjutanud oma vilistlaste, eriti mäe-elektromehaanikute ja allmaa kihtvarapaikade kaevandamise eriala mäetehnikute kaudu Eesti mäetööstuse edukat arengut ja seda ka pikka aega peale tehnikumi likvideerimist.
Tehnikumi loomise aluseks võib pidada NSVL Söetööstuse Rahvakomissariaadi käskkirja nr 263, 15. juunist 1945, mis tugines Riikliku Kaitsekomitee otsusele, Tallinna mäetehnikumi organiseerimise kohta, kus kohustati ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Balti Laevastiku juhatajat Tributsi vabastama Tallinnas Pärnu mnt. 57 (endine Tallinna Tehnikumi õppehoone) ja andma see loodavale tehnikumile ajutiseks kasutamiseks ja alustama tehnikumile uute hoonete ehitamist.
Riiklik Kaitsekomitee oli NSVL-is kõrgeim riigiorgan II Maailmasõja ajal, mis lahendas operatiivselt majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi probleeme ja likvideeriti 04.09.1945. Pärast sõda oli riigi kütusega varustamine, mis oli tööstuse arengu tähtsaim eeldus, sattunud raskesse olukorda, sest:
• lõppes USA-lt lend-leasiga saadav kütuse abi.
• suur osa Euroopas asuvatest kaevandustest oli purustatud, mis vajasid taastamist,
• sõja ajal olid paljud insenerid ja tehnikud kas langenud sõjas, surnud Siberi laagrites või läinud välismaale,
• sõja ajal oli suures osas katkenud eriala spetsialistide ettevalmistamine.
See oligi põhjuseks, miks Riiklik Kaitsekomitee andis Söetööstuse Rahvakomissariaadile erakorralised volitused ja kohustuse mäetööstuse eriala kaadri ettevalmistamiseks kiirendatud korras. Nii antigi välja käskkiri, kus iga kombinaadi piirkonnas tuli kas avada uusi mäetehnikume või taastada purustatud õppehooned, ühiselamud ja õpetajatele korterid.
Üheks niisuguseks kombinaadiks oli ka kombinaat “Eesti Põlevkivi” (Estonslanets), kelle peakorter ja allasutused asusid Tallinnas. Ministeerium leidis ruumid tehnikumile ajutiseks kasutamiseks, kohustas need senistest asukatest vabastama, eraldas kombinaadile sihtotstarbelised rahalised vahendid, materjalide ja toiduainete fondid ning kohustas projekteerimisinstituuti “Giprošaht” projekteerima Tallinna Mäetehnikumile ühiselamu 400 õpilasele, õppehoone ja elamud õpetajatele. 
Tallinna Mäetehnikumi direktori kohusetäitjaks määrati Söetööstuse Ministeeriumi õppeasutuste valitsuse juhataja käskkirjaga 01.08.1945. mäeinsener Jelena Ivanovna Gorbulina, 12.05.1947 kinnitati ta Läänerajoonide Söetööstuse Ministri käskkirjaga direktoriks ja 26.04.1949 kinnitati veel NSVL Kõrgema Hariduse Ministri käskkirjaga Tallinna Mäetehnikumi direktoriks.
Jelena Ivanovna Gorbulina oli intelligentne, eetiline, väga energiline juht, kes suutis lühikese aja jooksul temale võõras keele ja kultuuri keskkonnas täiesti tühjal kohal, ajutiselt kasutada antud ruumides panna käima kooli, leida väga head õpetajad, korraldada vastuvõtueksamid, ajutise ühiselamu, toitlustamise, alustama ühiselamu ja õppehoone projekteerimist jne.
Tallinna Mäetehnikum paigutati Pärnu mnt. 57, moodsa koolimaja 3. ja 4. korrusele, mis oli ehitatud enne sõda Tallinna Tehnikumile ja jäänud sõjas terveks. Peale selle asus seal veel kombinaadi Eesti Põlevkivi (EP) ehituskontor, trusti Eesti Põlevkivi Ehitus korterid, ühiselamu, söökla. Söetööstuse Ministeerium eraldas sihtotstarbeliselt kogu vajamineva varustuse EP kaudu, kuhu kuulusid ka niisugused pisiasjad nagu ämbrid ja labidad. Loomulikult kuulus sellesse nimekirja ka 360 kohalise söökla varustus ja toiduainete fond. Siinjuures tuleb meelde tuletada, et peale sõda kuni 1948. aastani toimus linnarahva varustamine toiduainetega talongide alusel. Et kombinaadi EP toitlustusosakond asus ka samas majas ja söetööstusele ettenähtud toiduainete fondid olid suuremad, kasutasid ühiskondlikku toitlustamist kombinaadi töötajad, tehnikumi õpetajad ja õpilased. Lisaks sellele asus majas veel kinnine kauplus, kus sai osta odavalt defitsiitseid tarbekaupu. Neid oli võimalik kallimalt müüa ja selle asemele osta turult kvaliteetseid toiduaineid, mis oli eriti oluline lastega peredel.
1946. a. juulis kinnitas kombinaadi juhataja Pustoutenko, et vabastab tehnikumile nende allasutuste kasutuses olevad ruumid ja et EP ehituskontor ehitab Lengiprošahti projekti alusel TMT ühiselamu.
Lühikese aja jooksul leiti väga head , nõudlikud õpetajad, korraldati reklaam ja sisseastumiseksamid. Esimesel aastal oli plaan võtta vastu ainult kohalikust rahvusest 100 õpilast, nendest:
1. kihtvarapaikade kaevandamise erialal 35,
2. mäeelektromehaanika erialal 35,
3. geoloogia erialal 30.
Plaan täideti 70% , hiljem võeti vastu veel teistest tehnikumidest ületulnuid. Vastuvõetud õpilaste vanus oli suhteliselt kõrge, palju oli neid kelle haridustee oli sõja ajal katkenud, paljud olid sõjast osavõtnud, nii Saksa kui Nõukogude poolel. Vastu võeti 7-kl haridusega, mida nimetati mittetäielikuks keskkooliks. Algkooli varemlõpetanutel oli aga 6-kl haridus. Nii tuli neil lõpetada veel üks klass. Tegelikult oli paljudel 8, 9, 10 ja 11-kl. haridus. Vastuvõtu eksamid toimusid matemaatikas (kirjalik ja suuline) (õp. L. Atlas), eesti keeles (õp. M. Veiderma), vene keeles (õp. A. Vihdorcyk), konstitutsioonis (õp. L. Johanson).
Esimeseks direktori asetäitjaks õppe alal oli Leib Atlas 28.06.1945 kuni 01.02.1946, kes täitis algul ka vanemraamatupidaja kohustusi, hiljem aga jäi legendaarseks matemaatika õpetajaks. Alates 25.01.1946 oli direktori asetäitjaks õppe alal Peeter Lukk, kogemustega ja suure organiseerimisvõimega lennundusinsener, kes suutis kiiresti juba esimesel õppeaastal korraldada kitsastes tingimustes õppetöö, avada raamatukogu, lugemissaali, sõjalise kabineti, koos õpetajatega luua joonestuskabineti, füüsika kabineti ja keemia laboratooriumi, alustati ka geoloogia ja mäemasinate laboratooriumi organiseerimist.

Direktorid
Gorbulina (1945-1950) Esimeseks direktoriks oli Jelena Ivanovna Gorbulina, kes pani aluse Tallinna Mäetehnikumile. Tema ajal saavutas tehnikum kõrge taseme ja populaarsuse.
Jelena Gorbulina sündis 1910. a. Tsarskoje Selos (Puškin), lõpetas 1929 keskkooli, oli 1 aasta tööl Kasahstanis, siis Leningradis Punaseristi keskravilas laborant (1930-1938). Kui see ravila suleti asus ta õppima Leningradi Mäeinstituuti, sõja ajal (1941-1942) oli Punaarmee Hüdrometroloogia teenistuse aeroloogia osakonnas vanemtehnik, siis jätkas õpinguid ning lõpetas1945. a. instituudi mäeinseneri erialal. Peale lõpetamist võeti ÜK(b)P liikmeks ja suunati Tallinna Mäetehnikumi direktori kohusetäitjana uut kooli organiseerima, kusjuures varem ta ei olnud komsomol. Gorbulina oli abielus kombinaadi “Eesti Põlevkivi” peainseneri Pavel Mihaljukiga. 20.03.1951 ta vabastati direktori kohalt ja määrati eriala ainete õppejõuks. Siinjuures tuleb märkida, et uus direktori kt. A. Rešavski vabastas Leopold Lainoja eriainete ainekomisjoni esimehe ja mäeasjanduse kabineti juhataja kohustest, määrates nendele kohtadele Gorbulina. Need ametikohad olid tasulised. Gorbulina protesteeris, väites et temaga olid need määramised kooskõlastamata, kuid oli nõus vajaduse korral Lainoja abistama. Nii see käskkiri tema nõudmisel tühistati. Nagu näha õppenõukogu protokollidest, suhtus ta suure respektiga oma alluvatesse ja õpilastesse. Näiteks ühele ettepanekule piirata ühiselamu õpilaste linnas käimist, vastas ta kategooriliselt, et tehnikum ei ole kinnine, vaid avatud õppeasutus ja mingeid seadusvastaseid piiranguid ei tule. Aastaid hiljem, pensionärina Peeter Luki matustel ta ütles, et nemad (tema ja P. Lukk) olid teadlikud, et paljud õpilased olid olnud Saksa sõjaväes, vanemad oli kulakuks või kodanlikuks natsionalistiks tunnistatud, kuid tegid näo, et ei tea sellest midagi. Kohalikud organid aga ei julgenud Moskvast juhitavat õppeasutust tülitada. Nii olid ka mäetehnikumi õppejõududeks võetud õpetajad, keda oli tunnistatud poliitilistel põhjustel Eesti koolides kõlbmatuteks ja lubatud töötada ainult töölisena. Tänu sellele ja ka Söetööstuse Ministeeriumi korduvatele nõudmistele eestikeelse tehnilise kaadri ettevalmistamiseks koos eestikeelse eriala- kirjanduse ja õppematerjalide väljaandmisega, tundus Tallinna Mäetehnikum Gorbulina ja Rešavski direktoriks olemise ajal kuni 1952. aastani vabameelsuse oaasina, võrreldes ENSV alluvuses olevate koolidega. Viimastes valitses poliitiline ajupesu, tihti ka lausrumalus, asjatundmatus. Suurem osa kõrge kvalifikatsiooniga õpetajaid oli vallandatud ja asendatud noortega või poliitiliste aferistidega, kes olid valmis täitma kõiki madala haridustasemega parteijuhtide nõudmisi. Eriti halvas olukorras oli Eesti koolides vene keele õpetamine, kus kasutati juhuslikke, ilma pedagoogilise hariduseta inimesi. Nii jäigi vene keel vaatamata suurele tundide arvule väga nõrgaks, võrreldes tsaariajal gümnaasiumi lõpetanudega. 
1952.aastal, kui TMT-sse oli jõudnud ka tagakiusamise laine, kutsuti Gorbulina telegrammiga Moskvasse läbirääkimistele uue töökoha asjus ja vabastati Kõrgema Hariduse Ministri käskkirjaga 13.01.1953 töölt ja 01.02.1953 tuli direktorile korraldus komandeerida Gorbulina Söetööstuse Ministeeriumi õppeasutuste valitsuse käsutusse ja maksta välja 2000 rbl. kompensatsiooni.

Rešavski. (1950-1951) Aleksandr Rešavski oli soliidne mees, mäeinsener-mehaanik. Ta jätkas Gorbulina joont, suhtus õpetajatesse respektiga ja oli ka õpilaste poolt lugupeetud. 
Lukk. (1951-1952) Peeter Lukk, olles direktori asetäitja õppe alal, määrati Söetööstus Ministeeriumi poolt telegrammi teel direktori kohusetäitjaks. Kirja teel ta teatas, et hakkab täitma direktori kohustusi, kuid ei ole nõus direktoriks hakkama pikemaks ajaks. Samuti palus enda asemele leida ka direktori asetäitja õppe alal, põhjendades seda tervisliku seisukorraga ja mäenduse eriala mittetundmisega, kuid oli nõus heameelega töötama üldtehniliste õppeainete õpetajana, mida ta valdas suurepäraselt. 
Kušnir. (1952-1958). Nikifor Kušnir jättis võrdlemisi robustse mulje. Kirjavahetuses ministeeriumiga paistis, et oli kaotanud nii tööraamatu kui ka Sverdlovski Mäeinstituudi lõpetamist tõendava dokumendi. Sõja ajal oli töötanud mitmesugustel ametikohtadel mäenduse alal. Peale sõda oli viibinud (1949-1952) mingi allüksuse ülemana Saksamaal. Millega seal tegeles, ei ole selge, kuid 1952. a. ootas ministeeriumi reservis uut kohale määramist. Ei ole selge, kas just tema initsiatiivil või kohaliku EKP kaasabil vallandati kohe korralikud õpetajad M. Veiderma ja A. Vihdorcyk. Vallandamise põhjused olid väljamõeldud, võimalik, et selleks oli partei poolt algatatud rünnakud kodanlike natsionalistide ja juutide vastu. Tema ajal algas kindlasti venestamise kampaania, mis seisis peamiselt vene keele õpetamise süvendamises vastavalt Stalini keeleteaduslike tööde valguses. Vene keele tõttu heideti tehnikumist välja juba III kursusele jõudnud õpilasi, kes hiljem lõpetasid Venemaal prestiižikad kõrgkoolid. Küll tuleb talle tunnustust avaldada uusimate mäemasinate ja seadmete muretsemise, laboratooriumide organiseerimise, õppetöökodades töötavate makettide valmistamise eest uue õppehoone valmimise järel. 15.04.1958 vabastati Kušnir Tallinna Mäetehnikumi direktori kohustest ja suunati Komi Rahvamajanduse Nõukogu käsutusse.
E. Alt. Oli üldelektrotehnika õpetaja, kes määrati ENSV Rahvamajanduse Nõukogu käskkirjaga Tallinna Mäetehnikumi viimaseks direktoriks. Tema ülesandeks oli tehnikumi likvideerimise korraldamine, hoonete ja seadmete üleandmine vastavalt ENSV Rahvamajanduse Nõukogu otsusele teistele tehnikumidele.

Direktori asetäitjad õppe alal

Need olid juhtivtöötajad, kes korraldasid õppetööd. Nende kohustuste hulka ei kuulunud tundide andmine ega loengute pidamine, kuid nad võisid piiratud mahus olla ministeeriumi loal kohakaasluse alusel ka õpetajad.
Leib Atlas. (28.06.1945 - 01.02.1946) Oli esimeseks direktori asetäitjaks õppe alal. Ta korraldas esimesed vastuvõtu eksamid ja siirdus siis oma erialale matemaatika õpetajaks.
Peeter Lukk (25.01.1946 - 29.06.1954) Oli suurte kogemustega lennukiehituse insenermehaanik, kel oli kogemusi ka õppetöö korraldamisel. Ta pani tugeva aluse õppetöö korraldusele, oli nõudlik ülemus õpetajatele ja legendaarne tehniliste ainete õpetaja. Tema loengud olid väga hästi ette valmistatud. Kuigi ta rääkis eesti keelt aktsendiga, olid ta konspektid väga heas eesti keeles. Õpilaste hulgas oli ta väga populaarne. Kui Veiderma ja Vihdorcyk vallandati otsitud põhjustel, siis Peeter Lukk kirjutas nendele väga hea iseloomustuse. Lukk astus partei liikmeks 1953. aastal. Ilmselt mingite vastuolude tõttu partei ja juhtkonnaga, suunatakse 29.06.1954. ENSV Sovhooside Ministeeriumi käsutusse ja sealt maale inseneriks mingisse masintraktorijaama.
Peeter Lukk sündis 03.03.1910 Peterburis, õppis ja töötas tehase koolis, 1931 - 1936 õppis Leningradi Tsiviilõhulaevastiku Instituudis ja omandas insenermehaaniku kvalifikatsiooni, suunati tööle Omski lennukite remonditehasesse, kus töötas vahetusinsenerina, tsehhijuhatajana, tehnikaosakonna juhatajana. 1938. a. viidi üle Saraatovi Aviotehnikumi eriala õppejõuks, kus töötas kuni1940. aastani. 1940 - 1941 oli Leningradi 234 Tehases konstruktor, grupijuht. 1941- 1944 oli juhtiv tehnoloog Ufaa 26. Tehases, 1944- 1945 õppe-tootmisosakonna juhataja, kust siirdus Tallinna Mäetehnikumi.
Josif Hämalaini (09.06.1954 - 15.01.1957) Pika staažiga (1919) parteilane, kes oli õppinud 1931 - 1936 Leningradi Mäeinstituudis, töötanud mitmetel juhtivatel kohtadel, sealhulgas 1941 ENSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi kütusetööstuse peavalitsuse juhatajana, 1945-1946 ÜK(b)P KK sekretärina kaadrite alal ja 1947 - 1951 Maardu Keemiakombinaadi direktorina. 1951. a. suunati EKP poolt Tallinna Mäetehnikumi ja määrati tööstuspraktika juhatajaks. 09.06.1954 määrati direktori asetäitjaks õppe alal, kuigi Söetööstuse Ministeeriumi õppeasutuste valitsus soovitas selleks noort edukat mäeinsenerist õppejõudu Leopold Lainoja. Mitmete inimeste teatel armastas Hämalani jutustada sadistlikest inimeste tapmistest, millest ta nagu oleks osa võtnud. Kas see vastas ka tõele, on raske kindlaks teha. Hämalani vabastati direktori asetäitja kohustest alates 15.01. 1957.
Boris Oleinik (15.01.1957-03.07.1958) Oli sündinud 1911 Sumõ linnas õpetajate perekonnas, oli õppinud Harkovi Mäeinstituudis 1937-1947 olles vahepeal sõjaväes, hiljem töötanud teadustööl, projekteerijana ja Lisitšanski Mäetehnikumis õppejõuna mäemasinate alal. Ta oli mäemasinate raamatu autor. Tallinna tuli mäemasinate ja mäemehaanika õpetajaks, õpilaste hulgas oli hinnatud lektor. Seoses Tallinna Mäetehnikumi likvideerimisega siirdus Kohtla-Järvele.
Gerda Kondas (25.06.1958- ) Olles õppeosakonna juhataja, määrati Kondas direktori asetäitjaks ajutiselt likvideerimise ajaks TMT vara üleandmise korraldamiseks.

Õppetöö ja õpetajad

Tehnikumid kui koolid olid Nõukogude Liidus väga levinud. Nendes valmistati ette praktilise suunitlusega keskastme tehnilisi juhte tööstusettevõtetele. Õpptöö oli pingeline, eriti matemaatikas ja tehnilistes õppeainetes, kus suutsid vastu pidada ainult need, kellel oli abstraktne mõtlemine. Nagu näitas TMT praktika, võisid selle matemaatikakooli läbi teinud edukalt õppida prestiisikates kõrgkoolides ka teistel erialadel.
Tallinna Mäetehnikumi õpetajad, õppejõud võib jagada:
1. Õpetajad, kes olid omandanud pedagoogilise õpetaja kutse Tsaari-Venemaa õppeasutustes ( Kraaving, Vihdorcyk, Veiderma). Need olid väga tugevad oma erialal, põhimõttekindlad noorte kasvatamisel, suutsid edasi anda ka kultuurijärjepidevust. Sellesse gruppi kuulusid ka Eesti ajal gümnaasiumi ja ülikooli lõpetanud (Atlas, Rajastu, Kondas, Loik, Alt, Kitsnik, Samm)
2. Üldtehnika õppejõud, kes olid omandanud keskhariduse töölisfakulteetides ja kõrghariduse Nõukogude ülikoolides ja tehnilistes kõrgkoolides (Tukman, Gammer, Hämaline). Need olid tugevad oma erialal, kuid nende üldhariduse tase oli nõrk ja silmaring piiratud.
3. Noored mäenduse eriala õppejõud, kes olid lõpetanud TPI või mõne teise instituudi mäeinsenerina (Lainoja, Habicht, Talve, Joosep, Rute, Sits, Pihlak, Suimets, Pruul). Nemad olid need, kes oma põhjalikult ettevalmistatud loengutega panid aluse eestikeelsele mäenduse terminoloogiale, kasutades selleks varem väljatöötatud, kuid raamatutena keelatud kirjandust ja luues uusi. Kahjuks ei suutnud nad oma konspekte paljundada raamatutena, kuigi Söetööstuse Ministeerium seda toetas. Põhjuseks võis olla suur töökoormus, aga ka mäenduse tehnika kiire areng, kus loengute sisu vananes juba mõne aasta jooksul.
4. TPI dotsendid (Aarman ja Vuht), kes olid nooremas eas töötanud suurtes kaevandustes, olnud ka kõrgkooli õppejõud, pannud mäenduse spetsialistidena aluse põlevkivi kaevandamisele, kuid olid jäänud maha maailma mäendusealaste uuenduste tutvustamisel. See võis olla põhjustatud ka sellest, et TPI-s nõuti, et loengul võis kasutada ainult Nõukogude Liidus väljaantud raamatuid, mujalt võetud loeti välismaa ees lömitamiseks. Ainult Elmar Kotkas, kes oli lõpetanud Leningradi Mäeinstituudi, luges välismaa ajakirju ja julges sealseid uuendusi propageerida ka üliõpilastele.

Loengutest

Matemaatika oli tehnikumi tähtsaim õppeaine, mis oli aluseks üldtehnilistele õppeainetele ja nende kaudu eriala õppeainetele. Eriti oluline oli matemaatika tingimustes, kus puudus filosoofia ja loogika õpetamine ja siin arendas matemaatika kui üks filosoofia haru tehnikainimese loogilist mõtlemist. Tehnikaga tegeleval inimesel peab olema kaugeleulatuv ülevaade kausaalsetest vahekordadest tööde tehnilistel teostamisel ja ta peab olema ettenägelik lõpptulemuse saavutamisel. Matemaatika arendab inimese analüüsimisvõimet ja tulevane tehnik igal konkreetsel juhtumil juba harjumuse tõttu püüab endale alati kõigepealt selgesti aru anda, mida ta õieti peaks taotlema ja milliste abinõudega, millises kombinatsioonis on võimalik neid taotlusi teostada. Ühtlasi matemaatika kasvatab distsiplineeritud mõtlemist, ettenägelikkust, mis tähendab oma aju pingutamist vajalikul hetkel. 
Tallinna Mäetehnikumi legendaarsed matemaatikaõpetajad olid Leib Atlas ja Erich Rajastu. Mõlemad suutsid oma aine õpilastele hästi selgeks teha, olid nõudlikud, pühendunud fanaatiliselt oma tööle. Kõrgemate hinnete panemisel olid kitsid. Positiivne hinne oli garantiiks, et selle saajal oli matemaatiline-loogiline analüütiline mõtlemisvõime. Ja siit tuligi, et TMT lõpetanud tehnikutel oli kiire kohanemisvõime ja toimetulemine erinevatel tööaladel.
Leib Atlas sündis 28.04.1902 Lätis, lõpetas 1922. aastal Läti-Valga Vene Gümnaasiumi, astus 1923. aastal Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda, töötas vahepeal matemaatika õpetajana Valga, Tartu, Elva, Viljandi ja Tallinna koolides, samuti Tartu ja Tallinna Juudi Gümnaasiumis füüsika ja matemaatika õpetajana. 1936. aastal astus ta uuesti Tartu Ülikooli ja lõpetas selle 1940. aasta kevadel. Sõja ajal oli ta Tšeljabinski oblastis Industriaaltehnikumi õpetaja ja 1942 - 1945 sõjaväes kirjutaja. 1945. aastal demobiliseeriti ja asus tööle TMT-sse, kus töötas kuni 28.07.1957. a. põhikohaga edasi kohakaasluse alusel, olles põhikohaga Tallinna Kalandustehnikumis. Vaatamata oma nõudlikkusele oli Atlas nii Eesti kui ka Vene õpilaste hulgas lugupeetud ja populaarne õpetaja.
Erich Rajastu sündis 28.11.1920. Tallinnas, lõpetas Tallinna Reaalkooli, oli sõjas 1941-1946 vanem-kirjutaja. Peale sõda õppis 1947-1949 Tallinna Õpetajate Instituudis ja lõpetas 1955. aastal kaugõppes Leningradi Pedagoogilise Instituudi kiitusega. Töötas TMT-s alates 01.09.1949 kohakaasluse alusel ja alates 01.09.1950 põhikohaga matemaatika õpetajana. Koondati 22.06.1956. Oli väga energiline, emotsionaalne, nõudlik õpetaja, võrdväärne oma vanema kolleegi Atlasega. Oli õpilaste poolt lugupeetud ja hinnatud.
Karl Kraaving - füüsikaõpetaja, sündinud 1898.a. Peterburi lähedal, õppis Gatšina Õpetajate Seminaris 1913-1917. Oli 1917-1918 sõjaväes, 1918-1919 õpetaja, 1919-1920 Eesti sõjaväes, 1920-1936 õpetaja mitmetes Narva koolides, 1936-1944 õppeala juhataja. Oli aktiivne sportlane ja kaitseliitlane. Alates 16.10.1945 töötas TMT-s, algul sõjalisala õpetajana, kuid suurema osa oli füüsikaõpetaja. 
Kraaving oli tasakaalukas, pedagoogina lahendas probleemid rahumeelselt. Ta asendas tihti ka direktori asetäitjat õppealal. Füüsika õpetamisel sidus teooria praktikaga. Tal oli alati korras ja hästi korraldatud füüsika kabinet, kuhu ta muretses kättesaadavad uuemad seadmed Näiteks oli seal juba veel haruldane magnetofon. Ta töötas juba varakult välja ja tellis uue õppehoone valmimise ajaks füüsikalaboratooriumi töölauad, kus kõik mõõteriistad ja seadmed olid käejärgi. Kraaving oli nii kolleegide kui ka õpilaste poolt hinnatud õpetaja. Tema töö leidis korduvalt nii direktori käekirjadega kui ka ministeeriumi poolt äramärkimist. Tänu tema õpetamismetoodikale ei tundunud füüsika raske ainena ja aitas sujuvalt üle minna elektrotehnika ja tehniliste ainete paremale mõistmisele. Karl Kraaving suri 11.05.1955.
Magdalena Veiderma sündis 1900, lõpetas gümnaasiumi Tartus ja omandas Tartu Ülikooli juures gümnaasiumi õpetaja kutse, õppis Tallinna Konservatooriumis laulu erialal. Töötas mitmel pool gümnaasiumi õpetajana. Oli alates 1945. aastast TMT-s mittekoosseisuline ja alates 01.09.1947 põhikohaga eesti keele õpetaja. Veiderma suhtus oma töösse suure põhjalikkusega. Lisaks eesti keelele ja kirjandusele õpetati ka vene kirjandust, kus põhilised klassikud olid lubatud. Eesti kirjandusest oli suurem osa vanemaid kirjanikke välja roogitud, lõpuks olid jäänud ainult Kreutzwald ja Vilde, ülejäänud olid vähetuntud proletaarsed kirjanikud. Klassijuhatajana õpetas ta oma õpilastele lauakombeid, käitumist seltskonnas jne. Oli lugupeetud kolleegide ja õpilaste poolt, pälvinud juhtkonnalt kiitust. 1952. aastal, kui partei surve ulatus ka TMT-sse, vallandati ta otsitud põhjusel uue direktori poolt. Põhjuseks toodi korralageduse organiseerimine kolhoosis tööl viibides. Käskkiri siiski muudeti ja vallandati oma soovil 10.10.1952. Kui Peeter Lukk asendas direktorit, andis ta Veidermale väga hea iseloomustuse. 
Anna Vihdorcyk (s. Leib) Oli saksa keele õpetaja, sündinud 08.07.1896 Tallinnas, lõpetas Tallinnas venekeelse keskkooli koos 1 aastase pedagoogilise klasssiga ja Tartu Ülikooli hambaarsti diplomiga. Töötas TMT-s alates 01.12.1945. Vabastati töölt 01.09.1953, põhjuseks, et ei oma lõpetatud pedagoogilist haridust, tegelikult toimus sel ajal juutide tagakiusamise kampaania.
Vihdorcyk oli hea saksa keele õpetaja, kes omas metoodikat, millega suutis piiratud õppeaja jooksul selgeks teha saksa keele grammatika, mis võimaldas lugeda ja mõista teksti. Ta oli intelligentne õpetaja, oskas suhelda õpilastega, jutustas enne sõda Viinis elatud ajast, kultuurist. Oli selgelt Euroopa kultuuri propageerija.
Valerie Loik (s. Kuusik) sündinud 1906 Peterburis kunstniku ja õpetaja perekonnas. Oli lõpetanud Riigi Kunstitööstuskooli (1925-1930) dekoratsiooni alal ja Kõrgema Kunstikooli Pallas (1932-1934) maali alal, 1930-1931 täiendas end Viinis Kunstiakadeemias maali alal. Oli 1935-1936 Moe ja Tarbekunsti õppetöökoja juhataja ja mitmetes koolides joonistusõpetaja. Töötas TMT-s 1946.aastast joonestusõpetajana kuni 01.09.1958.aastani. Oli nõudlik ja tema käe all omandasid TMT lõpetajad hea joonestusoskuse.

TMT juhtimisest Söetööstuse Ministeeriumi poolt.


TMT asustas NSVL Söetööstuse Ministeerium ja selle juhtimine, finantseerimine, materiaalne varustamine fondide kaudu toimus ministri käskkirjadega. Õppetööga seotud probleeme püstitas ja lahendas ministeeriumi õppeasutiste peavalitsus. Üllatav on see, et ministeerium pühendas muude küsimuste lahendamise kõrval küllalt palju tähelepanu eestikeelse kaadri ettevalmistamisele ja nõudis eestikeelse õppematerjali väljaandmist. Mõned näited:
1. 23.03.1946 ilmus spetsiaalne käskkiri nr. 66a Tallinna Mäetehnikumi kohta, kus muude otseste ülesannete kõrval nõuti eestikeelsete erialaainete konspektide koostamist ja paljundamist. Peeter Lukk koostaski eestikeelse tehnilise mehaanika ülesannete kogu, mida paljundati masinkirjas ja mis oli kasutusel õppetöös.
2. 22.03.1949 aasta ministri käskkiri nr. 224 kohustas direktor Gorbulinat suurendama kohalikust rahvusest õpilaste vastuvõttu ja pöörama tähelepanu nende ettevalmistuse kvaliteedile. TMT lõpetaja Ilmar Rute suunati õppima samal aastal Leningradi Mäeinstituuti, kus 5 aasta õppimise järel olid kõik õppeained ainult väga head, mis näitaski ettevalmistuse kõrget kvaliteeti.
3. 1950. a. diplomitööde kaitsmiskomisjoni esimees, kombinaadi Eesti Põlevkivi peamehaanik Mihhail Ijevenko oma aruandes kirjutas: “Otsekohe teha plaan põhilise õppematerjali (mäeasjandus, mäemehaanika, mäeelektrotehnika mäemasinad) eesti keelde tõlkimiseks”
4. 1951. a. ministri käskkiri nõudis direktor Rešavskilt suurendada kohalikust rahvusest õpilaste vastuvõttu.
5. 1955. a. oma kirjas Glavslanetsi peainsener Radulov nõudis direktor Kušnirilt, et eesti rahvusest lõpetajad suunataks Eesti Põlevkivisse.
Nagu näha, ministeeriumi poolt mingit venestamise nõudmist ei olnud ja ei olnud ka etteheiteid nõrga vene keele oskuse kohta, mis kahtlemata oli. Küll oli etteheiteid venelaste nõrga vene keele oskuse kohta (Pavel Mihaljuki märkus diplomitööde kaitsmiskomisjoni esimehe aruandes). Kuigi eesti keele õpetamise maht oli väike, omandati küllaltki hea eesti keele oskus. Sellele aitasid kaasa ka eriala ainete õppejõudude nõudlikkus, kes nõudsid selget väljendusoskust ja kirjalike tööde korrektset vormistamist. Noorte TMT õppejõudude head taset näitas ka see, et endised TMT õpetajad Leopold Lainoja, Kalju Habicht, Leo Talve kaitsesid hiljem kandidaadi teadusliku kraadi, Elmar Joosepile aga omistati dotsendi kutse.

TMT lõpetajatest

Tallinna Mäetehnikumi lõpetas tema eksisteerimise 1945-1958 jooksul kokku 1522 tehnikut, nendest 937 kihtmaardlate kaevandamise, 513 mäeelektromehaanika ja 72 rakendusgeoloogia alal. Kõige rohkem lõpetajaid 294 oli 1957. aastal. Kõik nad leidsid tööd ja olid hinnatud oma erialal, kuid tulid toime, eriti elektromehaanikud, ka muudes majandusharudes. 5% parimal lõpetajal oli õigus asuda kohe peale lõpetamist omandama kõrgharidust, teistel tuli töötada 3 aastat suunatud töökohal ja siis võisid jätkata hariduse omandamist. Neid võimalusi kasutasid paljud TMT lõpetajad, õppides lisaks mäe erialale mitmetel muudel erialadel ja seda edukalt.
Mitmed TMT vilistlased kaitsesid teaduslikke kraade, töötasid õppejõududena, teaduritena, riigiametnikena jne. Ei ole küll täpselt teada kõiki teaduslikke kraade omavaid vilistlasi, sest paljud suundusid Venemaale, kuid siin mõned TMT vilistlased:
Madis Habakuk - majandusdoktor, professor,
Mati Meldorf - professor, elektrisüsteemide alal,
Alo Adamson - professor, mäeinstituudi direktor,
Mait Mets - professor, rakendusgeoloogia alal,
Eino Sepping - dotsent, elektrimasinate alal,
Osvald Nagelman - dotsent poliitökonoomia alal,
Elmar Joosep - dotsent mäeelektrotehnika alal,
Mauno Reisner - matemaatikakandidaat, teadur,
Erik Kaljuvee - A.A.Skotšinski nim. Mäendusinstituudi, Eesti Filiaali direktor, vanemteadur,
Mihkel Tammelaan - teadur,
Arno Erm - teadur,
Heino Sits - teadur.

Tallinna Mäetehnikumi likvideerimine

NSVL Söetööstuse Ministeeriumi käskkirjaga nr. 116-54, 5.06.1957 ja ENSV Rahvamajanduse Nõukogu määrusega nr. 4, 20.06.1957 anti Tallinna Mäetehnikum üle ENSV Rahvamajanduse Nõukogu süsteemi ja määrusega 05.09.1957 otsustati TMT üle viia Kohtla-Järvele.
Kohtla-Järve Põlevkivi Ümbertöötlemise Tehnikumiga otsustati liita Tallinna Mäetehnikum, Pärnu Turbatehnikum ja Pärnu Silikaatide Tehnikum.
1958. juunis moodustati Tallinna Mäetehnikumi varade üleandmise komisjon kooseisus:
Timo - esimees, ENSV RMN juhtivate kaadrite osakonna ülema asetäitja,
liikmed,
Novikov - Kohtla-Järve Põlevkivi Ümbertöötlemise Tehnikumi direktor,
Alt - Tallinna Mäetehnikumi direktori kt.,
Liiv - Tallinna Ehitustehnikumi direktor,
Pajulaid - Tallinna Kalandustehnikumi direktor,
Ladusev - Tallinna Polütehnikumi direktor,
Kuhi - Pärnu Turbatehnikumi direktor.
Üks otsus oli:
Tallinna Mäetehnikumi laboratooriume ja töökodasid kasutada tehnikumide vahel. Anda ajutiselt TPI kasutada 20 ruumi õhtul 18.00 - 22.00 ja 2 ruumi 8.00 - 18.00. Anda üle Kohtla-Järvele TMT arhiiv.
Komisjoni otsus varade üleandmise kohta:
Tallinna Ehitustehnikumile:
• õppehoone Pärnu mnt. 62,
• ühiselamu Pärnu mnt. 59,
• elamu Pärnu mnt 62a (TMT töötajate korterid),
• töökodadest lukksepa ja puidutöötlemise seadmed,
Tallinna Polütehnikumile:
• Metoodilise kabineti materjalid,
• Tehnilise mehaanika kabineti materjalid,
• Metallide tehnoloogia kabineti materjalid,
• töökodadest sepa ja keevitustööde seadmed,
Kohtla-Järve Põlevkivi Ümbertöötlemise Tehnikumile:
• Geodeesia ja markšeideri kabineti materjalid,
• Tootmise organiseerimise kabineti materjalid,
• Geoloogia kabineti materjalid,
• Ventilatsiooni laboratooriumi seadmed,
• Mäenduse kabineti materjalid,
• Kaevandamisviiside kabineti materjalid,
• Masinaõpetuse kabineti materjalid,
• Mäemehaanika laboratooriumi seadmed,
• Mäemasinate laboratooriumi seadmed,
• Kaevanduse transpordi laboratooriumi seadmed,
• Raamatukogu.
Üleviidavate õpilaste kohta Tallinna Linnaarhiivis andmed puuduvad.
Tallinna Mäetehnikumi likvideerimise ja nende varade kasutamise kohta ei oska hinnangut anda. Kindlasti oleks olnud ka teisi variante. Üks oli selge, et mäetehnikuid Eesti jaoks oli juba küllalt palju ette valmistatud ja neid jätkus veel kümneteks aastateks ja nad tulid oma ülesannetega toime.

Kasutatud materjalid:
1. Fond R-317 N1 s-ü 1-151, Tallinna Linnaarhiivis.
2. Elmar Joosep “Tallinna Mäetehnikum” kogumikust “50 aastat põlevkivi kaevandamist Eesti NSV-s”, Kirjastus “Valgus” Tallinn 1968.

Lembit Uibopuu

http://maenduseajalugu.blogspot.com/2005/04/tallinna-maetehnikum.html (29.08.2012)